oui, jah! Oui, oui, oui.“ Kuid mina ju ei kasutaks ligimest ometi niimoodi ära, ega ju? Ega ju?
Veel kvartaleid, veel kuumasid Québeci naisi, kelle kõrvarõngad kõlisevad ja säravad nagu laevatuled pimeduses. Kui ma kas või ühe neist saaksin, elaksin tänase õhtu üle ilma sodita, vaid kliimaks ja uni, kuid ma ei saa, sest olen ära neetud!
Pealtnäha olen ma tagasihoidlik jalakäija, kuid südames olen ma pervert, kui isegi mitte vägistaja. Ning mõelda, ma võin mõne sellise Mont-Royali puiestee näitsiku sugulanegi olla. Kujuta ette! Kogemata kepid omaenda nõbu? Kindla peale tuleb seda alatasa ette. Näen apteegi ees üht meest ja naist kerjamas kõnniteele sirutatud läbipaistvast plastist mannekeenijalaga. Astun neist otse üle.
Tänavasildil on kirjas Rue Saint-Urbain. Näen tubakapoode, ühesugustes vildist sonides ja pintsakutes vana geipaari oma puudleid jalutamas, rastapatsidega jalgratturit oma iPodi sättimas, kuid ise suudan mõelda vaid Une Crêpe?’i ettekandjale, tema seksikatele saabastele ning tema headusele, headusele ja headusele! Headust on meile vaja. Ma soovin, et oleksin isegi endiselt hea. Soovin, et mul oleks sisimas too ammune süütusetunne. Kas kusagil seal põleb see pisike ja püha sinine leegike ikka veel?
Ning see peab siis nüüd olema Mon’-R’yali park, nagu ta seda ütles, tenniseväljakud, pesapallirombid, pingid ja lauad, nende ümber pahklikud puuhiiglased, mis sirutuvad taeva poole nagu piinlevad kõverad käsivarred ja läbinüpeldatud jalad. Lopsakas lehine katus varjab öist tähistaevast ning kaitseb mind kuu eest, õitseva vee värvi roheline võrastik, kust tungivad läbi pargi prožektorid. See võiks olla õrn hetk, kuid mina olen endiselt samasugune kalestunud tühi kest, ma ei tunne enam õrnust, ei tunne mitte midagi: ainult tungi kusta, sittuda, nikkuda, taevasse vahtida.
„Kurat küll, litsid on mul au sees, imevad mu kürba ja pesevad mu nõusid…“
Teisipäevaõhtuses liikluses tümistab gangstaräpp. Astun jälle üle kodutute noorte ja nende läbipaistva mannekeenijala, kust paistab pisut peenraha. Neil läheb vist vaja rohkem raha, kui tavalisse topsikusse mahub.
Neiu istub kõnniteel, plastjalg kintsude vahel. Noormees on tänava peal ja üritab raha eest autoaknaid pesta. Mõlemad on mulgustatud, tätoveeritud ja räpased, seljas on neil mingist heategevusorganisatsioonist saadud, kulunud kaitsevärvi riided.
„Palun, andke raha,“ ütleb noor naine inglise keeles, vaatab minu poole väsinud hallide silmadega ning raputab oma plastjalga. Mina aga lähen lihtsalt mööda ja mõtlen, kas äkki võtaks temagi mul suhu.
Ning veel põnevat grafitit – John F. Kennedy Mikihiire kõrvadega, ühel kõrval sõna KARM ja teisel VANA, tema all hullunud irvega Marilyn Monroe.
„Palju õnne sünnipäevaks, härra president.“ Ah, Marilyn ja Jack – mees, kes „sai peavalu“, kui ta seda vähemalt korra päevas ei teinud. Kui hästi ma teda küll mõistan! Ma juurdlesin juba lapsena selle üle, kuidas nad seda küll tegid. Kas nad eskortisid Marilyni sisse läbi Valge Maja köögi? Ning mida tegid salateenistuse agendid, kui nad kuulsid tema orgasmikarjeid?
Marilyn oli õigupoolest mu esimene tüdruk. Piilusin vargsi tema pilte, mida mu isa hoidis keldris ühel riiulil – suhkruvatti meenutavad juuksed, habras, puuderdatud. Niinimetatud seksikiisu.
Tema keha nähes käis mu soontest läbi tuline jutt, kuid enam mitte. Nüüd on Marilyn igav ja liisunud. Ta pildid ei mõju mulle kuidagi. Ma olen üle läinud kangemale kraamile.
Marilyn, mu lävepakudroog.
