Ma tunnen seda väga hästi. Henry, kes igas suhtes on just niisugune, nagu vend peab olema – ta armastab mind, peab minuga nõu, räägib mulle kõik ära ja lobiseb minuga lõputult –, ei ole mulle kirjutades veel kunagi ühest leheküljest kaugemale jõudnud. Sageli pole seal muud kui: „Kallis Mary, jõudsin just pärale. Paistab nii, et Bathis on palju rahvast, kõik on nagu tavaliselt. Siiralt Sinu…” See on tõeline meeste stiil, venna kirja musternäidis.”
„Kui nad on teistest pereliikmetest eraldatud,” ütles Fanny Williami pärast punastades, „siis nad kirjutavad pikki kirju.”
„Miss Price’i vend on merel,” seletas Edmund, „ja ta on tubli kirjakirjutaja, seepärast arvab Fanny nähtavasti, et te otsustate meie üle liiga karmilt.”
„Merel? Muidugi kuninga teenistuses?”
Fanny oleks tahtnud, et Edmund sellest räägiks, aga noormehe visa vaikimine sundis teda ennast oma vennast jutustama. Tema hääl elavnes, kui ta rääkis venna elukutsest ja võõrastest sadamatest, kus ta oli käinud, aga kui ta nimetas aastaid, mida vend oli juba võõrsil veetnud, ei suutnud ta hoiduda pisaratest. Miss Crawford avaldas mõne viisaka sõnaga lootust, et venda edutataks.
„Kas te olete kuulnud minu tädipoja kaptenist?” küsis Edmund. „Kapten Marshallist? Ma oletan, et teil on mereväes palju tuttavaid.”
„Jah, admiralide hulgas küll. Aga,” lisas miss Crawford kõrgil ilmel, „madalamatest auastmetest teame me väga vähe.
Need postikaptenid5 on kindlasti tublid mehed, aga nad ei kuulu meie seltskonda. Admiralidest võin ma teile palju jutustada – nende lippudest ja edutamistest, kadedusest ja intriigidest. Aga üldiselt võin ma teile kinnitada, et igaüks nendest tunneb, et neid ignoreeritakse ja koheldakse halvasti. Oma kodus onu majas sain tuttavaks terve hulga admiralidega. Nägin kontra- ja viitseadmirale rohkem, kui oleksin soovinud.”
Edmund muutus jälle tõsiseks ja lausus ainult: „See on õilis elukutse.”
„See elukutse on hea kahel tingimusel: kui sellega varandust teenitakse ja kui osatakse seda mõistlikult kasutada. Aga lühidalt öeldes: see ei kuulu minu lemmikelukutsete hulka. Mulle ei ole see kunagi meeldiv tundunud.”
Edmund viis jutu jälle harfile ja rõõmustas juba ette, et saab selle mängu kuulata.
Teised vestlesid ikka veel ehitiste kaunimaks muutmisest ja Mrs Grant tundis vajadust pöörduda oma venna poole, kuigi ta juhtis sellega venna tähelepanu Julia Bertramist kõrvale:
„Kulla Henry, kas sinul ei olegi midagi öelda? Sa oled ju ka sellel alal katsetanud, ja kõige selle järgi, mis Everinghamist kuulda, on see paik võrreldav iga teise Inglismaa mõisaga. Seal on palju looduslikku ilu. Minu silmis oli see täiuslik, nii nagu ma seda nägin – nii kaunis küngasmaastik ja ilus mets! Ma annaksin palju, et seda veel kord näha.”
„Miski ei ole mulle armsam kui kuulda sinu arvamust selle kohta,” vastas Henry. „Aga ma kardan, et sa pettuksid. See ei ole enam niisugune, nagu sa ette kujutad. Avarusest ei saa enam rääkida, sa oleksid üllatunud, kui väike see sulle nüüd tundub. Ja kui rääkida selle paiga kaunimaks muutmisest, siis ei saanud ma seal suurt midagi korda saata, seda aega oli liiga vähe, oleksin tahtnud seal kauem tegutseda.”
„Kas teile meeldib see töö?” küsis Julia.
„Väga meeldib, aga mis maapinna loomulikesse eelistesse puutub, siis suruvad need ka kogenematule silmale vähesedki muudatused lausa peale, ja tänu minu järjekindlatele otsustele muutus Everingham juba kolme kuuga niisuguseks, nagu ta praegu on. Visandasin plaani Westminsteris, muutsin seda pisut Cambridge’is ja viisin ellu, kui olin saanud kakskümmend üks. Ma kadestan mister Rushworthi, sest tal on see rõõmus aeg veel ees. Mina tegutsesin kiiresti ja sain seda väga vähe aega nautida.”
„Taipate kiiresti, otsustate kiiresti ja tegutsete kiiresti,” ütles Julia. „Teil pole kunagi tegevusest puudus. Mister Rushworthi kadestamise asemel aidake teda parem hea nõuga.”
