olen mõelnud ka sellele, miks meie, eestlased, oleme aastatuhandete jooksul suutnud rahvusena püsima jääda. Eestit on vallutanud taanlased ja põletanud venelased, meie emasid on nikkunud rootslased ja tütreid on vägistanud sakslased.”
“Nii?”
“Vaat sellepärast olemegi rahvusena säilinud, et meil on kõige võõrapärase ja tavatu vastu põlgus. Eestlane on egotsentriline ja upsakas.”
Geete Pärlirätti huvitasid minu filosoofilised vangerdused, pideva noogutamisega andis ta märku, et nõustub mu seisukohtadega. Siiski seadis ta kahtluse alla, kas eestlane on objektiivne hindama rahvuskaaslast.
Jätkasin otsustavalt: “Ja vaat need üldtuntud halvad omadused, mida meile nina peale visatakse, on tulnud meile kasuks. Me oleme vallutajatele ja võõrastele osutunud ebamugavaks. Assimilatsioon ei ole korda läinud. Ja ma ei saa aru, mis asi on see “poliitiliselt ebakorrektne väljendamine”? Avalikult püüame demonstreerida avatust kõige suhtes, anonüümseks jäädes näitame taskust rusikat. Minu teada kutsutakse sellist asja silmakirjatsemiseks.”
“Tead, ma ei viitsi enam süveneda. Sa räägi parem edasi oma bändist,” soovis Geete Pärlirätt teemavahetust.
Kolme tunni pärast maandus lennuk Lennart Meri nimelises Tallinna lennujaamas.
KUUES PEATÜKK
Kaanepilt ajakirjas Noorus. Taga paremalt teine Andres Korotkov, Onu Bella embuses on neiu Samantha.
Täpselt kuu aega pärast lavalist debüüti põllumajandustudengitele esines Onu Bella & Öörahu noorte ansamblite stardipakul-festivalil Tartu Sügis 1988. Uskumatult kiire tõus karjääriredelil: meie ansamblile omistati laureaadi tiitel ja publikupreemia. Tuntusest ei olnud pääsu. Ansambel andis oma esimese intervjuu Reet Linnale, kes juhtis ETV-s noorte muusikasaateid. Kahjuks oli pääsenud paharet operaatori kaamerasse ning nõnda jäid kogu festival ja esinejad telesaates kajastamata. Osake Eesti rock-muusikaajalugu on läinud selle kahetsusväärse tehnilise apsaka tõttu jäädavalt kaduma. Festivali väisas ka Itaalia televisiooni võttegrupp. Oletan, et nende vaimustus lavalt pakutava vastu oli sekundaarne. Pigem võisid itaallaste huviorbiidis olla perestroika foonil toimunud muutused ja tabude murdumine siis veel eksisteerinud Nõukogude Liidu rock– ja popmuusika skeenel.
Olime veendunud, et ansamblit on märgatud ja eksisteeris reaalne laiem avalik huvi. Kõigil bändiliikmetel tekkis motivatsioon rohkem harjutada. Meie kõnepruuki ilmus termin “haige muusika”, mis tähendas tegelikult postpungi klišeede rakendamist. Soov edasi liikuda oli ilmne.
Loomingulises köögis oli peakokaks tõusnud Tarmo, kes tuli lagedale uute ideedega nii muusika kui ka teksti osas. Tajusin esimest korda, et tekstikirjutamise monopol hakkab tasapisi käest libisema, kuid toonases situatsioonis ei olnud tegemist probleemiga. Pigem sain veidike loomingulist puhkust.
Ansambli prioriteet oli koostada repertuaar, millega saaks anda täispika kontserdi. Tolleaegsete kirjutamata reeglite kohaselt pidi soolokontsert kestma 75–90 minutit. 13. märtsiks 1989 oli eesmärk täidetud: esinesime Tallinna tehnikaülikooli rock’i-klubis ning kandsime ette 15 lugu. On arusaadav, et sellele eelnesid intensiivne töö ja prooviperiood. Kõik need 15 lugu jäid meie ansambli standardrepertuaari (vt lisast “Onu Bella & Öörahu repertuaariaruanne”).
Tartu Sügise ja Tallinna kontserdi vahele jäi veel üks sündmus, mis oli loomingulise kollektiivi tutvustamise ning populariseerimise seisukohast ülioluline. Uus jõud Eesti telemaastikul, noor ajakirjanik Vahur Kersna pani koos Kalle Mülleriga kokku saadet, mis tõi telepubliku ette seni avalikustamata talente alates UFO-uurijatest (Igor Volke, Wormsi enn) ning lõpetades põrandaaluste poeetide ja kunstnikega. Kuuldused hullumeelsest ansamblist jõudsid Vahur Kersnani tõenäoliselt tänu Kalle Müllerile, kes tartlasena töötas Postimehes. Kersna otsis saatesse muusikalist sensatsiooni ja selle ta leidis. Et saatesse pääses kaks lugu – “Haiguste ravi” ja “Liputaja” –, oli toimetaja otsus. Lugude valikul polnud ansamblil sõnaõigust ning meil kui algajatel polnudki mõeldav dikteerida oma soove ja tingimusi. Kersna valik osutus efektseks. Esiplaanile tõusis tugev skandaalne aspekt. Ekshibitsionismiteemalise “Liputaja” taustal keksisid naaberstuudios lastesaadet salvestanud ja puhkepausi pidanud põngerjad-laulujütsid, kes tundsid end kaamerate ees ülihästi, tehes abstraktseid tantsuliigutusi. Siinkohal minu sügav kummardus telerežissöör Jaanus Nõgistole, kes meie debüüdi kaamerate ees vaevata ja valutult telepurki voolis.
