Dave.
„Sa lubasid ka Henryga jalutada. Sa lükkad kõiki asju aina edasi, David.”
Pearce teadis, et kui Tessa teda Davidiks kutsub, on oodata pahandust.
„Ma luban, et kui liiga palju tööd pole, siis käin seal päeva jooksul ära. Ma helistan ja panen aja kinni. Ja niipea, kui koju jõuan, lähen koeraga välja.”
„Ma hakkan tööle hiljaks jääma,” tuli Tessa uue hädaga lagedale. „Sa pead mind ära viskama.”
„See tähendab…” alustas Pearce, kuid ei lõpetanud. „Hea küll,” ütles ta, „tee kähku, või me jääme mõlemad hiljaks.”
„Ah et mina tehku kähku? Tead, Dave, nii vastutusrikka töö juures nagu sinu oma on, oled sa kodus üllatavalt kohusetundetu. Sa ei saa ennast lihtsalt välja lülitada nagu… nagu televiisor, kas tead. Üks elu kodus, teine väljas.” Tessa tundis, et astub ohtlikule rajale. „Muidugi ei taha ma, et sa töö koju kaasa võtad. Mina ei tee ju seda, eks ole? Mul on ehituskomisjonis palju pingeid. Aga mul jätkub kohusetunnet ka pärast seda, kui ma sealt päeva lõpus lahkun. Ja nüüd sa…”
„Kobi autosse!” plahvatas Pearce.
„Pole vaja karjuda. Tead, sa ei tegele praegu arreteerimisega. Ma pole mingi juuatäis molkus. Oota hetk, ma pean kingad ära vahetama.”
„Kas sa ei või neid autos vahetada?”
„Mul poleks vaja neid üldse vahetada, kui ma poleks Henryga väljas käinud. Ja mul poleks olnud vaja Henryga väljas käia, kui sa poleks vannitoas oma hambaga jännanud. Ja kui me täna hommikul hiljaks jääme, David Pearce,” lõpetas Tessa oma loogikaloengu, „siis sellepärast, et sa kardad hambaarsti. Vaat nii,” lisas ta.
Pearce mõtles, et mõnikord on politseitöö kodueluga võrreldes lausa meelakkumine. Ta ohkas.
Henry urises vaiba peal kaastundlikult.
Alan Markby istus laua taga. Ta oli istunud seal varahommikust saati, jõudnud kohale, kui koristajad polnud veel tööd lõpetanud. Kui ta hakkas helistama, avastas ta, et arhiivis on juba keegi olemas, kuigi kõnele vastanud inimese hääletoon viitas sellele, et see keegi oli just saabunud ja võtab parajasti mantlit seljast.
„Mis on?” küsis hääl kannatamatult. Ja siis kellelegi kõrvale: „Jah, too tass kohvi ja peekonivõileib.”
Markby teatas, kes ta on ja talle tegi pisut nalja, kui suhtumine ja hääl liini teises otsas muutusid.
„Jah, söör. Vabandust, härra Markby, ma ei teadnud, et see olete teie. Ma just tulin. Kuidas ma saan teid aidata?”
„Palun otsige välja üks vana toimik,” ütles Markby. „Lahendamata sarivägistamise juhtum, kus kurjategija hüüdnimi oli Kartulimees.” Ta ütles kuritegude aja ja koha.
„Hakkan kohe sellega tegelema,” lubas hääl.
Markby läks koridori ja lasi automaadist endale pruuni vedelikku. Ta oletas, et see on tee, sest oli vajutanud vastavale nupule, ent ilma selle viiteta poleks küll keegi osanud vahet teha. Kuigi tavaliselt ta suhkrut ei kasutanud, valis ta seekord magusa variandi, et varjata kakaomaitset, mis tundus domineerivat igas selle automaadi joogis.
Ta läks, topsik käes, tagasi kabinetti, tema sammud kajasid pooltühjas majas vastu. Jõudnud sisse, ta seisatas ja vaatas aknast välja, nägemata asfalteeritud parklat, all liikuvaid autosid, mis nägid välja nagu läikivad põrnikad ning sipelgatena sebivaid inimesi. Ta nägi ainult Stovey metsa.
Siis libises ta pilk õuest lauale, kus lebas kägardatud paberisse mähitud komps. „Kes sa oled?” pomises ta endamisi.
