tuli tuppa. Ats oli prillid pähe tõmmanud. Oli nii, et kellel on prillid ja kes on küürakad või muidu haiged, need saavad viie, ülejäänud lähevad pätiks. Poisil prille ei olnud. Ats tuligi nüüd prillidega, juuksed olid mõtlikult püsti. Tal oli matemaatika kaasas. Isal oli parajasti lahing pooleli, aga on ikka mingi isavaist olemas, mis tahab, et oleks viied. Ta ütles: „Poiss, pane nüüd grammofon kinni.”
„Miks?” küsis poiss.
„Ats tahab arvutada.”
„Las arvutab meie toas.”
„Kui Ats tahab arvutada, siis ta arvutab seal, kus see kõige paremini välja tuleb. Siin on kõige valgem. Ma ei saa aru, miks sina tunnistust ei saanud?”
Ema tuli köögist ja võttis taldriku. Ta nägi sealt kapi juurest, et Ats arvutab ja käis vaikselt. Ats oli noor Einstein, ta kirjutas üles ja siis mõtles ja vidutas silmi. Võib-olla tahtis ta saada matemaatikaringi esikäeks. Nuputaja, kõige parem nuputaja.
„Kumb on parem kirjanik, kas Luts või…” isal ei tulnud teine pähe.
„Ei tea, ei tea,” ütles ema.
„Luts on hea küll,” ütles poiss.
„Miks?” küsis isa.
„Ei ole venelane.”
Isa ehmatas korraks. Ta mõtles, kas Julgeolek kuulab pealt kõiki telefone või ainult osasid, aga kindlasti nende oma, ja peale selle on naabrid koputajad. „Ära palun enam nii räägi,” ütles isa.
Isa teadis kõiki kirjanikke, kes kirjutasid sõjast. Aga ta ei teadnud, kes on parem. Ema võttis taldrikuid, ta võttis neid liiga palju, ja üks kukkus maha.
„Lõhu kõik ära,” ütles isa.
Ema hakkas seda tegema, ja vist oleks visanud, aga isa jõudis veel väga ehmatanud näo teha, ja ema läks kööki. Isa sorkis varbaga kilde. Siis ta istus. „Poiss, sa korja need killud üles, nägid, emal läks üks taldrik kogemata katki.”
„Miks Ats ei korja?”
„Atsike, mine appi,” ütles isa.
Nad korjasid killud koos üles ja viisid kööki prügikasti. Kui nad neid sinna viskasid, tuli emal meelde: „Ats, kui sa ära oled arvutanud, siis kell kuus ma teen süüa, pärast ma enam ei tee,” ütles ema.
Poiss läks tuppa tagasi. Isa luges raamatut ja kirtsutas nina. Plaat lõppes ära. Isa nuusutas veelkorra: „Sa pead akna ikkagi lahti jätma, muidu on kõik kärsahaisu täis.”
„Siis läheb ju külmaks,” ütles poiss.
„Tee korraks lahti ja pane mõne aja pärast kinni. Siis tee jälle lahti. Ühesõnaga, sa tuuluta ikka vahepeal. Imelik mõelda, sa oled suur mees, aga ei viitsi lillegi liigutada.”
Poiss tõmbas esikuukse kinni ja läks telefoni juurde. Ta oleks nüüd tõesti selle toru võtnud, ükstapuha, kas kuulevad või mitte. Kui ta ukse kinni oli saanud, tõmbas isa selle lahti, ta kahmas teiselt poolt uksest kinni ja sakutas enda poole. Poiss nägi läbi klaasi, kuidas tattnokk irvitas.
„Miks sa seda ust kinni tahad panna?“ Isa ähkis. „Ma ei saa aru, mida sa oma vanemate eest varjata tahad?“
Poiss laskis lahti, sest isa oli tugevam ja ta oli just sõjaraamatut lugenud. Poiss läks nüüd tuppa ja ütles Atsile: „Sina saad peksa igal juhul!”
„Sina ei peksa kedagi, poiss. Palun ütle, mida sul telefonist vaja on? Kas sa ei või isale öelda või?” ütles isa.
„Ma tahtsin helistada.”
„Kellele?”
„Mis siis?”
„Sa tahtsid Sekule helistada. Ütle, kas sa oled Seku kannupoiss või?”