Onu Bella & Öörahu esimese teleülesvõtte kostüümid ja imidž olid meie enda loodud. Minu kehakatetele ei kulunud hullumeelset kogust raha. Väljaveninud sinised dressipüksid tuli pesuvalgendaja lahuses ära keeta, et saada sinivalgelaiguline tulemus, mis meenutas tolleaegset niinimetatud kivipesumustrit. Säärased laigulised teksad olid 1980. aastate lõpus moes. Et rõhutada solisti maskuliinsust, toppisin pükste sellesse paika, kus keha kaheks jaguneb, hästi palju vatti. Ülakehakate pärines Tartu konservitehase laboratooriumist. Päikesest pleekinud, mahakandmisele määratud aknakardin sobis ideaalselt. Lõikasin kardina keskosasse paraja suurusega augu, millest pea läbi mahtus. Juukseid fikseeris ja hoidis turris mainit ajastu teine moeröögatus – peapael. Alates kirjeldet kostüümi loomisest vihkan ma stiliste ja kostüümikunstnikke.
Onu Bella & Öörahu panus tele- ja videomaailma on olnud ETV tahtel ja võimalustega erakordselt tagasihoidlik. Ühtki säilitusühikut pole peetud vajalikuks arhiveerida. Vastsündinud videoajastu möödus meie bändist kahetsusväärsel kombel ning kahe videoklipi süžee ja tegemine on jäänud mällu kõigest üksikute, pealiskaudsete ning uduste fragmentidena.
Tarmo tekstile ja viisile loodud “King Kong” ei olnud tavapärane lava- või stuudioesitus. Vaheplaanid mööda Faehlmanni tänavat kohvritega jooksvatest ning telemaja katusel kaugusesse põrnitsevatest bändiliikmetest lubavad ülesvõtte kategoriseerida tinglikult videoks.
“Minu elukaaslane on Samantha Fox” ingliskeelne versioon videona oli ansambli kõige ajuvabam sooritus telekaamerate ees. See ei meeldinud mitte kellelegi bändist ja minu teada pole seda säilitatud ETV ega ka asjaosaliste kodustes arhiivides. Kujutage ette karukostüümis solisti, kes laulab vigases inglise keeles ja tatsab ringi mööda telestuudiot?! Klipp ei sisaldanud ühtegi nilbust seksuaalsest vaatevinklist, kuid oli pornograafiline ülekantud tähenduses. Mõlemad kirjeldatud salvestised on külastanud tele-eetrit kõigest ühel korral saates “HÄM-TV”.
Kui ansamblimootor oli täistuuridel käima lükatud ja esimene tuntus tänu festivalikontsertidele ja teleesinemistele saavutatud, hakkasime tundma akuutset vajadust ansambli administraatori (siis polnud veel üldises kasutuses sõna “mänedžer”) järele. Ma ei olnud rahul, et bändi administratiivsed ja logistilised aspektid kulgesid sageli isevoolu teed. Püüdsin jõudumööda asju ajada, kuid meelelahutusmaailma jõujooned olid tundmatud. Pealegi polnud lihtne leida algajale ansamblile esinemisvõimalusi soolokontserdiks. Kuna 1980. aastate lõpus toimus Eestis palju muusikafestivale, oli neil üritustel võimalik leida kanal publikuni. Pääs festivalile tähendas sageli suurt hulka bürokraatiat, mis nõukogude inimesele oli harjumuspärane. Olen õiendanud dokumendiga, kus festivalikorraldajad taotlevad muusikute vabastamist põhitöölt ürituse toimumise ajaks, rääkimata sissesõidulubadest Saare- ja Hiiumaale. Korraldajatele tuli saata demolint lugudega, nimekiri ansambliliikmetest ja külalistest (groupie’dest) ning anda teada öömajasoovist. Asjaajamine oli aeganõudev ja tüütu.
Meie naiivsus mänedžeri leidmisel kobas tundmatuid, kohati sürrealistlikke radu. Kalle Müller ei vaimustunud uuest väljakutsest ja lisakohustusest. Lõpuks arvas Tarmo, et Aleksander (Sass) Müller (ei ole Kalle sugulane) sobib ansambli
