kohta, kuhupoole joosta, aga poiss jõudis tattnokal juustest kinni võtta, nii et isa ei näinud, ja tattnokk ei öelnud sõnagi.
„Ma lähen korraks oma tuppa,” ütles poiss.
„Milleks?” küsis isa.
Poiss tõmbas ukse kinni. Isa istus jälle, vähemalt midagi seal nagises, ja siis ta veel hüüdis: „Ma ei saa aru, kas sa ei või vana-aasta õhtul meiega istuda, mis sa teed seal?” Ema hakkas vist küünlaid põlema panema. Poiss tegi sahtli lahti. Ei maksnud lootagi, et seal üldse polnud sobratud. Aga kas isa oli viitsinud kõik läbi tuhnida, seda ta ei teadnud. Poiss võttis kõigepealt tunnistuse ja vaatas eelmisi allkirju, seda kohta, kus oli lapsevanem. Ta võttis päeviku ja ühe puhta lehe ja harjutas ema allkirja, sest isa oma polnud seal kunagi olnud. Kahtede ja märkuste alla oli kirjutanud ema. Ta proovis, aga ei tulnud välja. Siis läks uks lahti. Muidugi ei jõudnud ta enam peita. Poiss kummardus laua kohale ja varjas kehaga, aga see oli tattnokk. Tattnokk istus ta kõrvale maha.
„Sa saad raudselt peksa,” ütles poiss, ta hoidis rusikat soojas. Tattnokk oleks juba saanud, aga millegipärast ei jooksnud ta minema, tõstis käed üles ja ütles: „Oota.”
„Mida?”
Tattnokk pani prillid ette, võttis oma portfelli, sellise kulunud, et näeks välja nagu prillidega inimese oma, ja võttis sealt pudeli. Tattnokk pani selle lauale, sealt oli juba pealt võetud, nii kolmandik oli ära joodud. „Lonksu tahad?” küsis tattnokk.
„Mis see on?” küsis poiss.
„Dollar,” ütles tattnokk, „kaks kakskümmend, seitseteist pööret.” Poiss ei osanud midagi öelda. Tattnokk kiskus korgi pealt ja pani pudeli suule. „Kõmm,” ütles tattnokk, „hääd vana aasta lõppu.” Tattnokk pani mehise lonksu, kõrisõlm liikus üles-alla, vein kulises kurgus. Nad jõid pudeli tühjaks. Tattnokk oli vintis ja poiss rohkem, sest tal oli põhi all. Tattnokk ajas end uhkelt püsti ja vaatas lauale.
„Kumma oma sa tahad?”
„Mida?”
„Allkirja.”
„Ema.”
„Okei,” ütles tattnokk. Ta kirjutas suurepärase allkirja lahtrisse lapsevanem või hooldaja.
„Tunnistus on muidugi sitt,” ütles tattnokk.
„Aitäh,” ütles poiss.
Tattnokk tundis ise ka, et see polnud mingi niisama asi. Ta oli näost punane ja vehkis liialt kätega, aga vaevalt oleks isa ta käest küsida osanud, et hinga. Poiss pani tunnistuse sahtlisse ja vaatas veelkorra telefoninumbrit. Kui ta püsti tõusis, olid jalad kerged. Ta läks suurde tuppa, isa magas laua taga ja ema valvas küünlaid. Tattnokk ei hoolinud sugugi vahelejäämisest, ta puges suurema innuga kui kainelt. „Ema, tahad, ma panen selle küünla põlema, mis seal kõrgel ära kustus.”
„Pai laps,” ütles ema.
Tattnokk murdis kolm tikku järjest ja oleks kuuse põlema pannud ja ema võib-olla oleks isegi võinud arvata, et midagi on lahti, aga tattnokk lihtsalt ei saanud purjus olla, sellepärast ema lihtsalt imestas natuke. Aga ta ei näidanud seda välja. Parem üldse, kui ei näita välja, et sulle ei meeldi ja et sulle järsku meeldib midagi hoopis muud, midagi hoopis vastupidist, sest kunagi ei või teada, kas on ülemised naabrid koputajad, või on külgmised. Ema ei näidanud nüüd oma imestust välja, kui tattnokk täispeaga ka maja ära oleks põletanud. Poiss istus parem vagusi lauas ja mugis. Isa ärkas üles, ja tõusis unisest peast kogemata püsti. Siis sai ta ise ka aru ja istus kohe tagasi, aga ta ju pidi midagi veel ütlema. „Poiss, pane nüüd Eesti peale.”
Tuba oli pime ja küünlad põlesid, võib-olla tundus see natuke ilusam kui muidu, sest leegi ümber tekkiva kollase sära serv oleks nagu vaseliiniga määritud. Pea surises. See oli esimene kord, kus ta oli kodus täis, ja järgmisel aastal teab ta juba raudselt, kuidas on siis, kui on rinnad täpselt käe järgi. „Istume veel natuke aega ja siis lähme õue vaatama, kuidas rakette lastakse,” ütles ema.