Mrs Grant, kes oli selle jutu viimast osa kuulnud, nõustus sellega elavalt, olles veendunud, et keegi ei oska nii head nõu anda kui tema vend. Ja kuna vanem miss Bertram samuti selle teema üles võttis ning seda kõigest hingest toetas ja seletas, et tema arvates on võrreldamatult parem küsida kõigepealt sõprade ja erapooletute nõuandjate nõu, kui anda töö kohe ühe ametimehe kätte, oli Mr Rushworth kohe valmis Mr Crawfordi abi paluma. Kui Mr Crawford oli oma võimeid sündsa tagasihoidlikkusega maha teinud, lubas ta olla igati Mr Rushworthi teenistuses. Seepeale hakkas Mr Rushworth Mr Crawfordi keelitama, et ta austaks teda oma külaskäiguga Sothertoni ja elaks seal mõnda aega, kuni Mrs Norris, otsekui aimates, et tema õetütred ei ole nõus plaaniga, mis võtaks neilt ära Mr Crawfordi, katkestas teda omapoolse ettepanekuga:
„Mister Crawford on selleks kindlasti valmis, aga miks ei võiks meie temaga liituda? Miks ei võiks me väikese väljasõidu korraldada? Siin tunnevad nii mõnedki huvi teie plaanide vastu, kulla mister Rushworth, ja nad tahaksid kuulda Mr Crawfordi arvamust otse koha peal, ja ehk võiks isegi meie tagasihoidlik arvamus teile kasulik olla? Mina näiteks olen juba ammu soovinud teie head ema jälle kord külastada. Aga kuna mul endal hobuseid ei ole, siis pole ma juba ammu seda teha saanud. Aga nüüd ma võiksin kaasa tulla ja missis Rushworthile mõned tunnid oma seltskonda pakkuda, sel ajal kui teie ringi jalutate ja asju arutate; pärast seda võiksime siia tagasi tulla ja hilist lõunat süüa või lõunastada Sothertonis – nii nagu teie ema seda soovib – ja teha siis ilus sõit kuuvalgel tagasi. Ma julgen arvata, et mister Crawford võtab mu õetütred ja minu oma landoosse, Edmund võib tulla ratsa, eks ole, õde? Ja Fanny jääb sinuga koju.”
Leedi Bertram ei vaielnud vastu ja kõik asjaosalised avaldasid oma täielikku valmisolekut – kõik peale Edmundi, kes kuulas seda juttu ega öelnud midagi.
7. peatükk
„No nii, Fanny, kuidas miss Crawford sulle nüüd meeldib?” küsis Edmund järgmisel päeval, kui oli ise mõnda aega selle üle järele mõelnud. „Kuidas ta sulle eile meeldis?”
„Väga hästi. Mulle meeldib teda lobisemas kuulata. Ta jutt on nii huvitav ja ta on nii ilus, et ma muudkui vaataksin teda.”
„Tal on tõesti võluv nägu. Ja ilmekas miimika. Aga kas tema jutus oli midagi niisugust, mis sind rabas, Fanny, mida sa ei pidanud päris õigeks?”
„Jah, oli küll, ta ei oleks tohtinud niisuguses toonis oma onust rääkida. Ma olin väga imestunud. Onust, kelle juures ta aastaid elas ja kes, ükskõik mis vead võivad tal ka olla, armastab tema venda ja kohtleb teda nagu oma poega – nii vähemalt räägitakse. Ma poleks seda miss Crawfordist uskunud.”
„Ma arvasingi, et sa oled rabatud. See oli temast väga ebaõiglane ja sobimatu.”
„Ja minu arvates ka tänamatu.”
„Tänamatu on karm sõna. Ma ei tea, kas miss Crawfordi onul on õigust loota tema tänulikkusele. Tema naisel kindlasti oli, ja tegelikult viibki südamesoojus ja austus, millega ta oma tädile mõtleb, teda eksiteele. Ta on raskes olukorras. Oma sooja südame ja elava temperamendiga on tal kindlasti raske oma armastust missis Crawfordi vastu õiglaselt hinnata, ilma et ta heidaks varju admiralile. Ma ei võtagi enda peale otsustamist, keda nendes lahkarvamustes süüdistada, kuigi admirali praegune käitumine sunnib pigemini tema naise poole asuma. Aga see on nii loomulik ja armas, et miss Crawford teda täiesti õigustab. Ma ei kritiseeri tema arvamust, aga seda kõigi kuuldes välja öelda – see on sündmatu.”
„Kas sa ei arva,”
postikapten – mereväeohvitser kapteni ülesannetes, madalama astme ohvitseri esile tõstev viisakustiitel, millel ei olnud seaduslikku alust.
