style="font-size:15px;"> „Ma olen neid korraga kolm tükki ära joonud, siis panin alles pildi tasku.”
„Ega mul ka enne ei lähe,” ütles poiss.
„Ma olin tookord üksteist, nüüd kannataks vast rohkem,” ütles Seku.
„Head vana-aasta lõppu, Seku.” Poiss surus Sekul kätt, ja vaatas veidi kadedalt sinna, kus see seisis. See oli peaaegu härma läinud. Poiss uuris ta mantlit, oli kuradi pime, ja nii on õudselt raske aru saada, mida ikkagi tähendab, kui rinnad on täpselt Seku käe järgi. Seku viskas nüüd pudeli maha. „Sulle kah, poiss.”
Kell oli pool kuus. Poiss kõmpis minema, kuuse alt kaugemale, kõigepealt sellepärast, et muidu poleks ema süüa andnud ja siis veel sellepärast, et sest vanamoorist, sellest üheksateistkümneaastasest litsist, nagu Seku ütles, hakkas kahju. Aga nüüd oli näha, kuidas Seku peedist vabanenud käega möödaminnes viipas, ja see lumememm jooksis kohe Seku juurde. Seku tegi paremast käest konksu, enne keeras krae üles, ja plika haaras sellest konksust kinni, nagu oleks sikuska otsa tormanud särg. Poisil tuli hardus peale. Rinnas oli oma pool pudelit kahekümnest „Dollarit”. „Dollar” mässas seal mehemoodi, poiss läks väga julgel sammul lähema telefoni poole, enne keeras krae üles, ja vaatas veel korraks – on kurat seal taevas mõni täht või ei ole?
Tegelikult oli tal kahekopikalisi oma viiskümmend tükki. Nii palju, et oleks kindel, et neid jätkub esimese terve telefonini. Telefone oli viis, kahel olid torud ära tõmmatud, üks ei teinud piiksu, aga viies oli hoolimata kõvast peksmisest enam-vähem korras. Purjuspeaga polnud erilist küsimust see number ära valida. Poiss lasi kaks kopikat sisse ja hakkas valima, aga nüüd oli see läinud. Telefoninumbri asemel oli peas „Dollar”. Poiss tuli putkast välja, tänav oli tühi, mitte ühtegi inimest.
Kui poiss koju jõudis, pani tattnokk vihikutele pabereid ümber ja tõmbas joonlauaga äärejooni. Isa ja ema istusid laua taga ja ei julgenud hane lõigata, sest siis oleks tattnokk joone viltu vedanud. Aga nad olid kõik kuidagi heatahtlikud, kuigi laual olid nüüd täiesti tavalised taldrikud. Tattnokk võttis lõpuks prillid eest ja ütles: „Ma olen nüüd valmis. Ema, mul on kõik tehtud.”
„Tubli,” ütles isa.
Poiss hingas kõrvale. Nad istusid kõik hane taga reas ja emal oli hea meel, et ta ei pidanud väga sõna murdma, ja näiteks ikkagi kell üheksa süüa andma, näiteks siis, kui tattnoka õppimistuhin oleks veel kolm tundi kestnud.
„Miks sul käsi sinine on?” küsis ema.
„Verevarustus on vilets,” ütles poiss.
„Järsku on kindad õhukesed?” küsis ema.
„Hinga,” ütles isa.
Poiss ei hinganud. Ta võttis mingit asja laualt ja toppis suu täis. Ema ei võinud midagi sellist arvata. „Ärme tal täna laseme hingata, täna võiks ilma tülita saada,” ütles ema.
Nüüd hakkasid kõik sööma. Ema tõstis tattnokale koiva ja kõik paremad kohad hanest. Tattnokk oli küll väike ja prillidega, aga tal oli suur isu. Isa oli oma raamatu järgmisest kohast pooleks murdnud, see raamat oli nüüd üsna lõhki rebitud ja ta vedeles isa taldriku, kõrval, ja kui ta sinna endale tõstis, tilkus järje vahele natuke rasva. Ema ei öelnud ühtegi halba sõna. Tattnokk naeratas, mitte ei naeratanud, vaid tõmbas näo krimpsu ja vidutas silmi. „Issi, sul läks õige natuke raamatu peale.”
Isa pani raamatu laualt ära. Ta nii igaks juhuks veel murdis teda natukene, nii et kõik leheküljed seljalt lahti läksid, enne imes ta näpud suus peaaegu puhtaks. Tattnokk oli juba lapi toonud ja nühkis leeme raamatus laiali. Sai ühtlaselt ilus rasvaplekk.
