tühjalt ja toit rikneb ladudes. Samas ei ole ei inimeste ega materiaalne panus majade ehituse, toidukaubaduse või tööstuse vallas kuhugi kadunud. Haihtunud on pigem mittemateriaalne liikumapanev vaim. Haihtunud on raha. Raha on ainuke, mis on puudu. See on niivõrd mittemateriaalne, olemas üksnes elektronidena arvutis, et võime peaaegu öelda, et seda polegi olemas. Sellest hoolimata on raha nii võimas, et ilma selleta pidurdub inimese tootlik tegevus. Ka individuaalsel tasandil võime märgata, kuidas rahapuudus motivatsiooni vähendab. Näiteks stereotüüpne töötu rahatu mees lösutab alussärgis teleri ees ja joob õlut, vaevumata olulise põhjuseta toolilt püstigi tõusma. Tundub, et raha on liikumapanev jõud nii masinate kui ka inimeste jaoks. Ilma selleta puudub meis eluvaim.
Me ei taipa, et meie arusaam jumalikkusest on loonud uue jumala ja teinud ta maailma suverääniks. Me lahutasime hinge kehast, vaimu mateeriast ja jumala loodusest ning kehtestasime võimu, mis on hingetu, võõrandav, moraalitu ja ebaloomulik. Seega, kui ütlen, et peaksime raha pühaks muutma, ei kutsu ma mingit üleloomulikku olevust täitma inertseid maiseid loodusobjekte pühadusega. Pigem pöördun tagasi möödunud aegadesse enne aine ja vaimu lahknemist, mil pühadus oli omane kõigile asjadele.
Mis on üldse pühadus? Sellel on kaks külge – ainulaadsus ja seotus. Püha asi või olend on eriline, ainulaadne, ainus omasarnaste seas. Ta on seetõttu kirjeldamatult hinnaline, asendamatu. Talle ei leidu võrdväärset, seega pole tal mingit lõplikku väärtust, sest väärtust saab määratleda ainult võrdluse teel. Sarnaselt kõigi teiste mõõdikutega on raha standardne võrdlusvahend.
Kuigi pühadus on ainulaadne, on ta siiski lahutamatu kõigist neist komponentidest, millest ta koos seisab; oma ajaloost ja oma kohast kõige oleva maatriksis. Nüüd võib tekkida kiusatus mõelda, et tegelikult on kõik asjad ja kõik suhted pühad. See võib tõsi olla, mõistus võib sundida meid seda uskuma, kuid tunne ei pruugi sama öelda. Mõned asjad tunduvad meile pühad, teised aga mitte. Neid, mis tunduvad pühad, nimetamegi pühadeks, ning lõppkokkuvõttes on nende eesmärk meile meenutada kõikide asjade pühadust.
Me elame maailmas, millelt on võetud tema pühadus, seetõttu on väga vähe sellist, mis annab põhjust tunda, et elame pühas maailmas. Masstoodetud standardsed kaubad, tüüpmajad, ühtsed pakendid ega anonüümsed suhted institutsioonidega ei anna tunnistust millestki ainulaadsest. Meie asjade nõrk seos oma kaugete eellastega, meie suhete anonüümsus või kaupade tootmise ja hävitamise nähtavate tagajärgede puudumine ei väljenda seotust. Seega puudub meil pühaduse kogemus. Kõigist asjadest, mis ei väljenda ainulaadsust ega seotust, on raha peamine. Mündid võetigi kasutusele standardiseerimise eesmärgil, et iga drahm, iga seekel või iga jüaan oleks teistega identne. Veelgi enam, raha kui universaalne ja abstraktne valuuta on eraldatud oma algupärast, oma sidemest materiaalse maailmaga. Dollar on dollar, sõltumata sellest, kes selle sulle andis. Võime ette kujutada lapsikut inimest, kes paneb oma raha panka ja kuu aja pärast sellele järele minnes pahandab selle üle, et talle ei anta samu rahatähti.
Monetariseerunud elu on seega tavaliselt ebapüha, sest rahas ega selle eest ostetavates asjades ei ole midagi pühadusele omast. Mis vahe on supermarketi tomatil ja sellel tomatil, mille naabrimees oma aias kasvatas ja mulle andis? Mille poolest erineb moodulmaja sellisest majast, mille ehitab minu enda osalusel keegi, kes mind ja minu elu hästi mõistab? Oluline erinevus seisneb erilises suhtes, mis väljendab andja ja saaja ainulaadsust. Rikas on selline elu, mida täidavad armastusega valmistatud asjad, mida seob meile tuttavatest inimestest ja kohtadest jutustavate lugude võrgustik. Praegu elame aga üksluises ja isikupäratus maailmas. Isegi masstoodetud esemed, mida on vastavalt tarbijale kohandatud, on üksnes samadest koostisosadest moodustatud variatsioonid. Selline üksluisus suretab hinge ja muudab elu odavaks.
Pühaduse kohalolek on nagu taasviibimine kodus, mis on alati olemas olnud; nagu tõde, mis on alati eksisteerinud. Võin seda tunda, kui jälgin putukat või taime; kuulan linnulaulu või konnade krooksumist; tunnen, kuidas muda mu varba vahelt välja pressib; unustan ennast vaatama kellegi kaunist kätetööd; tajun raku või ökosüsteemi kooskõla uskumatut keerukust; avastan mõne sümboolse kokkusattumuse; jälgin rõõmsalt mängivaid lapsi või tunnen geeniuse puudutust. Need kogemused on erakordsed, kuid nad kuuluvad minu ülejäänud elu juurde. Samas muidugi peitub nende jõud selles, et nad võimaldavad heita pilgu pärismaailmale, pühale maailmale, mis meie igapäevale aluse paneb ja sellega läbi põimub.
