kahel meetodil. Esiteks olen kirjutanud valmis teksti, tavaliselt vemmalvärsis, ning siis pärast muusikasse sobitamist ja võimalike täienduste-paranduste tegemist on pillimehed loonud laulu. Seda meetodit on praktikas vähe rakendatud. Teist toimimisviisi nimetan oma leksikas analoogmeetodiks. Kuulates ja ümisedes mõnda, reeglina ingliskeelset lugu, püüan leida ligilähedasi kõlasarnasusi eesti keelega. Sellisele raamistikule ehitan oma-poolse lauluteksti, kusjuures minu teksti sisu võib kardinaalselt erineda algversiooni mõttest ja tähendusest. Üks ühele tõlget eesti keelde ei ole ma praktiseerinud.
Pakkusin Tartsile paari luulekatsetust. Üks lugu rääkis disainerist ja teise pealkiri oli “Kosmiline punk”. Mul on kohutavalt kahju, et neid ei ole minu arhiivis säilinud. Ma ei pea neid juhme ja naiivseid katsetusi mitte mingisuguseks saavutuseks, ent Tartsile avaldasid luuleread muljet ning tema toonane ansambel võttis tekstid kasutusele. Väga suure entusiasmiga ma teisele bändile tekste ei kirjutanud, kuid ootamatu, põhjendatud muutus toimus 1980. aastate teisel poolel.
Näis, et Tarmo kavatseb luua midagi ekstraordinaarset. Ühtäkki olid tema kõrgendatud huviorbiidis Poola punk-rock ja Inglise bänd The Stranglers. Kui viimasega olin sinasõber, siis poolakad, vaatamata irriteerivatele muusikalistele käsitlustele, jätsid mu mõõdukalt jahedaks, mille kaudne põhjus oli keelebarjäär.
Tundub tavatu, kui ansambli moodustamise eeltööd jätkub rohkem kui aastaks. Üks endine bändikaaslane oli vihjanud, et uude, kavatsetavasse ansamblisse võiks tulla laulma see punase peaga tüüp, keda sageli nähti koos Tartsiga. Idee ei realiseerunud üleöö, sest klassivend ei olnud lõplikult veendunud, kas ma soovin siduda end bänditeoga ning kas ma üldse tahan ja oskan laulda. “Viimane omadus ei ole üldse oluline,” arvas ekspert ja vaatleja, kes Tarmot nõustas. Olulised olid imidž ja julgus ning arvestatav kogus lavalist arrogantsust.
Ma ei kiirustanud uisapäisa jah-sõna ütlema.
Pühendusime hoopis bändi kontseptsiooni väljatöötamisele ning mitmesuguste võimalike ja võimatute võimaluste vaagimisele. Meie koosolemised omasid kollokviumi mõõdet. Tavaliselt algasid säärased üritused sellega, et ostsime meeleolu tõstmiseks Tähtvere või Jaama poest peeti ja õlut, vahel ka viina, kui rahakott lubas, seejärel hakkasime jooke tarbima ning ansamblite The Stranglers,
Sex Pistols ja Sleepy Sleepers helisalvestusi kuulama. Ülev meeleolu ja muutunud füsioloogiline seisund avardasid fantaasiat piiramatult. Bändi kontseptsiooni loomine käis tavamõistes ebaharilikku rada. Kõigepealt lõime vormi, alles siis hakkasime põhjalikumalt sisu peale mõtlema.
Imidži loomisel seadsime eesmärgiks vastanduda kompromissitult niisugusele kategooriale nagu glamuur. Esimesed katsetused kostüümidega tegime avalikes kohtades. Riietusin joonelise mustriga ja akaatsiatega kaunistatud öösärki, peakatteks kohvikannusoojendaja. Külastades säärase outfit’iga õllebaari või viinapoodi, tekitasin kundedes ja teenindajates hoomatava elevuse. Asi toimis. Veel olid silmatorkava ja hoolikalt läbi mõeldud kostüümidraama komponendid T-särgid ööpotiga, koidest puretud villased kampsunid, mille küljes rippus haaknõelaga kinnitatud vobla, ning sinised maikad, mille peal musta värvi viltune viinapits ja kiri “parm”. Valmistasin maikade kujundused kodustes tingimustes käsitsi, kasutades õlivärvi. Värvi vedeldamiseks vajalik tärpentin sobis ideaalselt ka lõhnastamiseks, seega puudus vajadus teha kulutusi snooblikule deodorandile. Olgu rõhutatud, et välise imidži täiendamine oli pidev ja arenguline protsess.
1988. aasta juulis valmisid minu esimesed arvestatavad laulutekstid “Solgitoru” ja “Kuidas ma miilitsaga tina panin”, mis ilma igasuguste reservatsioonideta kategoriseeruvad vastavas žanris kui klassika. Ma olin pärast pikka mõtlemisaega nõustunud osalema loomingulises kollektiivis. Õigupoolest ei omanud ma mitte mingit visiooni, kas ja kuidas see õnnestub. Tulevasi bändikaaslasi teadsin põgusalt. Nõnda seisis trummar Tambet Puki ja kitarrist Jaak Jaagola tundmaõppimine ees. Minu kõige lähedasemad ja tuttavad ei uskunud kuni augustikuu esimese päevani, mil toimus esimene bändiproov, et minust saab solist. Ma ei olnud laulumees.
