style="font-size:15px;"> „Jah,” nõustus Alison. „Mulle meeldis seal. Tädi Fredal oli seal suvemaja juba siis, kui ta elas ja töötas Londonis. Pensionile jäädes sai sellest ta kodu. Seal oli tal suur aed, mida tädi eriti armastas.”
„Sellest saan ma imehästi aru!” ütles Markby naeratades.
Alison ei vastanud naeratusele. „Sinna kolimine oli tema hukatus, kui nii võiks väljendada.” Ta jäi vait ja teised jäid ootama. Sel ajal libises maja esikülge avanevast aknast mööda kellegi vari.
Markby ja Meredith pöörasid pead ja Meredithi pilk püüdis kinni pika kohmaka kogu.
„Harry Stebbins,” lausus Jenner lühidalt. „Aednik.”
Nad ootasid, kuni Stebbinsi rasked sammud kruusa krudinal eemaldusid.
„Kas ta hooldab aeda üksi?” küsis Markby.
„Poeg abistab teda puhkusel olles. Juhmivõitu noormees, Darren nimeks. Vanemad loodavad, et ta astub kohalikku kolledžisse haridust jätkama. Ma kahtlen selles. Ma sain nii aru, et ta õpib fotograafiat,” turtsus Jenner pahaselt.
Fiona itsitas naerda. „Ta tahab saada staarideplõksutajaks – tema enda sõnad. Nagu paparatsod, teate küll.”
„Ta avastab peagi, et see on kõrilõikajate maailm,” märkis Markby.
„Oh, tal pole sellest õrna aimu,” ütles Fiona muretult. „Tal on mingi väike digikaamera ja ta arvab, et sellest piisab. Ta pole kuulnud ühegi kuulsa fotograafi nime ja temas pole raasugi kunstniku tunnetust. Ta leiab, et kui inimene seisab nagu pulk foto keskel, siis on kõik korras.”
„Mina oleksin õnnelik, kui ma saaksin objekti üleni fotole jäädvustatud,” tunnistas Meredith. Kui ma pildistan, jääb osa objektist alati parempoolsest alumisest servast poolenisti välja.”
Markby naeratas talle vandeseltslaslikult, enne kui pöördus Alisoni poole, kes jätkas oma lugu.
„Oleksin ma ometi tädi Fredat sagedamini külastanud! Ta hakkas nõdraks jääma. Ta oli mu ema tädi ja minu vanatädi. Ta oli kaheksakümnene, kui see tragöödia aset leidis. Ma peaksin ütlema lisatragöödia, sest tema hääbumist oli niigi kurb vaadata. Üksi elamine pärast nii aktiivset elu viis ta allamäge. Kogu elu linnas elanud inimesele oli suur viga eralduda jäädavalt nii vaiksesse, kuigi kaunisse kohta. Puhkused seal olid suurepärased. Aga ta polnud arvestanud, et alaline elamine kolkas muudab kõik päevad ühesarnasteks, et ta on jäetud ilma võimalusest kohtuda inimestega, külastada muuseume ja näitusi, hoida kätt elu pulsil, mis innustab. Ma helistasin talle, et lobiseda. Ma teadsin, et ta tunneb ennast üksildasena. Aga ta oli ka tõrges. Ta ei tunnistanud, et on teinud vea. Mõte tagasi Londonisse kolimisest heidutas teda. Ma rääkisin talle sellest ja pakkusin abi, kuid ta keeldus. Päeval oli tal natuke seltsi, sest üks kohalik naine, proua Travis käis ta juures koristamas ja lõunat valmistamas. Aga proua Travisest polnud erilist rõõmu. Ta oli sünge moega naine. Mulle jäi mulje, et ta ei sallinud inimesi. Kindlasti ei sallinud ta mind!”
„Kas selleks oli mingi eriline põhjus?” küsis Markby.
„Tollal arvasin ma, et see tulenes ta tookordsest meelelaadist. Mees oli ta juurest jalga lasknud ja jätnud väikese pojaga üksi – umbes kümneaastase tusase lapsega. Tundus, et poiss elabki kummisabastes ja on iseloomult samasugune kui ema. Ta jõlkus koolivaheaegadel ema sabas, joonistas paberilipakatele pilte, kuid ei näidanud neid minule. Ma arvan, et ema hoiatas teda, et mind ei saa usaldada. Mind ei üllatanud, et proua Travisel polnud minu vastu sooje tundeid. Ma polnud seda tüüpi inimene, kellega ta tahtnuks tegemist teha. Ma töötasin Londonis reklaami alal, mul oli hea palk, ma olin noor sõltumatu naine ja üsna enesekindel. Ükski mees polnud mind maha jätnud. Mul polnud last, kelle pärast muretseda. Mul oli võimalus töökohta valida. Mind praegu vaadates on teil võib-olla seda raske uskuda, ent tollal olid mul kõik võimalused.” Ta lasi kuuldavale kibestunud naerupahvaku.