Päris hea, kui mõnikord väga palju ja väga kaua. aega järjest süüakse. Siis ei räägita. Kõige rohkem sõid isa ja tattnokk. Tattnokal olid põsed pungis, tal kohe kõht venis sellest suurest linnust. Ema oli päris väsinud, tal oli hea meel, et see liha tattnokale nii hästi sisse läks. Poisil eriti isu ei olnud. Kui isa on sahtlis kõvasti sobranud, on number läinud. Tattnokk ja isa lõpetasid korraga ära, isa tõstis taldriku suu juurde ja kallas endale selle rasva suhu, mis leiva külge ei jäänud. Tattnokk lakkus taldriku serva. Isal hakkas kohe igav. „Poiss, pane nüüd Vene peale.”
„Las Ats paneb,” ütles poiss.
„Ongi Vene peal,” ütles ema.
„Tubli,” ütles isa.
Muidu oli Ats juba madalstardis, kand maas, ja oleks telekast veel ühe Vene üles otsinud. Isa vaatas mõnda aega, aga sealt tuli uudiseid, räägiti vene keeles, aga isa rääkis põhiliselt eesti keeles. „Mis ta räägib?” küsis isa.
„Vili on koristatud,” ütles poiss.
Isa haigutas. Ta vaatas veel natuke aega vene keelt, ja tahtis oma rasvase raamatu lehekülgi, ta võttis neid raadio pealt ühekaupa, sest nad olid ilusti lahti, ja uuris põnevamaid kohti. „Mis ta nüüd räägib?” küsis isa.
„Nüüd on sport,” ütles ema.
„Kes võitis?” küsis isa.
Sealt tuli hoki, keegi ründas metsikult, siis läksid mehed kaklema.
„Kes siis võitsid?” küsis isa uuesti.
„Venelased,” ütles ema.
Isa oli ilmselt pettunud, aga mitte nii väga ilmselt, sest kõike ei või välja näidata, mis sa tegelikult arvad. Isa ei teadnud täpselt, kas ülevalt naabrid on koputajad, või on külje pealt. Ta varjas oma pettumust, ja siis oli tal veel ühest asjast kahju. „Kahju, et sina, Ats üldse sporti ei tee. Õppimine on vajalik asi muidugi, aga vaata, kus mehed ikka siin teevad sporti, kohe teine asi.”
Mehed jääl kaklesid väga vihaselt, üks lamas ja hoidis näost kinni, sõrmede vahelt tuli palju verd. See, kes seda teinud oli, vehkis kepiga, ta tahtis veel peksta, aga kohtunikud hoidsid teda tagasi. Tattnokk oli solvunud, ta pidi peaaegu nutma hakkama.
„Kes see peksa sai?” küsis isa. „Venelane,” ütles ema.
Kõik olid natuke rõõmsamad. Tattnokk hakkas jälle naerma. Ta oli vist nüüd üle saanud sellest, et ta hokit ei mängi, ja et ta tegelikult üldse midagi spordist ei tea. Vist ei teadnud ta isegi seda, miks need mehed üldse seal keppidega uisutavad. Pugejad ei tee sporti. Isa teadis kõike teisest maailmasõjast ja hokist. Ta ilmselt muretses tattnoka pärast. Poisil tekkis isu. Venelane tuli siiski jäält püsti ja sõitis verise ninaga pingile.
„Poiss, pane nüüd Vene peale,” ütles isa.
„Sa ei saa niikuinii vene keelest aru,” ütles poiss. „Ta ongi Vene peal,” ütles ema.
Poiss tõusis püsti. „Mul on kõht täis.”
„Me peaks küünlad põlema panema,” ütles ema.
„Poiss, kas sa kuulsid, mis ema ütles?” Isa sirutas millegipärast jalad välja, nagu tahaks ta tõusta. Miks mitte vana-aasta õhtul korraks püsti tõusta? Poiss kavatses oma tuppa minna. Isa tegi ülemise püksinööbi lahti, et liiga ei pigistaks. Nad olid tattnokaga kahepeale hane alla kugistanud. Isa läks nüüd akna juurde. „Ma vaatan, kas see masin on siit läinud, või mis ta õige mõtleb.”
„Me võiksime ju nüüd küünlad põlema panna ja kuuse ümber istuda,”
