eni
Professor Peeter Karste loeb veel kord üle oma reisipakid. Neid on seitse. Ta püüab seda arvu meeles pidada, sest mis siis, kui ta mõne paki unustab ja omnibuss ta varandusega edasi sõidab? Muidugi on mitmesuguseid võimalusi sõidukisse unustatud pakkide tagasisaamiseks. Kuid sellised head võimalused ei seltsi harilikult Peeter Karstega. Tal on juba kogemusi niisuguseis asjus. Kui Peeter Karste näiteks rongile rutates leiab, et ta on unustanud vihmavarju, siis sellele järele minnes unustab ta harilikult kohvrid. Ja kui ta siis veel kord tagasi läheb, et kohvreid tuua, siis unustab ta jälle vihmavarju. Aga kui ta mõnikord siiski niihästi vihmavarju kui ka kohvritega rongile jõuab (muidugi mitte enam sellele, millele ta kord hakkas minema), siis unustab ta selle tähtsa eseme – vihmavarju nimelt – vagunisse varna. Pärast mitmekordset telefoonimist sõlmjaamadesse teatatakse talle viimaks piirilinna raudteejaamast, et teatud rongist on leitud kolm vihmavarju, mis kõik on paigutatud sama piirilinna raudtee-leiubüroosse, kus peale juba mainitud kolme vihmavarju olevat veel nelikümmend kolm sama liiki eset, millede hulgast härra professor võivat lahkesti oma otsida. Võib-olla leidub iga suurema jaama leitud asjade osakonnas mõni Peeter Karstele kuuluv vihmavari? Seepärast ongi Peeter täna nii ettevaatlik. Vähemalt suvitama sõites tahab ta ilma äpardusteta pärale jõuda.
Ja ongi nii, et Peeter saab täna kõik oma seitse pakki koguda, enne kui omnibuss edasi sõidab. Esimest korda sõidukist välja astudes ta muidugi unustab vihmavarju, kuid ta märkab seda varsti. Üldse on see vihmavari tüliks. Saju ajal ei kasuta Peeter teda peaaegu kunagi, sest ta unustab, et see ese tal kaasas on. Teinekord läheb Peeter meelega välja ilma varjuta. Tema arvates ei või sel päeval mingil tingimusel sadama hakata. Kuid siiski tuleb Peeter koju särgini läbileotatuna. Järgmisel päeval on hommikuses taevas pisikesed pilvekesed ja Peeter võtab võidurõõmsalt varju kaasa. Lõuna ajal kõmbib ta kõrvetavas päikeses tagasi ja inimesed, kes teda näevad, muigavad: imelik vanamees, kannab sellise kuumusega vihmavarju kaasas. Ja kodus avab ta noor naine Hele-Mall heledalt naerdes ukse ja naerab veel kaua, lõbusalt ja nakatavalt ning ütleb:
„Peeter, noored lilletaimed aias vajavad vett. Homme peaksid sa ilma vihmavarjuta välja minema.”
Peeter teeb solvunud näo, kuid kaua sa ikka mossitad, kui su kõrval naerdakse nii armsalt ja nooruslikult. Peeter oskab juba nooruslikkust hinnata. Ta ise on varsti kuuekümnene, kuid see naerja, sel puudub veel mõni aasta kolmekümnest.
Sellest naerjast mõtleb Peeter Karste, kui ta seisab aleviku postkontori ees ja kui talle meenub, et pansionist lubati eile keegi omnibussi vastu saata, keegi, kes aitaks härra professori pakid kohale viia. Peeter vaatab ringi. Ta ei märka kedagi, kes võiks teda oodata. Ainult üks umbes kümneaastane plikake astub arglikult ta juurde ja küsib: „Kas pansioni?”
See ongi siis see abiline. Temale ei julgeks Peeter anda muud kui oma kõige kergema paki. Kuid plika muutub julgemaks, haarab Peetrilt poole kandamist ja asub minema. Ega tema ole mõni linnaplika, kes selle või teisega ei saa hakkama!
„See tee viibki järveni, kohe meie maja juure,” seletab tüdruk, kui nad sammuvad mööda puudest varjatud rada. Ja juba paistabki järv, ühelt poolt puudest ja põõsastest ääristatud, teiselt poolt kõrkjane ning lage.
„Kes siia järve upub, seda ei leita enam kunagi,” seletab plikake ja näib olevat uhke, et ta elab just sellise järve kaldal.
Peetrile ei meeldi jutud surmast, eriti mitte päeval, mil ta alustab suvepuhkust.
„Kas siin järves kalu on?” küsib ta.
„Küll, kui keegi püüda viitsib.”
Peeter Karste viitsib. Ta koguni armastab õngesporti. Ega ta küll palju kalu veeriigist ole välja meelitanud, kuid just eile ostis ta „Õngesportlase käsiraamatu”, võib-olla veab tal selle suvepuhkuse kestes paremini kui seni.
