ei tuntud seda üldse. Majandusantropoloog George Dalton on täiesti nõus: “Barter kui rahata tehing tänapäeva mõistes ei ole kunagi olnud kvantitatiivselt oluline ega domineeriv tehingumudel üheski tänapäeva või mineviku majandussüsteemis, mille kohta meil on usaldusväärset infot.”8 Üksikud bartertehingud olid Daltoni sõnul tähtsusetud ja harvad juhtumid või hädapärased lahendused, nii nagu tänapäevalgi. Ülejäänud rahata tehingud ei meenutanud kuigivõrd majandusteadlaste ettekujutust isikupäratust kasule orienteeritud tehingust, vaid nõudsid pigem kestvat (ja mõnikord rituaalset) isiklikku vastastikust suhet, mida toetasid tavad.9 Selliseid tehinguid ei tohiks nimetada barteriks, vaid pigem rituaalseks kingituste vahetamiseks.
Tänapäeval jagame kingitused ja ostud eraldi kategooriatesse, mis teineteise välistavad. Loomulikult on need nii majanduslikult kui ka psühholoogiliselt erinevad. Kuid vanasti sellist dihhotoomiat ei olnud, samuti ei eristatud ärilist ja isiklikku suhet. Raha ajalugu kirjutavad majandusteadlased kipuvad tänapäeva mõistesüsteemi minevikku üle kandma ning selle käigus tekivad mitmesugused põhjapanevad oletused inimloomuse, iseduse ja elu mõtte kohta – et oleme eraldiseisvad isiksused, kes võistlevad omakasu silmas pidades nappide ressursside pärast. Ma ei väida, et sellised eeldused paika ei pea. Need on osa meie tsivilisatsiooni määratlevast ideoloogiast, inimeste loost, mis läheneb oma lõpule. See raamat osaleb uue inimese loo jutustamises. Raha muundumine moodustab osa suuremast transformatsioonist, mis põhineb hoopis teistsugustel eeldustel iseduse, elu ja maailma suhtes.
Majandusteadus on enamasti võrdlemisi lähedane kosmoloogia, religiooni ja psühholoogiaga. Lisaks majandusele põhjendati vanasti kingitustega ka kosmoloogiat ja religiooni. Ka tänapäeval on raha tänu oma standardsusele, abstraktsusele ja anonüümsusele kooskõlas paljude teiste inimtegevuse valdkondadega. Milliseid uusi teaduslikke, religioosseid või psühholoogilisi paradigmasid võiks uut tüüpi raha esile kutsuda?
Kui raha ei sündinud majandusteadlaste kujuteldava kalkuleeriva ja kasuahne barteri põhjal, kuidas see siis sündis? Ma pakun, et raha tekkis kui abinõu, mis muutis kinkimise, jagamise ja suuremeelsuse lihtsamaks, või kandis vähemalt sellist vaimu. Et majanduse pühadust taasluua, peaksime rahale tema algse vaimu tagasi andma.
Oma sügavama olemuse poolest on raha suurepärane idee. Püüan korraks olla lihtsameelne ja seda vaimset olemust selgitada. Mul on midagi sellist, mida sa vajad, ja ma tahan selle sulle anda. Seda ma teengi. Sina omakorda oled tänulik ja tahad mulle midagi vastu anda. Aga sul pole midagi sellist, mida ma parajasti vajaksin. Seetõttu annad sa mulle oma tänulikkuse märgiks midagi kasutut, vampumkee või tüki hõbedat. See on märk sellest, et olen kellegi vajaduse rahuldanud ja ära teeninud tema tänu. Kui saan kunagi hiljem ise kelleltki kingituse, annan selle märgi kinkijale edasi. Kingitused läbivad pikki vahemaid. Võin midagi saada inimeselt, kellele mul pole midagi vastu anda, kuid soovin siiski väljendada oma tänulikkust.
Perekonna, klanni või küttide-korilaste hõimu tasandil ei vajata kingimajanduse käigushoidmiseks raha. See pole tarvilik ka sotsiaalse organisatsiooni järgmisel astmel, mõnesajast inimesest koosnevas külas või hõimus. Kui ma ei vaja sinult parajasti midagi, siis sa lihtsalt annad mulle tänutäheks midagi sellist, mida vajan tulevikus, või kingid midagi kellelegi teisele, kes omakorda kingib järgmisele, kuni ring jõuab minuni tagasi. Kogukond põhinebki sellisel ringkinkimisel. Küla- või hõimuühiskond on piisavalt väike ning kinkija teab, et kingi saaja on omakorda teistele kingitusi teinud. Meie massiühiskonnas on olukord teistsugune. Kui ma kingin sulle midagi, ei saa sellest teada ei minu ingveri kasvatanud Hawaii farmer ega mu telefoni välja töötanud Jaapani insener. Seetõttu kasutame isikliku tänu väljendamise asemel raha. Raha on tänulikkuse representatsioon. Kingituste liikumine muutub anonüümseks.