Mis on see kodu, mis on alati olemas olnud, või tõde, mis on alati eksisteerinud? See on tõde, mis seisneb ühtsuses, kõigi asjade seotuses; tunne, et osalen milleski, mis on minust suurem, samas aga ühtlasi ongi mina ise. Ökoloogias nimetatakse seda vastastikuseks sõltuvuseks. See tähendab, et kõigi olendite ellujäämine sõltub neid ümbritsevate organismide võrgustikust, mis kokkuvõttes katab kogu planeedi. Mis tahes liigi hävimine vähendab meie terviklikkust, meie tervist, meid ennast; miski meie sügavamas olemasolus läheb kaduma.
Kui pühadus annab juurdepääsu kõige aluseks olevale ühtsusele, annab ta samavõrra ka pääsu iga üksiku asja ainulaadsuse ja erilisuse juurde. Püha objekt on ainulaadne; tema unikaalne olemus ei ole redutseeritav mingitele üldistele omadustele. Just seetõttu tundub, et reduktsionistlik teadus röövib maailmalt tema pühaduse ning kõik asjad muutuvad pelgaks kombinatsiooniks käputäiest sarnastest komponentidest. See arusaam peegeldab meie majandussüsteemi, mis koosneb peamiselt standardsetest kaupadest, töökirjeldustest, protsessidest, andmetest, sisenditest ja väljunditest ning eelkõige ülimast abstraktsioonist – rahast. Varem olid asjad teisiti. Hõimurahvad ei vaadelnud olendeid eelkõige mitte mingisse kategooriasse kuuluvatena, vaid kohtlesid neid ainulaadsete hingeliste isiksustena. Isegi kive, pilvi ja näiliselt identseid vihmapiisku peeti ainulaadseteks aistivateks olenditeks. Ka inimese kätetööd peeti ainulaadseks, meistri loomingu konarused kandsid looja käekirja. Pühaduse kahe tunnuse – seotuse ja ainulaadsuse – seos oli tollal ilmne. Ainulaadsed objektid kandsid märki oma algupärast, oma ainulaadsest kohast olemise maatriksis ning oma sõltuvusest kõigest muust. Kaubad on aga standardsed ühetaolised objektid ning seetõttu lahti sõlmitud kõigist sidemetest.
Selles raamatus kirjeldan visiooni sellisest rahasüsteemist ja majandusest, mis on püha; mis hõlmab endas kõigi asjade seotuse ja ainulaadsuse. See ei ole ei tegelikkuses ega meie vaimus enam eraldatud kõige aluseks olevast loomulikust maatriksist. See taasühendab kaua lahus olnud inimeste maailma ja looduse maailma ning liitub ökoloogilise tervikuga, kuuletudes kõigile selle seadustele ja kandes kogu selle ilu.
Meie tsivilisatsiooni kui tahes koledas või korrumpeerunud institutsioonis peitub millegi ilusa alge, nagu oktavi võrra kõrgem noot. Raha ei ole erand. Tema esialgne eesmärk oli inimese loodu ja teise inimese vajaduse kokkuviimine, et luua kõigile külluslikumat elu. Kuidas aga on juhtunud, et raha loob külluse asemel hoopis nappust, ühendatuse asemel eraldatust? Seda püüamegi selles raamatus vaadelda. Hoolimata sellest, milliseks raha on muutunud, leiame tema eelkäijaks olnud loodu vahendaja funktsioonist ideid, mis aitavad teda kunagi uuesti pühaks muuta. Me peame kinkide vahetamist pühaks sündmuseks, seetõttu oleme instinktiivselt kinkimise tseremooniaks muutnud. Püha raha saab siis kinkimise vahendajaks, vahendiks, mis küllastab globaalse majanduse hõimu- ja külakultuurides valitsenud kinkimise vaimuga. See vaim eksisteerib ka tänapäeval, temaga puutume kokku alati, kui inimesed teevad midagi üksteise heaks väljaspool rahamajandust.
See raamat kirjeldab sellist tulevikku ja kaardistab selleni viiva teekonna. Tüdinesin juba ammu raamatutest, mis kritiseerivad tänapäeva ühiskonna mõnd tahku, kuid ei paku positiivseid alternatiive. Seejärel tüdinesin raamatutest, mis pakkusid sellise positiivse alternatiivi, mis ei tundunud saavutatav, näiteks kutsusid üles süsihappegaasi emissiooni 90 protsendi võrra vähendama. Seejärel tüdinesin raamatutest, mis pakkusid teostatava viisi eesmärkide saavutamiseks, kuid ei öelnud mulle, mida mina isiklikult saaksin ette võtta. “Püha majandus” kirjeldab kõiki nelja tasandit: pakub põhjaliku analüüsi selle kohta, mis raha arengus on valesti läinud; kirjeldab ilusamat maailma, mis põhineb teistsugusel rahal ja majandusel; selgitab kollektiivseid tegutsemisviise ja abivahendeid, mida
