viiekümnendat eluaastat enam niipalju muutu, et naine, kellega oled viisteist aastat abielus olnud, võiks hakata uskuma, et sina pole mitte sina. Mida Peeter küll õigupoolest sooviks? Sest natuke saamatu ning seejuures ülitundlik ja teisi arvestav, nagu ta on, osutub talle muidugi raskeks suvitada praeguse naisega endise naise kõige lähemas naabruses. Piinlik ja otse vastumeelt on talle esitleda Helele oma esimest naist. Kes teab, kuidas õrnema soo juures need suhted kujunevad? Peeter teab, et Hele pole kunagi armukade – see poleks ka loomulik, arvestades Peetri kõrget vanust. Kuid see just võibki Peetrile ebameeldivaks muutuda. Sest Hele omab haruldast annet kõiki inimesi kiires korras endale sõpradeks võita. Sel noorel naisel pole vist küll ühtki teretutvust, nagu igaühel meist. Tema oskab esimesel kohtumisel inimestele nii lähedale pääseda, et pole enam juttugi mingist pealiskaudsest tutvusest. Kuid Peetrile poleks just eriti meeldiv, et Hele näiteks tema, Peetri esimese naisega sobitaks lähema tutvuse. Peetri vanamoelise arusaamise järgi oleks selline sõprus isegi sobimatu. Seda enam, et tema ise on alati tahtnud oma esimest abielu näha alatiseks lõpetatud ja minevikku kadunud elujärguna.
Kahekümne viie aasta eest nad abiellusid. Peeter töötas lootustandva noore jõuna kusagil välismaise ülikooli juures. Kuna tal oli korralik teenistus, hiilgavad tulevikuväljavaated ja õnnelik välimus, leidus palju neid kaasmaalastest ja võõramaalastest neide, kes ainsa käeviipe peale oleksid kergendusohkega ta naiseks saanud. Peeter, naiseilule ja igasugustele seltskondlikele lõbustustele väga vastuvõtlik, külastas mõnel vabal päeval järjest viit-kuut perekonda, kus olid meheleminekuealised tütred, üks kaunim ja andekam kui teine. Nii juhtus, et noormees kaotas selles lilledemeres orienteerumisvõime. Ja ühel suveõhtul, nõrgal hetkel, kui neiu mängis hämaras toas Chopini ja kui õhtune tuul tasa liigutas läbipaistvaid kardinaid, tegi Peeter abieluettepaneku ühele kirevamaist liblikaist, kes ta ümber keerlesid. Tulevase professori naiseks sai preili Noora – õigemini Leonoore – Silberstein, saksa nimega, kuid vene-mustlase maitsega noor daam, kes huvitaval kombel pärast pulmi näis hoopis teistsugusena kui enne pulmi. Vähemalt Peetri arvates. Tütarlaps, kes enne kihlust näis armastavat tõsist muusikat, kes igatses karja väikeste laste järele ja hindas üle kõige puutumatut loodust, harrastas abielunaisena tantsuviise, vihkas pisikesi lapsi nende kisa ja muu tüli pärast, mida nad tegid, ning looduse vaikust pidas ta lihtsalt igavaks. Juba esimesel abieluaastal taipas Peeter, et ta oli „sisse veetud” tütarlapse poolt, kes mehi küllalt hästi tundis, et ennast kriitilistel silmapilkudel näidata just niisugusena, nagu päevakorral olev mees oma naist oleks näha soovinud. Kaua aastaid oli
Peeter kannatlik. Ta vaikis naise närvidelekäivate kirevate riietusesemete puhul, ta lubas naisel suvitada kuurortides ning otsis ise vaikseid maakolkaid. Ta loobus naise soovil lastest kui tülikatest olevustest, ta ei sundinud naist headele kontsertidele kaasa tulema ja ta ei lasknud elukaaslase kõiki häid õpetusi kõrvust mööda libiseda. Kuid lõpuks, kui naine pärast enam kui kümneaastast abielu hakkas kaeblema, et ta olevat oma elu ilusaimad aastad ohverdanud mehele, kellelt ta ei leidvat arusaamist, et ta polevat kunagi elus õnnelikuks saanud ning et leiduvat inimesi, kes suutvat ja tahtvat teda paremini mõista kui tema praegune mees, vihastas Peeter ja tegi üsna järsul toonil naisele selgeks, et mingu ja otsigu oma õnne, takistusi selleks polevat mingisuguseid. Nähes, et lahutus oli Peetrile peaaegu teretulnud, otsustas naine esialgu ikkagi mehe juurde jääda. Kuna aga Peeter ka pärast viimaseid ähvardusi oma elukombeid ei muutnud, vaid ikka elas oma tööle, muusikale ning loodusele, tüdis naine lõplikult ja abielulahutus sai teoks lühikest aega enne seda, kui neil oli põhjust pühitseda nende abielu viieteistkümnendat aastapäeva.
Irja lööb haamriga vastu sepikojauksel rippuvat plekki. See tähendab, et hommikueine on valmis.
„Kuidas oled elanud?” küsib kirjus hommikukleidis daam.
„Tänan, hästi,” vastab Peeter viisakalt.
Nad astuvad söögisaali. Ruum on jahe. Daamid tõmbavad hõlmad koomale ja väristavad õlgu: prrrr… Nii teevad nad igal hommikul.
