tähistavad 17. maid, aga keegi selles hiirvaikses klassiruumis ei kuulanud tema juttu. Kõik lapsed põrnitsesid ainiti seda natukest, mis Bullest laua tagant paista oli. Seejärel helises koolikell.
Vahetunnis seisis Bulle omaette ja vaatas, kuidas teised lapsed letsu mängivad ja keksu hüppavad. Ta märkas Liset, kes vaatas samuti teiste mängu pealt. Bulle hakkas tema poole minema, aga siis panid kaks suurt lühikeste juuste ja tünnikujuliste peadega poissi korraga tema ees tee kinni. Bulle aimas juba, mis teda ees ootab. Ta polnud esimest korda uues koolis.
„Tere, väikemees,” ütles üks.
„Tervitus, oo hiiglased, kes te raskel sammul mööda maailma rändate ja päikest varjate,” ütles Bulle, ilma et oleks pilku tõstnud.
„Ahh?” mühatas poiss.
„Ei midagi, verekoerad,” vastas Bulle.
„Sa oled uus,” ütles teine poiss.
„Ja siis?” küsis Bulle vaikselt. Kuigi ta juba enamvähem teadis „ja-siis” küsimusele vastust.
„Uus tähendab, et sind tuleb kasta joogipurskkaevu,” ütles poiss.
„Misjaoks?” päris Bulle veelgi vaiksemalt. Ta teadis ka sellele küsimusele vastust.
Poiss kehitas õlgu. „Sest… sest…” alustas ta, enne kui jõudis välja mõelda, mispärast. Ja siis ütlesid nad kolmekesi – see tähendab mõlemad poisid ja Bulle – kooris: „sest see lihtsalt on nii!”
Mõlemad poisid vaatasid ringi, ilmselt kontrollimiseks, ega mõnda õpetajat läheduses ole. Seejärel haaras suurem Bullel kraest ja tõstis ta õhku. Teine võttis Bulle jalgadest ja nad olidki teel joogikaevu poole, mis seisis keset kooliõue. Bulle rippus kui pooltühi jahukott nende vahel ja silmitses üleval imeliselt sinises taevas üht väikest valget pilve, mis sarnanes ülesöönud ninasarvikuga. Ta kuulis, kuidas mäng tema lähedal vaikis ja kuidas lapsed kogunesid nende väikese ja veidra rongkäigu ümber, tasakesi ja ootusärevalt omavahel pomisedes. Nad nagistasid omavahel selle üle, kes saab sõrmedega teisi joogiavasid kinni hoida, nii et jääks vaid üks tugev veejuga, mis ulatub kahe meetri kõrgusele. Bulle tajus, et ta tõsteti üles, ning tundis külma veejuga lähenemas. Mõned hakkasid ergutama.
„Me ristime sind…” ütles too, kes Bulle jalgadest hoidis.
„René Pügmeeks,” ütles teine.
„Geniaalne, Truls!” hüüdis esimene. „René nagu veerennis.”
„Jah, nagu pügmee vee all.”
Siis naersid nad nii, et Bulle rappus üles-alla. Ja hoidsid teda veejoa ees, mis tabas Bullet otse näkku, ninna ja suhu. Ta ei saanud hingata ja arvas hetkeks, et upub sealsamas, aga siis tõstsid käed ta üles ja joa juurest eemale. Bulle vaatas enda ümber ringi – kõik lapsed olid joogikaevu ümber ja Lise seisis ikka omaette kooliõue teises otsas.
„Veel, veel!” hüüdsid lapsed. Bulle ohkas ja tõmbas kopsud õhku täis. Seejärel lükati ta jälle veejoa alla.
Bulle ei punninud kordagi vastu ega öelnud sõnagi. Ta pigistas vaid silmad ja suu kõvasti kinni. Ta püüdis kujutleda, et istub vanaisa mootorpaadi ninas, pea üle paadiääre, nii et merevesi pritsib talle näkku. Mõnus.
