on>PLIKA
Plika lonkis mööda linna, kus ta oli sündinud, oli kasvanud. Kus teda oli kasvatatud. Ilm ajas plikal pea norgu, plika ohkas. Justkui võiks ta olla vana. Vana ja väsind. See viimane ei olnud õige, sest plika ei olnud veel kakskümmend. Ta oli teistkümne ja kahekümne vahel. Kuigi võib-olla oleks tahtnud. Mõnikord. Olla vanem. Sest see tundus. Kuigi plika aimas, et see on vale. Oma linn ei olnud sõbralik just sel päeval. Plika oleks tahtnud nurga taha minna ja mitte näha. Kuigi see kõlab üsna ebatõeliselt. Seda ei saa uskuda. Plikal oli viiul kaenlas, ja kasti serv kolksus vastu maad. Maas oli lumi. Hall määrdunud räitsakas lumi, poriseks tambitud. Ja kui plika astus, siis ta krudises. Vahepeal nägi plika tuttavaid. Kuigi ta hoidis nägu maas. Siis ütles tere, aga silmad tegi niisuguseks, et rääkima ei tuldaks. Ei olnud tuju. Nad läksid mööda ning tundsid end solvatuina. Arvas plika. Võib-olla ei tahtnud nemad ka. Aga ta oli juba kaubamaja kõrval, kus nügiti, ja pidi viiulist kõvasti kinni hoidma, sest inimeste vool tahtis seda endale. Plika hoidis viiulist jõuga kinni ja uppus inimeste sisse ära. Ja tuletas luuletusi meelde. Plikadele meeldivad luuletused. See oli tavaline plika. Ka selles mõttes. Sest mõnikord oleks tahtnud midagi sellist, mida ei oska öelda. Eriti siis, kui oled üksi inimeste keskel ja hoiad täiest jõust viiulist kinni. Et ära ei rebitaks. Et sind katki ei tõmmataks. Siis jääks plika katkisena tänavale vedelema ja keegi ei tunneks ära. Vahest mõni sõber ütleks – näed, plika on katki läinud. Kõik ülejäänud vaid läheksid, läheksid, läheksid. Plika istus ja vaatas aknast välja. Läbi klaasi. Klaas tegi inimesed kõveraks. Inimesed venisid välja ja kulusid kiitsakaiks. Inimesed olid naljakad. Sellised nagu nad seestpoolt välja nägid. Oma soovidega. Kõik vast tahavad midagi. Kusagil sügavas põhjas, kuhu keegi teine ei näe. Nagu plika. Aga ikkagi jooksid poodi, või bussi peale. Aga teadsid, et see pole see koht.
Plika küsis kohvi. Küsis kohvi ja pani suitsu ette. Puhus selle kaugele välja, lakke. Suits muutus pilveks.
Teie kohv, öeldi.
Tänan, vastas plika. Siis tuligi mees. Esialgu plika seda ei teadnud. Sest mees seisis riidehoius, kergelt külmunud ja halvas tujus. Mehel oli halb tuju, mõnikord. Tahtis siis napsi võtta. Vaatas saalis ringi ja tuju ei paranenud. Istusid igasugused, väga igavad inimesed. Pikk rida laudu, täis igavaid inimesi, mõtles mees. Ta oli parajasti filmist. Kurvast, kuid ilusast filmist. Elul pole mõtet, tahaks juua ja vahtida klaasipõhja. Tunda ennast niiviisi nagu teised sind näevad. Nii mõtleski mees ja nägi – kaugel nurgas, akna kõrval, istus pikkade heledate juustega plika, viiulikast kõrval.
Tohib, küsis mees. Plika vaatas sinna. Tohib küll, ütles plika. Oli selline mees, külmunud ninaga. Plika laud oli vaba. Polnud põhjust keelata.
Mulle konjakit, ütles mees. Aga ei tulnud välja. Konjakit ei olnud. Mees kolis teise filmi. Aga veini, küsis mees. Müüja sosistas mehele kõrva. Jaa-jaa, ütles mees. Mees võttis ajalehti ja lappas. Luges, mis välismaal on, ja vaatas üle lehe serva plikat. Kena plika. Ja viiul on kaasas. Nii valge peaga, et ei usugi. Jaah, nii ta on, ohkas mees. Ohkas just nii valjusti, et märgataks. Et see valge peaga plika teda tähele paneks. Ja nuuskas nina.
Mida? küsis plika.
Mees pani ajalehe lauale. Viskas ära selle neetud lehe, kus käis sõda, ja oli rõõmus. Ma olen natuke haige, ütles mees. Lihtsalt väsinud ja veidi külmetanud. Vaata minu nina, naeris mees. Plika vaatas punast nina ja ütles: Ma juba nägin. Ma nägin kohe seda nina. Mehel oli hea meel. Et plika nägi. Ikka märgatakse, mõtles mees. Ja et toodi. Ettekandja kummardus laua kohale ja naeratas nagu halvad inimesed. Nagu halvad inimesed, kes naeratavad, ja andis mehele kohvitassi konjakiga. Mees sai, mis tahtis. Ja oleks seda tahtnud kuidagi plikale välja näidata, aga märkas viiulit ja torkas pähe, et see on madal. On lame kelkida konjakiga, mida ei ole, kui plika viiulit kaasas tassib. Mees kartis viiulit.