„Moens,” ütles tattnokk.
Nüüd imestasid isa ja ema mõlemad, aga nad ei näidanud seda välja. Tattnokk hirnus. Laual oli veel igasugu sööki ja haneluid tattnoka hambajälgedega. Ema oli tuled ära kustutanud ja nii oli vist päris kena. Telekas oli nüüd Eesti peal, lasti muusikat. „Kui kõned algavad, siis lähme õue,” ütles ema.
„Sa ei pea seda nii kõvasti ütlema,” ütles isa.
„Venelased välja,” ütles tattnokk.
Isa tõusis väga kiiresti püsti. „Sa oled täna nii paha poiss,” ütles ta tattnokale, aga seda ei öelnud, et ta vaatas vilksamisi, kas need autod seal seisavad. Poiss nägi, et isa vaatas, et seal on nüüd viis autot – üks oli ülemise naabri oma ja ülejäänud olid tema sõbrad. Isal muidu autot ei olnud. Isa ei öelnud esialgu midagi, aga sai aru, et see mõjuks võltsilt. „Mitte sellepärast, et minul autot ei ole, ei tohi nad seal seista. Vaid seadus on selline.” Ühel mehel on raske välja öelda kõike seda, mida oleks pidanud ja kõigepealt seda, et sa oled tahtnud midagi, mis pole sulle jõukohane. Kui ebaseaduslikult akna all seisva võõra auto minemapeletamine on ülejõukäiv, siis on targem seda autot mitte näha. Isa vist mõtles selle üle järele. Siis ta istus.
Kui nad väljaminemise jaoks riidesse panid, küsis tattnokk poisi käest päris kõval häälel: „Kas sul suitsud on kaasas?” Aga ema ja isa ei pannud seda tähele, sest nad arvasid, et nad kuulsid valesti. Isa läks kõige ees, ja tattnokk läks ema käekõrval. Nüüd oli kell peaaegu kaksteist ja päris palju inimesi oli väljas, võib-olla ka sellepärast, et mitte kõnesid kuulda. Raketid juba lendasid vilinaga. Nad jäid teiste inimeste kõrvale seisma ja kõik soovisid üksteisele. Nad sirutasid kaelad õieli, ja rakette oli järjest rohkem ja linn tundus valge. Nüüd tuli midagi soovida, et terve järgmine aasta oleks ilus, kena ja õnnelik, et ei saaks kahtesid. Poiss soovis veel mõnda asja, aga ta ei öelnud seda isegi mõttes nii kõvasti, et ise oleks kuulnud. Kell lõi kaksteist. Lennuväljalt hakati rakette laskma, mürts ja mürts, taevas lendasid sinised, punased ja kollased tuled, ja vilisesid. Nad lendasid nii kõrges kaares linna kohal, et võis peaaegu andeks anda neile, kes neid lasksid, et nad on venelased. Isa vahtis kael õieli taevasse. Ei tea, mida isa tahaks. Raekoja kell lõi kaksteist. Nüüd oli uus aasta, hoopis parem kui eelmine, hoopis rõõmsam, hoopis ilusam, kõik hakkavad olema õnnelikud ja vihma enam ei saja. Tattnokk hoidis ema käest kinni ja oli päris sirge. Poiss läks ära. Keegi ei märganud. Korraks ta veel vaatas sealt kaugemalt, kuidas nad seisid, isa ja ema ja purjus tattnokk, kõigil pea ülespoole, sest rakettidega taevas on palju põnevam kui ilma.
Poiss jooksis uksest sisse, mööda neist viiest vastikust autost. Ta valis mitu korda valesti ja proovis ennast rahulikuks mõelda. Mis on siis üks kord helistada nii, et ise ei jõuaks kartma hakata. Ta sai õige numbri kätte ja ootas. Keegi võttis ilmatuma aja pärast vastu, umbes nii tuhande aasta pärast alles. Poiss ei kuulnud õieti, mida sealt öeldi. Ta sai ainult aru, et see oli õige hääl, sest teist samasugust häält ei olnud lihtsalt olemas. Ta oli seda ainult üks kord kuulnud, siis kui ta kolmandale korrusele jõudis, kui ta päevikuga tolle märkuse järele läks.
SEMM
Eva oli juba õues. Kükitas sõdurite raadiomaja plangu kõrval ja loopis igavusest kividega märki. Eval olid mustad dressikad ja ketsid. Ise vahtis ta hoopis teisele poole, aga kive laskis üle käe lendu, täiesti juhuslikus suunas. Mõned lendasid kolksuga vastu planku, mõned üle, aga tal oli vist ükstapuha. Ta ei pannud tähelegi, kui Jaanus tuli.
