sundis isegi leedi Bertramit sõitma kümmet miili mööda halbu teid ja Mrs Rushworthile hommikuvisiiti tegema. Ei läinud kuigi kaua, kui daamid juba üksmeelele jõudsid. Mrs Rushworth tunnistas, et kõikidest noortest daamidest, keda ta oli kunagi näinud, tundus miss Bertram talle parimana, kes oma armsa oleku ja eeskujuliku kasvatusega võiks olla kõige sobivam tema poega õnnelikuks tegema. Mrs Norris oli sellega nõus ja imetles omalt poolt peent inimestetundmist, mis oskab nii hästi hinnata tõelisi väärtusi. Maria olevat tõepoolest nende kõigi uhkus ja rõõm, täiesti veatu – tõeline ingel! Imetlejatest ümbritsetuna on ta väga valiv, aga kui tema, Mrs Norris, võiks oma arvamuse välja öelda, siis paistab, et Mr Rushworth on just see noor mees, kes teda väärib ja ta ära võluda võib.
Pärast seda, kui noored olid sobival hulgal ballidel tantsinud, õigustasid nad seda arvamust ning mõlema perekonna ja naabrite heameeleks sõlmiti kihlus, kusjuures ei unustatud mainida ka Sir Thomase äraolekut; naabrid olid juba mitu nädalat arvanud, kui sobiv see oleks, kui Mr Rushworth abielluks miss Bertramiga.
Võis minna veel mitu kuud, enne kui Sir Thomase nõusolek kohale jõuab, aga kuna keegi ei kahelnud tema siiras rõõmus selle ühenduse üle, suhtlesid perekonnad vabalt omavahel ning edaspidi ei tehtud enam mingit katset eelseisvat sündmust saladuses hoida, välja arvatud, et Mrs Norris rääkis sellest igal pool kui ettevõtmisest, millest praegu ei saa veel kõnelda.
Edmund oli perekonnas ainus, kes seda abiellumist veaks pidas, ja kuigi tädi püüdis kiita Mr Rushworthi kui ihaldusväärset kaaslast, ei suutnud see tema arvamust muuta. Ta möönis, et õde teab ise kõige paremini, kust ta oma õnne leiab, aga talle ei meeldinud, et see õnn seisneks peaasjalikult ainult suures sissetulekus. Mr Rushworthi seltskonnas olles ei suutnud ta hoiduda mõttest, et kui selle poisi sissetulek poleks kaksteist tuhat naela aastas, siis peetaks teda ju lollpeaks!
Aga Sir Thomas rõõmustas tõepoolest niisuguse kahtlemata kasuliku abielu väljavaate üle, mille kohta ta kuulis ainult head ja meeldivat. See oli just niisugune partii, nagu vaja: mõlemad ühest krahvkonnast ja ühest ja samast ühiskonnakihist, ning ta saatis oma südamliku nõusoleku nii kiiresti, nagu sai. Tema ainsaks tingimuseks oli, et abiellumine ei leiaks aset enne tema tagasitulekut, mida ta jälle suure põnevusega ootas. Ta kirjutas aprillis ning lootis, et ta jõuab veel enne suve lõppu oma asjad nii korda ajada, et ta nendega rahule jääb ja võib koduteele asuda.
Niisugune oli olukord juulis – Fanny oli jõudnud just oma kaheksateistkümnendasse eluaastasse –, kui Mansfieldi seltskond suurenes kahe liikme võrra; need olid Mrs Granti vend ja õde, kes olid sündinud tema ema teisest abielust. Mr ja miss Crawford olid rikkad noored inimesed. Vennal oli ilus mõis Norfolkis, õe varandus koosnes kahekümnest tuhandest naelast. Mrs Grant oli armastanud väga oma väikest õde ja venda, aga kuna ta oli abiellunud üsna varsti pärast nende ühise ema surma, kes jättis lapsed oma mehe venna kasvatada, kellest Mrs Grant ei teadnud midagi, siis polnud ta neid lapsi pärast ema surma peaaegu üldse näinud. Onu maja sai nendele tõeliselt armsaks koduks. Admiral ja Mrs Crawford armastasid mõlemad neid lapsi, kuigi nende arvamused kõiges muus lahku läksid, vähemalt ei ulatunud nende lahkarvamused kaugemale kui selleni, et kummalgi oli oma lemmik, keda nad rohkem armastasid. Admirali lemmik oli poiss, Mrs Crawford armastas narruseni tüdrukut. Aga leedi Crawfordi surm sundis tema kaitsealust peagi endale uut kodu otsima, pärast seda, kui ta oli veel paar kuud proovinud onu juures vastu pidada. Admiral Crawford oli paheliste kommetega mees, kes eelistas vennatütre kasvatamisele oma majas armukese majjatoomist. Sellele asjaolule võlgnes Mrs Grant õe pöördumise tema poole sooviga, et Mrs Grant ta ta enda juurde võtaks – see soov oli Mrs Grantile niisama meelepärane nagu see oli kasulik tema õele. Selleks ajaks oli Mrs Grant ammendanud kõik tavalised võimalused, millega maal elav lastetu daam oli püüdnud oma aega sisustada. Kui ta oli oma lemmikelutoa ilusa mööbliga üle kuhjanud ning aeda ja õue väga haruldased taimed ja linnud valinud, tundis ta tungivat vajadust mingi vahelduse järele kodus. Õe küllatulek, keda ta alati oli armastanud ja keda ta nüüd vähemalt õe abiellumiseni enda juures pidada lootis, oli talle ülimalt teretulnud; ta kartis ainult, kas Mansfieldi elu suudab rahuldada Londoni eluga harjunud noort daami.