Lihtsalt kondid? Või kondid, mis suudavad midagi teatada? Enne röntgenkiirte avastamist oli skelett olnud surelikkuse sümbol, intrigeeriv inimkeha toestik, mida nähti alles siis, kui selle omanik oli ammu põrmuks varisenud. Selle irvitavat kujutist võis näha paljude keskaegsete kirikute fassaadidel surmatantsus, tuletades pillerkaaritajatele meelde, et munka, naist, rüütlit ja talupoega ootab sama saatus. Teaduse arenedes oli säärane sümboolika kadunud. Aga võib-olla ei asu sügavam reaalsusetaju nüüdisaja teadlaste ja nende aparaatide poolel, vahest olid muistsed kujurid sellest rohkem teadlikud. Isegi see väike kollektsioon tema laual esindas kunagist elu, hingavat olendit. Kunagi oli kasvanud nendel luudel liha. See lõualuu oli liikunud rääkides, mäludes või lauldes üles-alla ja Markby tahtis sellele inimesele nime panna. See oli nagu pakitsev valu. See hakkab vaevama teda hommikul, lõuna ajal ja õhtul Kas need on Kartulimehe maised jäänused? Või mõne tema õnnetu ohvri omad? Või hoopis kellegi teise? Ta ei tohi lasta ennast liialt haarata mõttest, et leiul on seos selle vana juhtumiga, ega ignoreerida teisi võimalusi.
Kuigi konte oli vähe, oli nende hulgas alumine lõualuu, mis võib osutuda identifitseerimisel hindamatuks. Markby oli juba rääkinud telefonitsi oma hambaarstiga, mis kinnitas ta oletust. Kallis hambaparandus on jälitatav, eriti sedasorti.
Markby muigas kõveralt. Kallis hambaarst polnud see, mida Lower Stovey külaelanik võis endale palju aastaid tagasi lubada. Kui lõualuu kuulus Kartulimehele, tähendab see, et vägistaja polnud kohalik – nagu kirikuõpetaja Pattinson oli alati kinnitanud.
Markby rüüpas teed, krimpsutas nägu ja ohkas. Ta oleks pidanud minema üles sööklasse, ent tema ilmumine sinna nii varasel tunnil oleks olnud häiriv. Ta nägi aknast, kuidas Dave Pearce saabus, parkis auto ja astus otsustava sammuga hoone poole. Ta nägi kuidagi tujust ära olevat.
Markby läks eestuppa. „Inspektor Pearce on teel üles,” ütles ta. „Kui ta siia jõuab, öelge, et ma tahan teda kohe näha, eks?”
Saanud teate kätte, marssis Pearce Markby kabineti poole, imestades, mis on lahti, ja tundis isegi pisut rõõmu, et see viib mõtted eemale isiklikest probleemidest. Hammas tuikas iga sammu juures ega lasknud ennast nii lihtsalt unustada. Pärast Tessa tööle sõidutamist ei jäänud tal enam hambaarsti juurde põikamiseks aega.
Markby seisis laua kõrval ja põrnitses kortsunud paberit, millel lebasid mingid talle üsnagi tuttavad esemed.
„Kondid,” nentis Pearce professionaalse ükskõiksusega. Aga sisemiselt polnud ta kaugeltki nii rahulik. Mida see kiire kutse Markby kabinetti peaks tähendama? Ja need vastikud jäänused? Kas tal kästakse nendega midagi ette võtta? Ilmselt küll. Ta küsis natuke tusaselt: „Te kutsusite, söör?”
„Jah, Dave, ning jah, need on kondid. Need leidis üks matkaja nädalavahetusel Stovey metsast.”
Pearce astus lähemale ja uuris vastumeelselt sünget leidu. „Vanad,” märkis ta. „Ja üpris näritud. Leiti metsast? Ju siis on rebased neid järanud. Kas see on kõik? Rohkem ei ole?” Isegi Markby ei saa tahta, et ta teeks imetegusid ja selle väikese hunniku põhjal kellegi tuvastaks.
Aga just seda ta tahtis.
„Praegu ei ole. Mets tuleb läbi otsida.”
Pearce hingas sügavalt sisse. „Seda on raske organiseerida. Mets on väga suur. Ja te teate, et meil on tööjõuga probleeme. Kas me ei peaks neid kõigepealt spetsialistidele näitama? Need võivad olla jumal teab kui vanad.”
„Sina muidugi loodad seda. Mina loodan, et ei ole, vähemalt mitte ajast, mida praegune põlvkond ei mäletaks.” Markby togis luid oma pika nimetissõrmega.
Pearce
