kaunite kunstide suurim patroon ja soosija oli vürst di Borgezi. Tema hunnitu palee oli üksainus suur maaligalerii. Ta juhtus nägema mõnd Ronaldi visandit ning andis kunstnikule käsu teha suur pannoo, mille teema jäi Ronaldi valida. Asjata veeretas mees nii päeval kui ka ööl mõtteid, mis võiks olla maali teema. Tegelikult igatses ta selle tööga oma nime surematuks muuta. Kord tuli talle meelde Tennysoni “Dora” ning ta üritas visandada oma naist pildi keskse figuurina. Ta tegi hulga kavandeid, kuid leidis lõpuks, et ei suuda Dora palet jäädvustada. Ta ei olnud võimeline panema lõuendile naerulohukestega näokest ning põsepuna, mis ju oli naise peamine võlu. Ta jättis selle idee.
Kord pärastlõunal aias seistes, kus viltused päikesekiired läbisid igihaljast mirdipuhmast, leidis Ronald inspiratsiooni. Ta maalib kuninganna Guinevere’i1 kogu tema rõõmsas nooruslikus edevuses, süütus malbuses – Guinevere’i, tema ilusat palet ja kuldseid juukseid, valged õied päid noogutamas ja kalliskivid sädemeid pildumas. Kuninganna ise istumas oma piimvalgel hobusel meekarva päikesevalguses, mis just praegu langeb haljastele puudele.
Lancelot ratsutaks kuninganna kõrval. Ronald juba nägi vaimusilmas maali iga pisimat üksikasja. Ta teadis täpselt, missugune peab olema uhke, vapra, armastava rüütel Lancelot’ nägu. Aga kust leiab ta Guinevere’i jaoks modelli? Kus leiduks nägu, mis kehastaks kunstniku unelmaid?
Ta asus tööle ja pilt oli juba kuju võtmas, kui äkitselt meenus talle Valentine Charteris – nagu välk selgest taevast. Hurmava blondiini nägu! Kuninganna Guinevere’i ideaalne kujutis.
Kahekordistunud energiaga jätkas Ronald tööd. Selle perfektse naisenäo iga jooneke oli ju tema mällu kinnistunud. Ta tegi ühe visandi teise järel, kuni Valentine’i kirgas aristokraatlik pale talle lõuendilt vastu naeratas.
XI peatükk
“Kuninganna Guinevere” ületas Ronaldi kõige julgemad lootused – sel oli määratu edu. Kunstnikud ja asjaarmastajad, kunstikaupmehed ja galeristid olid sellest vaimustuses. Eriti suurt tähelepanu äratas kuninganna kiirgav pale. “Kelle moodi see on? Kust ta niisuguse modelli leidis?” “Kus maailma otsas võiks küll leiduda nii kaunis naine?” Selliseid küsimusi esitasid inimesed üksteisele pea väsimatult.
Maal riputati palee galeriisse ning vürst di Borgezi hakkas Ronaldi suurimaks patrooniks.
Vürst korraldas röögatu balli ühe inglise kaunitari auks, kes oli koos perekonnaga just Firenzesse jõudnud. Krahvinna Rosali raevutses, kuid oli piisavalt tark, et leida sõpra, kui iga teine oleks kartnud rivaali.
Ronald oli saanud ballile kutse, kuid nimelt tookord ei saanud osaleda. Kogu Firenze eliit oli kohal ning suur oli üllatus, kui krahvinna Rosali astus pidusaali koos vapustavalt kauni daamiga – muinasjutulise blondi iludusega – leediga, kellest oli huvitatud kogu Firenze. See oli üks rikas pärijanna Inglismaalt, sama tark kui ilus. Prantsuse keelt kõneles ta suurilmliku hääldusega, itaalia keelt soravalt. Ning kui vürst teda lähemalt uuris, tundis ta silmapilk ära oma kuulsa “Guinevere’i” modelli.
Krahvinna oli ohus – üks eredam, jõulisemalt kiirgav täht oli tõusnud. Valentine Charteris oli kõige briljantsem kõigi briljantide hulgas.
Kui vürst oli külalise kombekohaselt vastu võtnud, tantsis ta miss Charterisega mõne tuuri ning küsis lõpuks, kas too ei tahaks näha viimati muretsetud kuulsat maali “Guinevere’i”, mida nii kõrgelt kiidetakse.
“Miski,” vastas daam, “ei meeldiks mulle enam.” Ning kuna krahvinna Rosali samas kõrval viibis, kutsus vürst temagi maali vaatama.
“Aga muidugi tulen, ma ei tüdine “Guinevere’ist” iialgi. Ei väsi imetlemast kunstniku geniaalsust, kes on üks mu kalleimaid sõpru.”
