neenetsi keeles – kas tahad meie poole üle tulla, tahad või? Tahad ülekohtu vastu võidelda, tahad? Ma küsisin – kes te olete? Ma olen Ivan Vampõlov, jätke meelde – Ivan Vampõlov! Me läheme oma lapsi vanglast ära tooma, tule aita meid!” rääkis John.
Märkasin, kuidas Tamara Grigorjevna torutas umbusklikult oma küpspunaseks võõbatud huuli.
Teadlase kriitiline vaim ei võinud sellisesse allikasse tõsiselt suhtuda. Näha Kazõmi sõda unes – see on lasteaiajutt! Tamara Grigorjevna oli materialist, ta uskus objektiivsesse reaalsusse, mitte mingisse udusesse teispoolsusse ja hämusesse hauatagusesse ellu.
„Ta ütles, et tuleb mulle veel unes külla,” ei kohkunud John ebalevast vastuvõtust ja rääkis edasi.
Direktorikabineti uksele koputati tungivalt.
„See on Sergei Sergejevitš, ma olen selles kindel. Tema koputab alati niimoodi. Poisid, te siis mäletate, milles me kokku leppisime – ei ainsatki sõna Kazõmist,” sosistas Tamara Grigorjevna. „Sisse, palun!”
Sergei Sergejevitš oli loomulikult Kaabu.
„Aah, sina, Goša! Tere!” teretas direktriss.
„Fizkultprivet!” kõlas rõõmus tervitus.
Tulija oli hoopis mammutileidja Jüri Üürike, nisukollaste juuste ja punetava näoga ning minu teada ainuke eestlane Obi kaldal.
Mis eestlane! Ta oli oma rõõsa jume ja heleda peaga väljanägemiselt sajaprotsendiline saarlane, rääkis eesti keeltki armsa ö-ga.
Siin, Neenetsimaal, oli see umbes kolmekümne viiene mees turismiinstruktor, mägimatkamise meistersportlane, korraldas šokimatkasid. Üürikest kiideti Nõukogude Liidu keskajalehtedes ehtsaks oma ala entusiastiks.
Ka Üürike kandis štormovkat, kuid tema vorm oli täiuslikum, tal olid jalas puusani ulatuvad kalavinskid ja need olid stiilselt kohutavalt porised.
Seda mõõdupuud ma teadsin – mida lägasem, seda väärikam! Ainult kantseleirotid võisid polaaraladel ilma väliste plekkideta olla, kuid neil oli must südametunnistus.
Khakivärvi presentpoolmantel ehk štormovka oli rüü, mida mõni Siberi-hull seltskond Eestiski originaalteksastest kõrgemaks hindas ning Üürikesel oli see täpselt viimase peal – parajalt peetud ja pleekinud, mõõdukalt räbal, mitte mõni nõelasilmast tulnu, mis ainult pühapäeval selga pannakse.
Üürike on mees, kes ei vajanud kodu, püsiv elupaik vaid ahistas teda. Üürikest tõmbasid üksnes käimata teed, kõige rohkem need, kuhu mitte keegi polnud varem jalga tõstnud, natuke kõlbasid ka need, kuhu ta ise polnud varem sattunud.
„Paljud ütlevad, et mina leidsin Estonetsi. Mina aga mitte üksnes ei leidnud mammutit, vaid kaevasin selle ka igikeltsast välja. Kõigepealt andis mammut mulle käppa, alles siis alustasin,” ütles Üürike.
„Ma ei tea, mulle tundub vahel, et kõik tiblad on kirjaoskamatud! Kõik,” alustas Üürike.
Väita seda ajalooteaduse kandidaadi Tamara Grigorjevna kabinetis, kus riiulid on põrandast laeni raamatuid täis!
„Jop või joru, mina ei saa aru! Kohalik kobruleheke Krasnõi Poljarnik kirjutab minu nime peaaegu iga kord isemoodi!” kaebas Üürike ning urgitses štormovka põuetaskust kooliõpilase ruudulise vihiku kokkumurtud lehe. Sinna oli ta õnneküti kraakjalgadega kribanud oma perekonnanime ajalehevariandid– Ююрике, Юрике, Йирикэ, Йурйке, Йурйкэ, Ээрике, Ээрикэ.