Raha muutub vajalikuks siis, kui kinkimise ulatus laieneb kaugemale inimestest, keda tunneme isiklikult. Nii juhtub, kui majanduskeskkond ja tööjaotus ületavad hõimu või küla piirid. Tõepoolest, raha ilmuski siis, kui Mesopotaamias, Egiptuses, Hiinas ja Indias tekkisid esimesed neoliitilised põllundustsivilisatsioonid, mis ulatusid ühest külast kaugemale. Traditsioonilised detsentraliseeritud kingivõrgustikud asendusid tsentraalse jaotussüsteemiga, mille keskmes oli esialgu tempel ja hiljem kuningapalee. Võimalik, et see süsteem arenes traditsioonist, mille järgi tehti pealikutele ohtralt kingitusi, mille need siis oma sugulastele ja hõimlastele edasi jagasid. Kingimajanduse sõlmpunktiks olnud õukond eemaldus aja jooksul kinkimise mõtteviisist, andamid muutusid kohustuslikuks ja nende laialijagamine ebavõrdseks. Sumeri dokumendid kirjeldavad juba majanduslikku ebavõrdsust, rikkaid ja vaeseid, peaaegu olematuid palku.10 Kuigi kaupade liikumist juhtisid tsentraalsed korraldused, mitte turg.11 Seaford esitab oma väite kohta veenvad tõendid: algupärased nimekirjad; kunstiteosed, mis kujutasid andamite toojaid jne) kasutati ka sellist mõõdupuud, mida võib rahaks nimetada – põllumajandustooteid ja metalle, mille kogust mõõdeti standardsetes ühikutes. See oli nii vahetusvaluuta, arveldusühik kui ka akumulatsioonivahend. Seega ei täitnud raha juba neli tuhat aastat tagasi minu lihtsameelset ootust, et see võiks luua jõukust kõigile, lihtsustades kinkija ja abivajaja teineteise leidmist.
Raha, mis hõlbustab kauplemist, motiveerib tõhusamalt tootma ja võimaldab suuremahuliste projektide tarbeks ressurssi koguda, peaks meie elu rikastama. See peaks andma meile meelerahu ja jõudeaja ning tagama õiglase rikkuste jagunemise. Konventsionaalne majandusteooria tõepoolest ennustabki selliseid tulemusi. Paradoksaalselt on raha aga kaasa toonud vastupidised tagajärjed – ängistuse, raskused ja varandusliku ebavõrdsuse.
Kui tahame, et meil oleksid tehnoloogilised rakendused; kinod, sümfooniaorkestrid, telekommunikatsioon, arhitektuuriteosed, maailmalinnad ja väärtkirjandus, vajame raha või selle aseainet, mis kooskõlastaks inimeste tegevuse kõige selle loomisel. Seetõttu kirjutasingi selle raamatu, mis kirjeldab süsteemi, mille abil anda rahale tagasi kingitusele omane pühadus. Just millegi püha ja maagilisega seostati raha tema algusaegadel. Esialgu säilitati ja jagati toidu ülejääke templites. Religioosne keskus oli ühtlasi ka majanduselu keskus. Osa autoreid väidab, et esimese sümboolse raha (mis vastandub kauprahale) võtsid kasutusele templid ning seda sai lunastada püha seksi abil templiprostituutidega.12 Igatahes on teada, et templid osalesid esimeste müntide väljaandmisel. Paljudel neist kujutati pühasid loomi ja jumalusi. Seda traditsiooni jätkavad tänapäeva rahatähed ja mündid, millel kujutatakse jumalikustatud riigimehi.
Võib-olla saabub kunagi päev, mil me ei vaja miljardeid inimesi hõlmava kingimajanduse käigushoidmiseks raha. Võib-olla on raha, mida peagi kirjeldan, üleminekunähtus. Ma ei ole primitivist, kes kutsub üles kõrvale heitma tsivilisatsiooni, tehnoloogiat ja kultuuri, kingitusi, mis meid inimesteks on muutnud. Ma näen pigem inimkonna taaspöördumist pühasse seisundisse, mis lubab kanda endas küttide-korilaste ajastu terviklikkust ja harmooniat loodusega, kuid kõrgemal organisatsioonilisel tasemel. Ma näen inimkäe ja – vaimu annete täielikumat rakendamist, mitte neist loobumist.
Meile tundub loomulik kirjeldada inimesele omaseid ainulaadseid andeid kui kingitusi. Kingituse universaalse põhimõttega on kooskõlas ka meie anded, mis on osa loojast enesest. Teisisõnu – need on jumalikud kingitused. Need kingitused kajastuvad ka iidses mütoloogias, Prometheuse tulest ja Apolloni muusikast kuni Hiina müütilise valitseja Shen Nongi põlluharimiskunstini. Ka piibli järgi ei kingitud meile mitte üksnes maailm, vaid ka eluvaim ja loovus – meis kajastub looja ise.
Ka isiklikul tasandil tunnetame, et meie anded kingiti meile mingil põhjusel, mingit eesmärki silmas pidades. Veelgi enam, meil on vastupandamatu soov neid andeid arendada ja nendest sündinud kingitusi edasi jagada. Igaüks on kogenud andmise rõõmu ja võõraste inimeste omakasupüüdmatut suuremeelsust. Kui küsid võõras linnas teed, on enamik inimesi valmis aitama. Võõrale tee juhatamine ei saa olla kellegi ratsionaalne isiklik huvi; see on lihtsalt miski, mis annab tunnistust inimese sünnipärasest suuremeelsusest.
Dalton,
Seaford,
Nemat-Nejat,
Seaford,
Bernard Lietaer väidab seda raamatus
