tagasi ning ka Edmund ilmus kohale just õigeks ajaks, et teada saada, mida oli kolmapäevaks otsustatud. Ta aitas Mrs Rushworthil tõlda istuda ning saatis ka pastoraadi daame poole tee võrra läbi pargi.
Kui ta tagasi hommikusöögituppa jõudis, arutles Mrs Norris parajasti, kas miss Crawfordi osavõtt nende seltskonnast on soovitav või mitte, sest kas pole tema venna landoo juba ilma tematagi rahvast täis. Mõlemad miss Bertramid naersid selle peale ning kinnitasid, et landoosse mahub vabalt neli inimest, arvestamata kutsaripukki, kus keegi võib veel Mr Crawfordi kõrval istuda.
„Aga miks on vaja minna Crawfordide landooga või ainult sellega?” küsis Edmund. „Miks ei võiks kasutada ema kerget tõlda? Juba siis, kui see plaan mõne aja eest tekkis, ei saanud ma aru, miks ei tehta perekondlikku külaskäiku meie perekonna tõllas.”
„Mis sa räägid?” hüüatas Julia. „Istuda nii ilusa ilmaga kokkupressitult väikeses tõllas, kui meil on ometi võimalik sõita landoos! Ei, kulla Edmund, see küll ei lähe.”
„Pealegi,” sõnas Maria, „olen ma kindel, et mister Crawford soovib meid ise sinna viia. Me ju arutasime selle läbi ja tal on õigus nõuda, et me sõna peaksime.”
„Ja tead mis, kallis Edmund,” lisas Mrs Norris, „kahe tõlla sõiduks valmisseadmine ja hobuste etterakendamine oleks asjatu kulu, kui ühest piisaks. Ja omavahel öeldes ei ole kutsar just vaimustuses teest, mis siit Sothertoni viib. Ta kaebab alailma, et kitsa tee ääres kasvavad hekid kratsivad tõllalt laki maha. Ja me ei taha ju, et Sir Thomas koju tulles mahakraabitud lakiga tõlla eest eest leiab.”
„Pole küll kuigi ilus põhjus, miks tuleks mister Crawfordi landood kasutada,” ütles Maria, „aga Wilcox on tõesti rumal vana mees ja vilets kutsar. Ma garanteerin, et kitsad hekkidevahelised teed ei valmista meile kolmapäeval mingeid ebamugavusi.”
„Landoo kutsaripukis istumine ei tekita ju mingeid ebamugavusi ega ebameeldivust,” ütles Edmund.
„Ebameeldivust!” hüüdis Maria. „Armas taevas, see on ju tõlla kõige parem iste! Sealt on ju parim vaade ümbrusele. Ma oletan, et miss Crawford istub ise landoo kutsaripukki.”
„Siis on ju küllalt ruumi ka Fanny jaoks ning ei saaks olla midagi tema kaasavõtmise vastu.”
„Fanny!” kordas Mrs Norris. „Kulla Edmund, see ei tule kõne allagi. Ta jääb koos tädiga koju. Seda ma ütlesin ka missis Rushworthile. Ta pole ju kutsutudki.”
„Teil pole ju midagi selle vastu, madam,” ütles Edmund ema poole pöördudes, „et Fanny meiega kaasa tuleb, välja arvatud ainult teie enda mugavus. Kui te ilma temata hakkama saaksite, siis te ju ei hoiaks teda kodus?”
„Seda kindlasti, aga ma ei saa ilma temata hakkama.”
„Saate hakkama siis, kui mina koos teiega koju jään, mida ma teha kavatsengi.”
Kõik hakkasid valjusti protesteerima. „Jah,” jätkas Edmund, „mul pole mingit vajadust sinna minna ja ma kavatsen koju jääda. Fanny tahab väga Sothertoni näha. Ma tean, et ta soovib seda väga. Tal pole kuigi tihti niisugust võimalust ja ma olen kindel, madam, et te pakute talle nüüd heameelega seda lõbu.”
„Oo jaa, väga hea meelega, kui tädil midagi selle vastu ei ole.”
Mrs Norrisel ei olnudki, peale kõigutamatu vastuväite, et ta oli ju öelnud Mrs Rushworthile selge sõnaga: Fanny ei tule kaasa, ja jätaks väga veidra mulje, kui nad ta siiski kaasa võtaksid. See oli tema meelest raskus, millest nad üle ei saa. See oleks ju väga veider! Niisugune hoolimatus viisakate kommete vastu võrduks ju lugupidamatusega Mrs Rushworthi suhtes, kelle enda kombed on hea kasvatuse ja tähelepanelikkuse eeskujuks, ning sellepärast ei saa tema, Mrs Norris, seda lubada. Mrs Norris ei armastanud Fannyt ega soovinud talle mingit meelelahutust pakkuda, aga tema vastuseis Edmundile tulenes praegu põhiliselt erapoolikusest tema plaani suhtes, kuna see oli just tema enda plaan. Ta oli veendunud, et oli kõik väga hästi korraldanud, ning et iga muudatus teeb asja ainult halvemaks. Kui Edmund talle tema esimese hingetõmbe ajal vastas, et Mrs Rushworthi pärast pole tal vaja küll muretseda, sest koos temaga tõlla poole minnes olevat ta kasutanud juhust ja maininud, et võib-olla tuleb ka Fanny nendega kaasa, ning saanud otsekohe ka südamliku kutse oma täditütre jaoks, siis suutis Mrs Norris oma viha suurivaevu maha suruda ning ütles ainult: „Väga hea, väga hea, tehke, mida tahate, korraldage kõik ise! Mul ükskõik!”