Jenner kortsutas kulmu ja ütles noomivalt: „Ära küta ennast üles!”
„Sa tead, mida ma mõtlen” ütles Alison. „Mul oli kõik olemas. Kui mul oli vaba nädalalõpp, sõitsin ma Londonist kohale – linnavurle ratastel –, ja seal seisab ukselävel proua Travis, põll ees, kodukootud kampsun seljas ning kiirgab pahameelest. Minu arust oli see isegi pisut naljakas. Minu viga. Ma pean tunnistama, et ta hoolitses tädi Freda eest väga hästi. Ma arvasin, et ta peab oma tööandjat omal moel enda kaitsealuseks.”
„Et kaitsta teda teie eest?” küsis Markby.
„Jah, isegi minu eest. Proua Travis oli sedasorti inimene, kes mõtles kõigist halvasti. Ei mingit suuremeelsust endas, ja võimetu nägema seda ka teiste juures peale tädi Freda. Ja tädi Freda headust pidas ta ilmselt nõrkuseks, mis muutis ta kaitsetuks Londonist tulevate pahede vastu. Ta ei saanud ust mu nina ees kinni lüüa, kuigi oleks seda soovinud, ent kogu ta põrnitsev pilk ja hoiak andsid mulle teada, et ta on minu vastu.
Ühel augustikuu väga ilusal pühapäeval valmistusin ma Londonisse sõiduks. Ma pidin lahkuma hommikul. Proua Travis pühapäeviti ei käinud, niisiis teda ei olnud seal. Ma olin tädi Freda pärast veidi mures, sest eelmisest külaskäigust saadik oli ta tublisti alla käinud. Ta juuksed olid kammimata, mis polnud sugugi tema moodi. Tema jutt oli aeg-ajalt natuke ekslev ja segane. Ta kutsus mind paar korda minu emaks Lilianiks. Ma teadsin, et proua Travis on järgmisel hommikul kohal ja mina pean olema esmaspäeval juba vara oma töölaua taga, seega pidin ma lahkuma. Otsustasin, et helistan tädi arstile esimesel võimalusel ja räägin talle oma muredest. See oligi viimane kord näha tädi, kui ta mulle värava juurest hüvasti viipas.” Alison vaikis korraks ja näris huult. „See pilt jääb mulle alatiseks meelde.”
Järgnes uus kohmetu vaikus. Vana labrador, kes lamas Alisoni jalgade juures, piidles rahutult perenaist.
„Joo natuke brändit!” ütles abikaasa tungivalt. Ta tõusis ja tõi klaasi. „Võta, kullake, tee põhi peale! Kas keegi veel soovib?” Ta viipas pudeliga.
Kõik raputasid pead, isegi Toby pärast hetkelist kõhklust.
Brändi näis mõjuvat. Alison jätkas elavamalt: „Järgmisel hommikul kell seitse oli politsei mu ukse taga. Ma olin üleval ja seadsin ennast tööle minema. Politseinikke oli ainult üks, noor ja sümpaatne konstaabel. Ta vabandas, et toob halbu uudiseid. Preili Kemp oli leitud oma aiast surnult. Mingi õnnetus, aga ta ei tednud üksikasju. Kuigi aeg oli varajane, helistasin ma tädi arstile Cornwalli. Tema polnud midagi kuulnud. Ta polnud arst, keda politsei kutsub surma tuvastama. Ta lubas helistada tagasi, niipea kui midagi kuuleb. Ta täitis lubaduse. Ta helistas lõuna ajal ja ütles, et koduabiline oli leidnud tädi kella üheksa paiku hommikul. Tädi oli aias, kukkunud ilmselt kalatiiki ja uppunud. See oli madal tiik, nii et kui käsi põhja sirutada, ulatus vesi umbes küünarnukini. Aga tädi oli kukkunud ettepoole, näoli vette ja sellest piisas. Õnnetus juhtus ilmselt pühapäeva pärastlõunal. Arst ütles, et ta lahatakse. Aga et tema ei lahka. Seda tegi kohalik patoloog. Arst oli pahane, ja mitte ainult sellepärast, et kaotas patsiendi säärastel traagilistel asjaoludel, vaid ka seetõttu, et ta mängust välja jäeti.
Mina olin endast väljas. Võtsin vaba päeva. Tegelikult terve nädala, sest olin tädi kinnisvarahaldur ja mul oli vaja käia ta advokaadi juures. Too töötas Londonis. Ma juba teadsin, mis testamendis on. Tädi pärandas kõik minule, peale viiesaja naela, mis läks proua Travisele. Maja ja kõik muu jäi mulle. Mul olid võtmed olemas. Ma sõitsin sinna, et leppida kokku kohaliku vikaariga matuste asjus ja teha muid ettevalmistusi. Ma olin seal, kui politsei neljapäeval tuli. Lahangul oli avastatud, et tädi on saanud hoobi pähe, kuid tiigi ääres polnud kive, mille vastu