Sa mängid seda? küsis mees.
Jah.
Viiul ajab mulle hirmu nahka.
Plika kehitas õlgu. Olgugi. Punase ninaga mees, külmetanud. Tahab millestki rääkida. Plikal ei olnud mõtteid. Ei olnud sõnu. Mõtted olid halva tuju taga peidus ja hoidsid sõnadest kinni. Niisiis ei öelnud plika, kehitas vaid õlgu.
Sa ei saanud must aru, ütles mees. Sa ei saanud must aru. Inimesed saavad üksteisest valesti aru. Sest nad on erinevad. Näiteks sina. Kui vana sa oled?
Üheksateist, ütles plika.
Näed, ütles mees. Sa oled alles üheksateist. Sa oled nii noor. Sa tead, kui hea on olla justnimelt üheksateist?
Plika ei teadnud. Ta ei kujutanud ette, et saab olla mingit väärtust vanusel, kus sa oled ei see ega teine ja sul on vaid viiul. Mõnikord tundus, et üldse midagi ei ole. Mees oli kogu aeg rääkinud. Plika vaatas sinnapoole ja nägi, et mehe suu käib. Ja siis kuulas viisakusest, vahtis mehele suu sisse ja oli tähelepanelik. Aga kõrvad magasid.
Jajah, ütles plika.
Mehel oli natuke hea meel. Viiuliga üheksateistkümneaastane plika oli kenasti kuulanud pea viltu. Mees tundis ninas plika lõhna. Mees hingas seda sisse ja imestas, et see polnud lõhnaõli. Sa lõhnad nii hästi, ütles mees.
Mina?
Sa lõhnad selle viiuli ja veel millegi järele, ütles mees. Tal olid ausad silmad.
Ma hakkan minema, ütles plika. Miks ta pidi lõhnama? Plika pööras ümber, et ennast kohendada ja punastas, ja ütles head aega.
Viiul! hõikas mees. Mehe hääl oli liiga lõbus. Plika tuli tagasi. Ta ei olnud seda unustanud. See juhtus esimest korda. Plika ei tahtnud sellele mõeldagi. Loll mees. Nii loll mees. Ta pani ennast riidesse, peegli ees, ja vaatas kuidas jääb, kuidas sall jääb ja kuidas müts, kui punase ninaga mees tema selja taha kerkis. Plikast nii palju pikem. Kui pikk mees! Ja naeratas ja pilgutas silma. Peegel pilgutas plikale silma. Plika turtsatas. Ilm oli muutunud. Kohviku aknasse vaatas päike. Ja tegi ruumi nii valgeks.
Kuhu sa lähed? küsis mees.
Ei ütle, mõtles plika. Parem kui ei ütle. Parem on lihtsalt naeratada, mitte südamest, aga nii, et silmad naeravad ja mitte midagi öelda. Sest muidu jookseks ta ära! Ta jookseks ju kohe minema, kui plika kasvõi natukene kõhklema jääks, kuskil tee servas, autod kihutavad ja plika lõngutab viiulikasti peos ega oska rõõmu varjata. Kui tobe. Plika ei tahtnud, et mees, see külmunud ninaga mees, ära läheks, või õigemini kohe ära läheks. Seepärast ei öelnud ta midagi muud – ma ei tea veel. Eks ma kuhugi lähen. Harjutama või.
Ja mees käis plika kannul, sest plika oli ükskõikne. Nii ükskõikne! Ja lobises ja tegi nalja ning käis kord plika ees kord taga ja tegi nägusid. Nad läksid siis üle tänava, plika ees ja mees kannul koos selle rahvasummaga, mis ei tundunud enam nii ebameeldiv ja plika ei uppunud enam sinna sisse ära ja läks kergelt, ja vahel mees kaitses teda õlaga, see nii pikk ja nohune mees. Issand, kuidas võib üldse nii suur inimene külmetada. Siis jäid nad seisma, sest seal oli park. Kui on puud, siis tahaks vahest seisma jääda. Plika tahtis ja mees jäi pisut, hingeldades tema vastu.
Mis su nimi on? küsis mees.
Kristiina, ütles plika.
Kristiina, kordas mees. Kristiina, Stiina. Tead, ma ütlen sulle parem Stiina. See oleks ilus. Stiina, Stiina. Plika mõtles ja kuulas salaja enda sees oma nime. Stiina. Ja siis veel. Tuli lihtsalt üks pikk külmetanud mees, kes ei paistnud sugugi välja ja ütles üheainsa sõna. Nagu muuseas, Stiina. Ja nüüd sulas plika ära, kuigi ta seda ei tahtnud, ei tahtnud, ei tahtnud ju! Stiina Stiina…
Ütle veelkord, käskis plika. Ütle veelkord Stiina. Mees seisis hästi plika lähedal ja ütles mitu korda ja ise naeris ja ütles, et see on ilus, et ta ei oleks isegi osanud seda arvata. Plika hakkas õige vaikselt minema. Minema, selleks, et mees
