mida Ronald oli kirjeldanud? See ei olnud õnnelik nägu. Mure ja kurbus vaatas vastu igast joonekesest.
Neile öeldi, et mister Thorne on oma ateljees ja ootab neid seal. Nad ei olnud oma kaarti saatnud ning Ronald arvas, et need “kaks daami” on tulnud arutama mõne maali üksikasju. Ta võpatas jahmatusest, kui leedi Charteris ja Valentine sisse astusid. Puterdati mõned segased tervitussõnad, kiire selgitus asjaoludest, mis olid Sir Hugh’ Firenzesse toonud. Ja siis silmitses Valentine pikalt ja põhjalikult ainsat meest, kellest ta kunagi oli hoolinud. Ta nägi muutusi: avameelne ja õilis nägu paistis kondisem ja väsinum; pealegi oli sel mingi lakkamatu rahutuse ilme. Ronald ei tundunud mehena, kes on rahulise paiga leidnud. Leedi Charteris rääkis viimasest visiidist Earlescourti – kuidas noormehe ema muudkui ainult pojast kõnelda tahtis, isa aga püsis endiselt jäigas, sünges, karmis vaikimises.
“Ma nägin teie maali,” ütles viimaks leedi Charteris. “Kui hästi te mu tütre nägu mäletate!”
“Seda pole lihtne unustada,” kõlas napp vastus. Siis aga laskus nende vahele ebamugav vaikus.
“Ja kus on siis missis Earle?” küsis Valentine. “Peamiselt tulime mõttega kohata nimelt teda. Olge nii kena ja tutvustage teda mammale. Mina juba tunnen teda kirjelduse järgi.”
“Minu naine jäi aeda,” vastas Ronald. “Kas läheme sinna tema juurde?”
Daamid kõndisid tema järel päikesekullasesse aiakesse, kus Valentine oli näinud missis Thorne’i kahvatut nukrat nägu.
“Mu abikaasa on väga tagasihoidlik,” hoiatas Ronald, “võõraste juuresolekul muutub ta närviliseks.”
Dora istus suure laia võraga õitsva puu varjus, käed rüpes, pilk ekslemas kaugetel mägedel. Tema loius ja tahtetus olekus oli midagi, mis puudutas mõlemat daami sügavamalt kui mis tahes sõnad. Sügav puna levis ta näol, kui Ronald koos külalistega tema ette seisma jäi. Ta tõusis, mitte väga kohmakalt. Dora vaatas maha ega tõstnud pilku. Kui Ronald neid tutvustas, toimus neiu tuimas näos midagi, mis tabas leedi Charterist otse südamesse. Ta ei öelnud midagi, kuid haaras Dora oma embusse ja suudles teda nagu ta oma ema.
“Te peate õppima meid armastama,” ütles Valentine. “Me oleme teie abikaasa parimad sõbrad.”
Vaesel Doral ei olnud kombekohast vastust valmis. Ta süda oli tänutundest tulvil, kuid ta ei osanud seda väljendada. Ronald vaatas teda murelikult ning naine tabas ta pilgu.
“Praegu,” mõtles Dora, “ei ole ta minuga teps mitte rahul.” Ta püüdis öelda midagi stiilis “mul on hea meel teiega tutvuda,” kuid seegi oli nii kogeldes ja kange keelega öeldud, et Ronald kiirustas nende kohtumist lõpetama.
Kerge eine – puuviljad ja vein – toodi aeda ning nad lobisesid Earlescourtist ja sealsetest vanadest headest sõpradest, ballist ja vürst di Borghesist. Ning kõige selle juures istus Dora tummana, teades, et tal pole selles kõiges mingit osa.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