„See pole kaugeltki veel kõik! Nii ei saagi lehelugejad teada, et tegemist on ühe ja sama inimesega! Minuga!” pahandas polaarinstruktor.
Korrapealt leidsid Üürike ja John ühise teema, pistsid pea kokku ja asusid õhinal vaagima, milline oleks kõige õigem variant.
Esmalt puhkes neil vaidlus, kas õige peaks näitama nime hääldus- või kirjapilti.
„Ega keel pole see, mis on kirjutatud. Keel on ikka see, mida räägitakse. Kirjapilt on nagu surnud noodid mapis, häälduses elab muusika,” väitis Helsingi ülikooli doktorant John.
„Mis see minu asi on, mis asi on keel! Mina tahan, et minu nimi ühtemoodi kirjutatakse, ükski tibla seda niikuinii välja öelda ei suuda. Ja üldse oleks tibladel ammu aeg minna üle ladina tähestikule,” esitas oma seisukohad Üürike.
„Kes on tibla?” huvitus John.
„Tibla on tibla,” ütles polaarasukas.
„Tautoloogia!” protesteeris John.
Soovitasin: „Sa võta endale uueks nimeks Ivanov, siis on kõigil selge, et see on üks ja seesama.”
„Ega ma mõni juut ei ole,” põlgas Üürike pakutu ära. „Kõik juudid võtavad endale nimeks Ivanov, arvavad, et ei tunta ära. Tuntakse küll!”
„Aga ikkagi, kes on tibla?” ei jätnud John. „Kas Ivanov või?”
„Pigem iivan kui Ivanov. Tibla on venelase kohta umbes sama nagu gringo või jänki ameeriklase ning poro või põder soomlase kohta,” selgitasin mina.
„Tead, sõber, ära kunagi kasuta teise rahva kohta pilkenime – see pilkab sind ennast,” õpetas John.
Vaatasin Johnile lugupidamisega otsa – ta väljendas minu mõtet, kuid mina ei osanud seda nii täpselt sõnastada.
Viimaks leppisid John ja Üürike kokku, et õige kirillitsavariant olgu Юурике, eesnimi Юрий.
„Ma hakkan seda igal pool nõudma, ma ütlen, et see on Ameerika otsus,” otsustas Üürike.
Mis Юурике, mis Юрий! Ole parem Estonets!
„Meie jaoks oled sa Goša ja jääd Gošaks,” ütles vahepeal eesruumidesse tööasju ajama lipsanud ja nüüd vaikselt tagasi tulnud Tamara Grigorjevna, kes üürikesestamisest oli taibanud, millest käib jutt. „Meie jaoks oled sa Püha Jüri, Püha Georg, kes lohet võitis. Noh, mitte küll päris lohet, kuid miks ei võiks mammut lohet asendada? Ja leidmine on see kõige suurem võit.”
Ma teadsin, et Estonets – mitte mammut, vaid looma leidja – on abielus neenetsitariga. Ma olin neil teisel pool jõge külas käinud. Seal oli Estonetsil absoluutselt ajutine elamine, ainult et mitte tšumm tundras, mida sõltuvalt aastaajast tuleb uuele samblakarjamaale vedada, vaid ajutiselt üüritud hurtsik linnataolises asulas nimega Labõtnangi. Ja see absoluutselt ajutine elamine püsis absoluutselt muutumatuna aastaid. Estonetsi naine Olga katust parandada ja seinu kohendada ei tohtinud, kuna need olid meestetööd, Estonetsil endal polnud aga mahti, tema juhendas matku ja otsis mammuteid.
„Kuidas tütardel läheb?” küsisin ma, sest Estonets oli lubanud, et kasvatab kakskeelsed, neenetsi- ja eestikeelsed lapsed.
Vene keele oli ta oma katuseta kodus keelanud, aga kõige rohkem rikkus seda keeldu ise. Ka oli ta tõotanud, et ei pane lapsi kooli, kuna seal sunnitakse peale tiblandust – just nii ta ütles.
„Tütred?” küsis Estonets vastu.
„Sul oli ju kaks tütart. Ütlesid veel, et teed neist neenetsieesti kakskeelsed inimesed,” meenutasin ma viimast