Miss Crawford ei olnud samuti vaba kartustest, kuigi need olid põhiliselt seotud õe elustiili ja sealse seltskondliku eluga. Pärast seda, kui ta oli asjatult keelitanud venda, et nad võiksid koos tema maamõisa elama asuda, otsustas õde teiste sugulaste juures õnne katsuda. Kahjuks oli Henry Crawfordil suur vastumeelsus kõige selle vastu, mis sidus tema elu ühe kindla kohaga või mingi kindla seltskonnaga. Selles tema jaoks põhimõtteliselt tähtsas küsimuses ei saanud ta õele vastu tulla, aga ta oli lahkelt valmis teda Northamptonshire’isse saatma ning ta võttis endale ka kohustuse õele poole tunni jooksul järele tulema hakata, kui ta on saanud teate, et õele seal ei meeldi.
Kohtumine toimus mõlemale poolele väga hästi. Miss Crawford leidis eest õe, kes ei olnud pedantne ega matslikuks muutunud, leidis eest õemehe, kelle välimus andis tunnistust džentelmenist, ka oli nende maja mugav ja hästi sisustatud. Mrs Grant tervitas õe ja venna näol kahte väga meeldiva välimusega noort inimest, keda ta lootis nüüdsest veelgi enam armastama hakata. Mary Crawford oli silmapaistvalt ilus, Henry ei olnud küll nii kena välimusega, aga paistis silma hea hoiaku ja suursugususega. Nad mõlemad olid elava loomu ja meeldiva käitumisega ning Mrs Grant eeldas nendes ka teiste heade omaduste olemasolu. Teda rõõmustasid mõlemad, aga Mary oli talle eriti kallis. Kuna ta ise ei olnud saanud kunagi oma ilu üle rõõmu tunda, nautis ta nüüd põhjalikult oma õe ilu, mille üle ta võis uhke olla. Ta oli juba enne Mary tulekut talle sobiva partneri välja valinud: tema valik oli langenud Tom Bertramile. Baroneti vanem poeg oli just kohane kaaslane tütarlapsele, kellel peale elegantsi ja hariduse oli hinge taga ka kakskümmend tuhat naela. Ja kuna Mrs Grant oli südamlik ja avameelne naine, siis jõudis Mary ainult kolm tundi majas veeta, kui õde talle juba rääkis, mis tal plaanis on.
Miss Crawfordil oli hea meel, et naabruses elab nii suursugune perekond, ning tal polnud midagi õe varajase hoolitsuse ega ka tema poolt välja valitud isiku vastu. Ta oli huvitatud abiellumisest, eeldades, et teeb hea partii; ja et ta oli Mr Bertramit juba Londonis näinud, siis polnud tal mingeid vastuväiteid mehe isiku ega tema seltskondliku seisundi kohta. Miss Crawford tegi näo, et võtab seda kui nalja, aga ei unustanud siiski sellele tõsiselt mõtlemast. Varsti pühendati sellesse plaani ka Henry.
„Ja nüüd,” lisas Mrs Grant, „on mul idee, mis muudab kõik lausa täiuslikuks. Ma tahaksin teid mõlemat nii väga enda läheduses hoida, ja seepärast pead sina, Henry, abielluma noorema miss Bertramiga, ta on nii armas, ilus ja haritud tüdruk, et teeb sind kindlasti väga õnnelikuks.”
Henry tänas teda kummardusega.
„Kallis õde,” ütles Mary, „kui sul õnnestub keelitada teda abielluma, siis olen ma lausa vaimustuses, et mul on nii nupukas õde, ning mul jääb üle ainult kahetseda, et sa pole oma poolt tosinat tütart üles kasvatanud. Kui sa suudad panna Henryt abielu kasuks otsustama, siis on sul küll prantslanna tarkus. Kõik inglannade kunstid on juba ära proovitud. Mul on kolm parimat sõbrannat, kes kõik olid järgemööda temasse kõrvuni armunud. Kuidas nad kõik ja nende emad (väga targad naised), samuti mu kallis tädi ja mina vaeva nägime, et talle aru pähe panna, kuidas me teda meelitasime ja isegi kavaldasime, et teda abielluma sundida – see on kujuteldamatu! Ta on kõige õudsem flirtija, keda võib ette kujutada! Kui miss Bertram ei taha, et ta süda murduks, siis peaksid nad teda küll Henryst eemale hoidma.”
„Kulla vend, ma ei tahaks seda sinust küll uskuda!”
„Ei, ma olen kindel, et sa oled liiga hea. Sa oled heatahtlikum kui Mary. Sina arvestad nooruse kahtlusi ja kogenematust. Ma olen ettevaatliku iseloomuga ega taha oma eluõnne kiiruga mängu panna. Kellelgi ei ole abielust kõrgemat arvamust kui minul. Ja mida tähendab hea naine, seda on minu arvates kõige paremini öeldud lihtsas luulereas: Taeva viimne parim kingitus.”2
„No
Vihje John Miltoni (1608 – 1674)