„Vaat see seal ongi meie maja,” ütleb tüdruk järvekääru tagant paistvale ühekorruselisele pööninguga majakesele näidates.
Peeter on oodanud küll suuremat ehitist, sest kuidas võis säärasesse pisikesesse üheperekonnaelamusse mahtuda pansion?
Kuid pärale jõudnud, märkab Peeter mäenõlvakul veel teist majakest. Seal asetseb sepikoda ja selle peal söögisaal. Kui järveäärne maja on mõeldud ainult suvitajate paigutamiseks, ilma igasuguste üldruumideta, siis võib selles ju kümmekond inimest peavarju leida.
Tore, mõtleb Peeter eneses, ideaalne korraldus. Söögiruum eluruumidest hoopis eraldatud. Nii peab olema õige suvitamine.
Kuid kauaks ei jätku seda rõõmu. Kui Peeter tütarlapse järel majakesse astub, näeb ta, et köök asetseb siiski samas majas, ja et tema, Peetri tuppa ei pääsetagi teisiti kui ainult läbi köögi. Kuid praegu on köögis vaikus, ainult laisk kass istub laua all ja vaatab uustulnukale natuke etteheitvalt otsa.
Tütarlaps, ta nimi on Irja, juhatab Peetri päikesepaistelisse tuppa, kuhu jätab külalise üksinda.
Peeter on õnnelik. Ometi kord on ebamugav reis lõppenud, läbi kootud kardinate tungib päike, akna taga särab järv, kuskil õues kokutavad unised kanad ja üle järve lõõritab kaunihääleline karjaplika. See viimane meenutab Peetrile üht teist lauljat, seda, kes tuleb varsti siia temale, Peetrile, järele, seda, kes oskab nakatavalt naerda ja ütelda:
„Peeter, kui sa välja lähed, võta vihmavari kaasa, tahaksin täna päikesevanni võtta.”
Nurgas asetseb suur riidekapp.
Milline korralik tuba, mõtleb Peeter ja avab kapiukse. Ta pettub, nähes, et see pole siiski temale tarvitamiseks mõeldud, sest kapis ripub puhastamata tuletõrjuja vormiülikond, naise roheline siidkleit ja lilledega kaunistatud õlgkübar ning kapi nurgas konutab raske vanaaegne püss.
Peeter riputab oma riided seinal asetsevasse varna ja mõtleb eneses, et kahjuks pole tal siin maakohas põhjust kärbeste pieteeditunnet kõrgemalt hinnata kui mujal. Ta lepiks kuidagi sellega, et peab riideid hoidma seinal, neid saab ju paberi või riidega katta. Kuid teda häirib teadmine, et temale määratud toas asetsevad sellised tema hingeelule võõrad esemed, nagu mingisugune vormiülikond ja püss.
Kuid see pole veel midagi! Peeter pole saabumisrõõmus märganudki, et toas asetseb veel üks üldkasulik, kuid närvesööv ese. Selle olemasolust saab Peeter teadlikuks alles siis, kui ta võppub selle teravast helisemisest.
Peeter on parajasti pesuväel ega tea, kuhu kohmetuses käsi panna. Kindlasti pole telefonikõne määratud temale, Peetrile. Kuid kindlasti peab keegi selle kõne vastu võtma. Peeter ei saa seda teha, sest tema on pesuväel, ja niisuguses seisukorras ei luba ta delikaatsus kellegagi ühendusse astuda, isegi mitte traadi teel. Rutuga kahmab ta ülikonna ja hakkab seda uuesti selga ajama. Telefon heliseb uuesti, pikalt ja pealetükkivalt. Maal helistatakse ikka pikalt, et inimesed kuuleksid helinat ka siis, kui nad viibivad maja läheduses väljas.
Peeter on juba peaaegu riietunud, kui ta suureks hämmastuseks tormab tuppa tütarlaps, hoopis vanem ja suurem kui too, kes tema, Peetri siia juhatas. Peeter suleb parajasti nööpe, millega kunagi ei tegelda daamide juuresolekul! Ta pöördub piinlikkuses akna poole ja püsib nii senikaua, kui preili telefonikõne on lõpetanud. Siis kummardub ta ja sõnab:
„Vabandage, ma ei kuulnud teie koputamist, seepärast olin nii…”
„Oh, ega ma koputanudki,” vastab tütarlaps andestavalt, „me oleme harjunud, et selles toas elab ikka mõni preili, ja siis me ei ole koputanudki. Hakka veel ootama, kuni ta vastab, kas on teine toas või ei olegi. Mul läks meelest ära, et täna tuli härra siia tuppa.”
„Pole viga, pole viga,” pomiseb Peeter, nagu oleks temal millegi pärast vabandada, „loodetavasti vabaneb teil lähemal ajal mõni teine tuba, koliksin siis heameelega ümber.”
„Ei tea,”