„Väga imelik, kui sina Fanny asemel koju jääd,” ütles Maria.
„Igatahes peaks ta sulle väga tänulik olema,” lisas Julia, lahkudes kiiresti toast, sest tal oli tunne, et õigupoolest peaks ju tema tegema ettepaneku, et ta koos emaga koju jääb.
„Fanny on just nii tänulik, nagu olukord nõuab,” vastas Edmund lühidalt, ja sellega oli jutul lõpp.
Fanny tänulikkus oli tegelikult palju suurem kui heameel, kui ta sellest plaanist kuulda sai. Ta tunnetas Edmundi lahkust talle omase tundelisusega ja isegi sügavamini, kui Edmund seda ette kujutas, sest ta ei aimanud Fanny õrna kiindumust temasse. Aga Fannyl oli valus mõelda, et Edmund peab tema pärast loobuma meelelahutusest, ja ta tundis, et Sothertoni külastamine ilma Edmundita ei rõõmusta teda üldse.
Mansfieldi kahe pere kohtumine tõi kaasa uue muudatuse nende plaanis ja pealegi niisuguse, mille kõik heaks kiitsid. Mrs Grant pakkus ennast leedi Bertrami seltsiliseks tema poja asemel ja dr. Grant pidi ühinema nendega õhtusöögi ajaks. Leedi Bertram oli sellega väga rahul ja noorte daamide tuju muutus jälle paremaks. Isegi Edmund oli väga tänulik lahenduse üle, mis võimaldas ka temal sellest seltskondlikust sündmusest osa võtta. Ka Mrs Norris pidas seda mõtet suurepäraseks ja mainis, et ta olevat tahtnud juba ise sellega välja tulla, aga Mrs Grant võttis tal sõnad suust.
Kolmapäeval oli ilus ilm ja varsti pärast hommikusööki saabus kohale landoo koos Mr Crawfordi ja tema õdedega. Kuna kõik olid juba minekuvalmis, astus Mrs Grant ainult tõllast välja ja teised asusid oma kohtadele landoos. Kõige parem koht, aukoht, oli veel vaba. Kes on see õnnelik, kes sinna istub? Sel ajal kui mõlemad miss Bertramid endamisi kaalutlesid, kuidas oleks kõige parem see endale saada, tehes näo, nagu nad arvestaksid teiste huvisid, lahendas olukorra Mrs Grant, kui ta landoost välja astudes ütles: „Kuna teid on viis, siis oleks parem, kui üks istuks Henry kõrvale, ja kuna sina, Julia, hiljaaegu ütlesid, et sooviksid õppida hobuseid juhtima, siis on praegu hea võimalus seda teha.”
Õnnelik Julia! Õnnetu Maria! Julia oli otsemaid kutsaripukis, Maria astus sünge näoga tõlda; nad sõitsid minema, saadetuna kahe kohalejääva daami headest soovidest ja mopsi haukumisest oma perenaise süles.
Tee viis läbi kauni looduse ja Fanny, kelle ratsasõidud ei ulatunud kunagi kuigi kaugele, viibis peagi talle tundmatutes paikades ning tundis heameelt talle täiesti uute kohtade silmitsemisest ning imetles kõike, mis oli tema silmale ilus. Teised ei tõmmanud teda kuigi tihti vestlusse kaasa ja ega ta seda soovinudki. Tema enda mõtted ja tähelepanekud olid talle alati kõige paremad kaaslased ning ta nautis maastikupiltide, teekäänakute, pinnase erinevuste, viljapõldude, maamajade, kariloomade ja laste silmitsemist ning rõõm sellest oleks olnud veelgi suurem, kui ta oleks saanud oma muljeid Edmundiga jagada. See oli tema ainus sarnasus daamiga, kes istus tema kõrval; miss Crawford oli temast väga erinev, neid ühendas ainult soov Edmundiga koos olla. Miss Crawfordis ei olnud midagi Fanny delikaatsusest ega tunnetest, loodus, hingestamata loodus ütles talle vähe; tema tähelepanu oli suunatud ainuüksi meestele ja naistele, teda köitis kõik, mis oli ere ja lõbus. Aga kui sirge teelõik võimaldas tal näha nende taga ratsutavat Edmundit või kui noormees järsust künkanõlvast üles tuli ja nendele järele jõudis, siis hüüdsid mõlemad nagu ühest suust: „Siin te olete!”