Hüppan ühte baari, et käia kusel. Möödun hüljatud punastest piljardilaudadest, haudvaiksest tantsupõrandast, kõnnin kikivarvukil mööda nurgas passivatest kasiinosõltlastest, õhtustest koletistest, kes on külg külje kõrval ritta võtnud, silmad helendavatel ekraanidel, vaatamas, kuidas kõik need kirsid, kroonid ja õunad mööda vihisevad.
Kes neist täna peavõidu otsa komistab? Nad on muidugi jobud, kuid ma mõistan neid, kuna minagi olen jobu. Nad otsivad labast erutust, et tunda end elusana. Kõik me vajame oma laksu. Need jobud on samasuguse tühjuse äärel kui mina.
Nii et see siis ongi Montréal. Dan ütles, et see hakkab mulle meeldima, et ma ei taha siit kunagi kuhugi minna, ning siin ongi muidugi üht-teist liigutavat, näiteks mõte sellest, kuidas mu vanavanaisa jalutas mööda neidsamu tänavaid, baguette’id ja croissant’id kaenlas.
Tagasi tänavale astudes ja mööda kvartalit edasi manööverdades peaaegu näen oma vanavanaisa luitunud varju, näen tema pikka tumedat kuube, tema siluetti vaateakende valguses pimedusest paistmas. Kuid ta on surnud, ning surnud on peaaegu kõik needki, kes teda kunagi tundsid, kõik peale mu usuhullu vanaema, kes lihtsalt ei suuda lakata seletamast, kuidas vanavanaisa nägi kusagil selles linnas imet, mis pani ta Jumalat uskuma.
Ime. Ta räägib lugu Imest üha uuesti ja uuesti, räägib seda kõigile, kes viitsivad kuulata; et vanavanaisa ei haihtuks täielikult ega kaoks kõigi mälust jäljetult. See käib närvidele! Vanamutt ei avalda mulle ühtegi teist perekonnasaladust peale nende, mis puudutavad kuidagi tema vankumatut usku Jumalasse.
Räpaste juustega, nahkriietes hulgus sügab mu hotelli ees oma peni, väristab topsi ja tahab õlleraha, nõnda lähen ma taas üle tänava ning astun samasse kohvikusse, kus ma varem söömas käisin, et juua üks viimane kohv ja oodata kerjuse lahkumist.
„Midagi veel?“ küsib mult seesama seksikate saabaste ja ronkmustade juustega ettekandja, käsi puusas ja huuled pruntis. „Me hakkame varsti sulgema.“
„Ei, võtan arve,“ ütlen ma. Vaatan tema sügavatesse prantsuse silmadesse, lootes puurida sügavale sisimasse, anda talle aimu, mida ma ihaldan, kuid siis märkavad mu silmad tema rinnal kullahelki. See on lihtne rist, krutsifiks.
„Mis viga?“ ütleb ta mu nägu nähes. „Kas kohv ei maitsenud teile?“
„Ei, mitte seda, ee…“ Tõmbun eemale ja mu meeled on täis kujutelmi sellest naisest, ergud stseenid voolavad läbi mu teadvuse: kuidas ta õhtul oma voodis loeb, vannis lõõgastub, pidudel naerab.
Tema juures on midagi nii head, midagi sündsat! Heidan veel ühe pilgu krutsifiksi poole ning avan oma rahakoti, tõmban sealt kaardi välja ja ulatan talle, paber mu värisevate sõrmede vahel võbelemas.
„Mis see on?“ võtab ta kaardi aeglaselt enda kätte, otsekui oleks ta harjunud hullumeelsete klientidega.
„See on püha Jüri,“ ütlen ma neelatades, „deemonit tapmas.“
Ta vaatab pilti, mis kujutab klaasiga ümbritsetud väikest kuldset vahast sõdurit, kelle piik on tunginud vingerdava koletise, poolmao ja poollohe kaela. Kirikuikoon. Ta keerab kaardi ümber ja uurib sealset kirja.
„Espagnol?“ pomiseb ta endamisi, siis kissitab taas selle poole silmi. „Ah, oui, portugais.“18
„See on pärit minu vanemate sünniküla kirikust,“ ütlen ma. „Mõne aasta eest käisin seal.“
Ta loeb mõnd aega teksti. Siis vaatab ta üles ja küsib: „Miks te mulle seda räägite?“
Vaatan tema rindu. Mõlemad rinnad on kui geomeetriliselt täiuslikud pehmed planeedid. Ta vaatab oma rindu ja puudutab siis läikivat krutsifiksi.
„Kas te kannate seda pilti igal pool kaasas?“ küsib ta, kuid teab juba vastust.
„Ja
Hispaania keel? Ah jaa, portugali keel. (prantsuse k)