Proua Eller, energiline proua pansioni parimast toast, vaatab nina kirtsutades kaetud lauda ja pahandab: „Muna ja jälle muna! Ära tüütab see igavene munasöömine.”
Kui neiu Salme tuleb kohviga, avaldab rahulolematu proua oma soovi toidusedeli suhtes ka viimasele. Neiu Salme ei vasta midagi.
Peeter istub oma esimese naise kõrval ega tunne vähimatki isu. Noora aga ei tunne mingisugust piinlikkust. Ta kõneleb elavalt Peetri uuest abielust, millest olevat kuulnud, ja endagi uuest abikaasast ja selle pojast, kes olevatki tema, proua Noora siinviibimise põhjuseks. See poeg nimelt kandideerivat Lepaoru vakantsele pastorikohale. Eeloleval pühapäeval olevat tema proovijutlus ja sellelt sündmuselt ei taha proua Noora muidugi puududa. Seda kõike kuuldes hakkab Peetergi oma eelmise naise uue elu vastu huvi tundma. Esiteks paneb meest imestama, et naine on hakanud oma võõraspoja eest emalikult hoolitsema. Muidugi pole see nüüd enam nii raske nagu väikeste lastega, poiss peab ikka juba täismees olema, kui ta pastoriks on saanud. Teiseks, Lepaoru kogudus on ju kuulus üle maa, kuna see on juba pikemat aega ilma hingekarjaseta. Sest et kogudus pole ühegi pastorikandidaadi poolt. Too ainus, keda kogudus pooldaks, ei saa vanade poliitilist laadi pattude pärast Lepaorule kandideerida. Nii on peetud juba mitmeid pastorivalimisi, küll skandaalidega ja ilma, kuid juba mitmel aastal pole ükski hingekarjane võinud rõõmu tunda Lepaoru kauni, ruumika ja rikka kirikumõisa hüvedest.
Siis proua Noora võõraspoeg loodab siinse jõuka ja suure koguduse südant võita?
Peeter hakkab selle võõraspoja vastu huvi tundma. Proua Noora on noormehe üle märgatavalt uhke, ega ta muidu oleks tulnud siia mahajäetud maanurka suvitama, kas või lühikeseks ajakski. Tema, kes omal ajal häbenes, kui pidi Peetriga veetma mõne nädala kohtades, mis ei kuulunud kuurortide nimestikku!
Muidugi, ega siin, Lepaorul, ole midagi, mis suvitamise vähegi vastuvõetavaks teeks. Proua Noora on juba mõned päevad kohapeal elanud ja ta oleks juba ammu ära sõitnud, kui ta ei ootaks oma võõraspoega, pastorit. Muidugi, tema oleks võinud tulla Martiniga ühes ja ööbida temaga kirikumõisas. Kuid proua ei taha olla kuidagi esiletükkiv. Kirikumõisasse asub ta alles siis, kui Martin on juba koguduse poolt valitud. Et just tema võõraspoeg valitakse, selles on proua peaaegu kindel, sest noormehel on kõrge kasv, tumedad ja tihedad juuksed, kõlav lauluhääl ja ta oskab inimestega hea olla. Mida peaks siinne kogudus veel rohkem vajama?
Pärast hommikueinet ei tea Peeter, kas ta peaks oma endise naisega koos midagi ette võtma või tohib ta üksinda mägedele minna. Viimane moodus meeldiks talle enesele muidugi enam. Kuid proua Noora tahab veel Peetriga vestelda. Ikka sellest pastorist, Martinist.
Nad jalutavad aeglaselt mäele. Päike kõrvetab juba tunduvalt. Eessörkiv Maksi riputab oma keele välja nii pikalt kui võimalik. Hoolimata kuumusest näib ta solvununa, et Peeter ei viska talle niipalju kive, kui tema, Maksi, tagasi suudaks tuua. Maksi ei salli hästi seda kirjus kleidis daami, kes juba mitmel korral on näidanud, et ta koertest suurt ei hooli, kes Miki varbanärimisele ikka jalahoobiga reageerib ja kes arvab, et ainuke neljajalgne, kes võiks inimeste eluruumides mingisuguseid õigusi omada, on kass Ants. Kass aga on Maksi arvates olend, kelle olemasolu ainult hädaga tuleb sallida. Kallale minna talle ei tohi, ta on ju oma pere liige! Teda võib vaid ignoreerida. Ja seda Maksi teebki. Sama üleolekuga käitub ta ka kirjukleidilise suhtes. Ta pöörab ikka ja jälle ootava pilgu Peetrile ja aina temale, nagu polekski mehe kõrval seda teist. Või kui Maksi just peab vaatama sinnapoole, kus kõnnib kirjulilleline, siis vaatab ta naisest „läbi”.
Kõik naised olevat nutnud, seletab proua Noora, kui Martin pidanud jutlust, siis, kui ta olnud pealinnas suure koguduse juures prooviaastal.
Peeter kuulab vaikides. Tema isiklikult ei hinda pastorikutset kuigi kõrgelt ja neid, kes hääleväristamisega naiste pisaraid ergutavad, neid peab ta halvemaks teistest, kes päheõpitud troostisõnad, milledesse nad ise ei usu, toonitult koguduse ees maha leierdavad. Kuid Nooraga ei tasu