Kui poisid olid lõpetanud, panid nad Bulle maha ja läksid oma teed. Märjad punased juuksed kleepusid Bulle pea külge ning kingad lirtsusid jalas. Teised lapsed tunglesid tema ümber ja naersid, samal ajal kui Bulle tiris T-särki trakside vahelt välja.
„Vilets joogikaev teil siin,” ütles ta valjusti.
Ümberringi jäi kõik vaikseks. Bulle kuivatas nägu. „Kurfürstendammis Berliinis on selline purskkaev, mille juga ulatub kümne meetri kõrgusele taevasse,” ütles ta. „Üks mu sõber üritas sellest juua. Joasurve lõi logisema kaks purihammast ja oma breketid neelas ta ka alla. Me nägime üht itaallast, kes jäi kaevust juues parukast ilma.”
Bulle tegi sihilikult pausi ja väänas märjast T-särgist vett. „Jah, räägiti, et see polnudki parukas, et need olid itaallase enda juuksed. Mina otsustasin joale otsa istuda.” Bulle kallutas end ühele poole, et vesi kõrvast välja tuleks.
„Mis siis sai?” küsis lõpuks üks lastest.
„Noh,” alustas Bulle, võttis siis ninast kinni ja puhus kõvasti välja, kõigepealt läbi ühe, seejärel teise ninaaugu.
„Mis ta ütles?” küsis üks lastest, kes seisis tagapool. „Kuss!” vastasid need, kes seisid ees.
„Sealt ülevalt, kus ma siis istusin, nägin ma Poolamaad, see on ligi tuhande kilomeetri kaugusel,” rääkis Bulle ja raputas pead, nii et vett pritsis igale poole laiali. „See kõlab võib-olla uskumatult…” Ta tõmbas tagataskust välja kammi ja hakkas juukseid kammima. „Aga pidage meeles, et tol päeval oli ilm ebatavaliselt selge ja et Euroopa maastik on üsna tasane.”
Seejärel rajas Bulle endale tee läbi lastesumma ja läks kooliõue teise serva Lise juurde.
„Niisiis,” alustas tüdruk, muie suul. „Kuidas sulle meie koolis meeldib?”
„Polegi kõige hullem” vastas Bulle. „Keegi pole mind veel Hulle-Bulleks kutsunud.”
„Need olid Truls ja Trym,” ütles Lise. „Nad on kaksikud ja elavad kahjuks Kanonveieni tänaval.”
Bulle kehitas õlgu. „Trulse ja Tryme elab igal pool.”
„Mis mõttes?” päris Lise.
„Igal tänaval on oma Truls ja Trym. Neist ei pääse, ükskõik kuhu elama asud.”
Lise jäi selle üle järele mõtlema. Kas Sarpsborgis võis ka Trulse ja Tryme elada?
„Kas sa oled endale juba uue parima sõbranna leidnud?” küsis Bulle.
Lise raputas pead. Nad seisid vaikides teineteise kõrval ja vaatasid, kuidas teised lapsed mängivad, kuni Lise lõpuks küsis: „Kas see, mis sa doktor Proktorist ja tema leiutisest rääkisid, on tõsi?”
„Muidugi,” vastas Bulle ja naeratas kavalalt. „Peaaegu kõik, mis ma räägin, on tõsi.”
Samal hetkel helises koolikell.
Peatükk 5
Bullel tuleb väärt mõte
Samal pärastlõunal koputas Bulle sinise maja keldriuksele. Kolm tugevat koputust. Selline oli signaal, mille nad olid kokku leppinud.
Doktor Proktor avas hooga ukse ja pahvatas Bullet silmates kähinal: „Suurepärane!” Siis kergitas ta üht tuustis kulmu ja langetas teise ning küsis: „Kes see on?”„Lise,”vastasBulle.
„Ma näen jah,” ütles professor. „Ta elab siit otse üle tee, kui ma ei eksi. Ma mõtlen hoopis, mida ta siin teeb. Kas me mitte ei leppinud eile kokku, et tegemist on ülisalajase projektiga?”
„Ilmselt mitte kuigi salajasega,” lausus Lise. „Bulle rääkis sellest