Esimesed augustipäevad kulusid masinavärgi käivitamiseks. Harjutusruum oli minu juures kodus. See oli katusekambri sarnane, raudahjuga köetav väike tuba, kuhu me koos pillide ja hädapärase aparatuuriga vaevalt ära mahtusime. Miks minu ema andis nõusoleku eraldada elumajast üks tuba prooviruumiks, on siiani ebaselge. Meile kehtestati raudne reegel: igasugune õlle ja muu alkoholi tarvitamine tuleb välistada. Muide, me pidasime sellest nõudmisest väga rangelt kinni ning kõik mõttetalgud, imidži kujundamine ja palade küpsekssaamine toimusid kaines olekus ja üllatavalt töises õhkkonnas.
Kujutan ette, et kogu seltskonnale olid minu esimesed ponnistused laulumaailmas ühteaegu naljakad ja piinarikkad. Ma joondusin Johnny Rotteni maneeride järgi. Laulude õpetamisel pidi Tarts sageli täitma muusikaõpetaja rolli. Tähtis oli, et meie väljund kannaks pisutki musikaalsuse jumet ega kalduks totaalsesse nonsenssi. Arvestades meie sihipärast taotlust, olid laulja viisipidamatus ja kõigutamatu enesekindlus ühed mitmest võimalusest šokeerida publikut.
Meie esimestel kogunemistel, nüüd juba neljakesi, tuli ansamblile nimi välja mõelda. Ma ei mäleta, kes pakkus Öörahu, kuid säärane lühike nimi polnud meie kontseptsiooniga kooskõlas. Me tahtsime äratada inimesi imala popkultuuri tardunest. Tulin välja ideega, et ansambli nimi peaks olema lohisev ja meeldejäävalt pentsik. Tõin teistele bändipoistele nimenäiteid tolle aja postpungi lipulaevadest: Siouxsie & The Banshees, Echo & The Bunnymen, The Jesus & Mary Chain. Kombinatsioon Onu Bella & Öörahu kõlas suurepäraselt.
Bellaks on lähedased, sugulased ja väga head tuttavad kutsunud mind juba lapsepõlvest. Ma ei mäleta täpselt nime saamislugu – kas pärines see lasteraamatust või – ajakirjast –, küll aga mäletan, et mulle meeldis selle kõla ning ma palusin pereliikmetel end edaspidi nii kutsuda. Vend Ennu tütar Maris hakkas minuga suheldes kasutama nime ees sõna “onu”, sest seda ma talle ju olen.
Lava(kunstniku)nimi Onu Bella on aastate jooksul osutunud efektiivseks ning omandanud ülekantud tähenduses kaubamärgi mõõtme, mille suhtes on paljudel inimestel oma kindlad seisukohad ja vaated, alates diskrediteerimisest ning lõpetades müstifitseerimisega.
1988. aasta augustikuu oli ansamblile Onu Bella & Öörahu paljutähenduslik aeg. Me seadsime eesmärgiks õppida sügiseks selgeks vähemalt kuus lugu (vt lisast “Onu Bella & Öörahu repertuaariaruanne”) sellisel tasemel, et neid ka laval esitada. See plaan sai täidetud. Jätkus intensiivne filosofeerimine bändi imidži ja lavalise atitüüdi üle. Me ei tahtnud olla üks sadadest punkansamblitest à la Villu Tamme & Co või mis hullem, jäljendada teda kui Eesti sovetpungi ristiisa. Me tahtsime vastanduda kõigile ja kõiges, olla ühel ajal nihilistid ja anarhistid. Onu Bella & Öörahu pidi olema kui punane rätik maruvihasele härjale. Mis oli tavainimese arvates kole ja šokeeriv, tähendas meile osakest kontseptsioonist. Me tahtsime teadlikult seista vastu popmaailma väljakujunenud klišeedele, tekitades meelepaha. Meie sihtgrupi parimad maiuspalad olid libaesteedid, võltsmoralistid ja pealiskaudne hall mass. See oli sündsustunde teadlik riivamine ning seda teostada polnud keeruline, sest kitsarinnalist ja väikekodanlikku eestlast oli ja on väga kerge šokeerida. Muide, olen seda arvestanud ja oskuslikult rakendanud ka hiljem.
1988. aasta augusti viimasel nädalavahetusel toimus Tallinna lauluväljakul esimene suur rock’i-festival, kus osalesid lääne artistid. Nagu tellitult olid kaks kandvat festivaliesinejat minu suured eeskujud: Soome bänd Sleepy Sleepers ning John Lydon (Rotten) koos ansambliga Public Image Ltd. Olles kohtunud oma iidolitega silmast silma, sain tugeva emotsionaalse impulsi, mis motiveeris tunduvalt tõsisemalt endaga töötama.
Kui 1976. aasta juunis andis ansambel Sex Pistols oma esimese kontserdi Manchesteris, päädis sündmus motivatsioonitormiga ja moodus- tus hulk praegu väga tuntud ansambleid, mille tulevased liikmed viibisid kõik sel kontserdil.
Ma