„Ei ole.”
„Ma helistan Sekule ja ütlen, et las ta helistab ise siia, kui tal vaja on, aga kinnise ukse taga pole vaja rääkida.”
„Ise käisid mu sahtlit sorimas.”
„Ma otsisin su tunnistust,” ütles isa. Isal oli talvel igav. Aga siis ta sai aru, et vastas küsimusele, ta ei taibanud seda kohe. Ta võttis plaadi grammofonilt ära. See oli kõige julmem asi, mida poiss oli näinud. Isa võttis oma rasvase käega Alice Cooperi „Welcome to my Nightmare” nagu võileiva ja hõõrus seda vastu grammofoni nõela, ta tõmbas sinna kraavi. Poiss tormas päästma, aga isa aimas seda ette ja tegi kõike nii kiiresti, et poiss haaras õhku. Ta seisis nüüd isa vastas. Isa oli seda teinud istudes. Isa viskas plaadi ülbelt lauale ja oli väejuht-võitja-admiral Nelson: „Ma ütlesin, et ei tohi muusikat, mis muusikat, ei tohi lärmi teha, kui Ats arvutab.”
Poiss luges kümneni. Ta arvutas, kui palju peaks pudeleid poodi viima, et plaat kinni maksta. Selline vagu plaadil sees ei võta seda keegi enam tagasi. Ats itsitas.
„Ma ütlesin sulle, et saad täna peksa,” ütles poiss.
Ema tuli tuppa. Ta tõi millegipärast taldrikud tagasi. Ta tõi kõik taldrikud, peale selle, mis enne katki oli läinud.
„Mis lahti on?” küsis ema.
Ats jooksis nüüd ema selja taga ja kitus: „Ta lubas mind lüüa.”
„Ta ei ole senimaani oma tunnistust näidanud. Ta helistab kuskile. Ta ei pane akent kinni, kui ma ütlen. Ta on Seku kannupoiss,” ütles isa.
„Ise oled sa kannupoiss,” ütles poiss.
„Loom, tõeline loom,” ütles isa.
Emal oli vast nii kümme ilusat taldrikut käes, need olid veel vanast ajast, piltidega. Ta oli tahtnud praetaldrikuid, aga oli saanud supitaldrikud. Ema laskis need nüüd käest lahti. Mitte lihtsalt lahti, vaid viskas nad põrandale. Taldrikud ei kukkunud muidugi vaibale. Siis oleks võinud nii olla, et mõni neist oleks terveks jäänud. Terve toa peale oli vaid üks selline koht, niisugune, et üks inimene sai seal seista, kui tal polnud väga suured jalad. Ema seisis selle kõrval ja viskas taldrikud väga täpselt just sinna. Kui need oleks mingid poest ostetud, tavalised, siis ei oleks ema neid nii loopinud. Kildude väärtuseks oli nende päritolu, vanaisa oli kinkinud vanaemale, või vanavanaisa, ja nii edasi. Ükski sugulaste naistest ei olnud saja aasta jooksul nii vihastanud nagu ema praegu. Muidugi oli see isa vanavanaisa, kes nad kunagi ostis. Tattnokal läksid numbrid sassi. Isa oli nüüd solvatud kolm põlve ettepoole. Tal oli raamat põlvedel. Ta oli näost valge, aga ta ei öelnud esialgu midagi. Sest kapis oli veel asju, seal olid veel kohvitassid ja kristallklaasid.
„Ma tean, et sa vihkasid mu ema, aga sa oleksid võinud seda öelda,’“ julges isa nüüd arvata. Aga vaikselt, mitte eriti tülinorivalt.
„Emme, ma korjan need need killud kokku, kui sa tahad.” Tattnokk ei hakanud kuulama, kui hea laps ta on. Ta sibas ema põlle alla, nagu varblane, säuts, emme. Ta nüüd ootas, et kiidetakse, aga tema ei pane tähele, muudkui näeb vaeva.
„Poiss, näed, Ats hakkas kohe korjama, keegi ei pidanud käskima, miks sina emale appi ei lähe. Näed, ema pillas taldrikud käest,” ütles isa. Aga tal oli üks mure veel. Ehk. oli ta vanaisa käest noorest peast rihma saanud? „Järsku saab neid veel kokku liimida?”