Vürst di Borghesi naeratas, mõeldes kui suur osa sellest komplimendist käis kunstniku geniaalsuse ja kui palju tema isiku kohta.
Nad astusid pikka galeriisse, kus rippusid mõned paremad Itaalia maalid. Vürst juhtis daamid lõunapoolsesse tiiba. Ja Valentine nägi kõige paremat maali aukohal – kõrged puud, mille lehestik oli kokku põimunud, iga haljas leheke eraldi märgatav ja kirgas. Meekarva valgus langes neist läbi, piimvalge ratsu ja kalliskividega ehitud rakmed, uhke rüütel sadulas. Siis aga nägi ta iseenda nägu, sama puhast ja siledat, naeratavat, hunnitut ning süütut. Valentine vahtis täies jahmatuses, mees tema kõrval aga naeratas.
“Sarnasuses pole ju mingit kahtlust,” lisas krahvinna. “Kunstnik on teinud teist kuninganna Guinevere’i, miss Charteris.”
“Jah,” pomises Valentine pead murdes, “see on minu nägu. Kuidas siis nii? Kes on see kunstnik?”
“Tema nimi on Ronald Thorne,” vastas krahvinna. “Üpris salapärane ja huvitav mees.”
Krahvinna nägi, kuidas miss Charteris kahvatas ja huulde hammustas.“Kas olete temaga kunagi kohtunud?” uuris krahvinna edasi. “Tunnete teda?”
“Jah,” vastas Valentine, “minu perekond ja tema oma on juba ammu lähedastes suhetes olnud. Ma teadsin, et ta on koos naisega siin Itaalias.”“Ahaa,” hüüatas krahvinna huviga, “siis vahest teate kõike ta abielu kohta? Kes see missis Thorne oli? Miks mister Thorne oma isaga tülli läks? Rääkige meile palun, miss Charteris.”
“Ei, seda mitte,” kuulutas Valentine. “Kui missis Thorne’il on saladusi, ei hakka mina neid rääkima. Pean mammale ütlema, et nad on Firenzes. Pean neile teatama ja neid nägema.”
“Kunagi meeldis missis Thorne mulle väga,” ütles krahvinna kaebliku häälega, “aga temas pole tõesti midagi.”
“Temas peab olema midagi väga hinnatavat ja armast,” vastas Valentine kähku, “või mister Thorne poleks temaga iialgi abiellunud.”
Vürst di Borghesi naeratas tunnustavalt selle vastuse peale.
“Kas teile meeldib minu pilt, miss Charteris?” küsis ta.
“See meeldib mulle seda enam, et see on vana hea sõbra kätetöö,” leidis Valentine. Ning taas imetles vürst seda elegantset vastust.
“Iga teine naine tema asemel,” mõtles ta, “oleks punastanud ja koketeerinud. Kui armas ta on!”
Sellest hetkest peale otsustas vürst di Borghesi võita Valentine’i südame.
Leedi Charteris oli pooleldi rõõmus ja pooleldi nukker, kuuldes, et Ronald on Firenzes. Keegi teine ei pannud noormehe rutakat ja mõtlematut abiellumist nõnda pahaks kui leedi Charteris. Ta mõtles, et lord Earle on liiga karm ja julm isa. Leedil oli kahju noorest mehest, kes talle kunagi väga meeldinud oli, kuid sellest hoolimata polnud tal tahtmist tutvust uuendada. Kui Valentine tegi järgmisel päeval ettepaneku sõita külla väikesesse villasse Arno kaldal, tahtis leedi esimese hooga keelduda.“Juba ammu lubasin Ronaldile, et jään ta sõbraks,” laususValentine seepeale rahulikult, “ja nüüd, mamma, pead lubama, et pean oma sõna. Me peame külla minema, kohtama tema naist ja olema selle naise vastu kõigiti viisakad. Kui praegu ära öelda, siis tähendab see minus kahtlemist ning seda ma lihtsalt ei kannata.”
“Tee nagu soovid, kallis,” vastas leedi Charteris, “selle noormehe ema on üks mu parimaid sõpru ning tema pärast peame viisakad olema.”
Oli üks neid kauneid Itaalia hommikuid, mil looduse igavesti lummav pale on pööratud kogu maailma poole, et seda õnnistada. Õhk oli tulvil linnulaulu. Arno lained veeresid laisalt. Oleandrid
Guinevere oli kuningas Arthuri legendaarne kaaslanna. Muinasjuttudes tekib tal armulugu Arthuri esimese rüütli Lancelot’ga; arvatavalt nad reedavad kuninga, millest saab alguse riigi allakäik.
