palju rohkem aega. Viimase 200 aasta trend muudaks oma suunda. Vähesed mõistavad, et orgaaniline põllumajandus võib olla tavapärasest kolm korda produktiivsem, kuid seda hektari, mitte töötunni kohta.18 Intensiivne aiandus on veelgi produktiivsem ja töömahukam. See on hea uudis neile, kellele meeldib aias tegutseda ja kes usuvad, et maalähedus mõjub inimestele hästi. Äärelinna aias sajaruutmeetrisel põllulapil saab ka mõne tunniga nädalas perele vajaliku juurvilja kasvatada, kaks korda rohkem panustades võib ka põhitoiduainetega hakkama saada, näiteks kartuli, bataadi või kõrvitsaga. Kas tõesti vajame ulatuslikku transpordisüsteemi, mis California salatit ja porgandit üle kogu riigi laiali veab? Kas see muudab elu mingil moel paremaks?
Raiskamisele on orienteeritud ka paljude tarbekaupade vilets konstruktsioon ja neile ette nähtud lühike eluiga. Praegu puuduvad majanduslikud stiimulid, et valmistada selliseid tooteid, mis peavad kaua vastu ja mida saab parandada. Pigem vastupidi. Seega on tihti odavam osta uus, kui vana parandada. Ka see on meie rahasüsteemi toimimise tagajärg ning püha majanduse korral olukord muutuks.
Minu kodutänaval on igal perel muruniitja, mida kasutatakse võib-olla kümme tundi suve jooksul. Igas köögis on mikser, mida kasutatakse kõige rohkem 15 minutit nädalas. Mis tahes hetkel seisavad umbes pooled autod pargituna. Paljudes peredes on hekilõikajad, elektritööriistad, trenažöörid. Kõik need asjad seisavad suurema osa ajast jõude, seega on nad ülearused. Meie elukvaliteet ei muutuks halvemaks, kui meil oleks poole vähem autosid, kümme korda vähem muruniitjaid ja paar trenažööri naabruskonna kohta. Õieti see paraneks, sest saaksime võimaluse suhelda ja asju jagada.19 Isegi meie praeguse mõttetu tarbimistaseme juures seisab umbes 40 protsenti maailma tööstuslikust potentsiaalist jõude. See näitaja võiks tõusta rohkem kui kahekordseks, ilma et muutuksime vähem õnnelikuks. Vabaneksime ainult tülikast ja saastavast tootmisest. Selge see, et kaotaksime ka palju “töökohti”, kuid kuna need niikuinii ei tooda suuremat heaolu, võime vabanevad inimesed panna kas või auke kaevama ja neid siis jälle kinni ajama. Veelgi parem oleks, kui suudaksime nad rakendada mõnes tarvilikus valdkonnas, mille jaoks praegu raha ei jätku, näiteks permakultuuri alal, haigete ja vanurite hoolduses või loodushoius.
Maailm ei jää vaesemaks, kui sealt kaovad relvad, äärelinnade villad, tarbetud pakendihunnikud, mehhaniseeritud ühekultuurifarmid, hiigelkülmlettidega poed, elektroonilised reklaamtahvlid, äravisatavad kaubad ja mittevajalike asjade ületarbimine. Ma pole nõus keskkonnaaktivistidega, kes ütlevad, et peame õppima vähemaga toime tulema. Vastupidi, meil hakkaks olema palju rohkem – rohkem ilu, rohkem kogukondlikkust, rohkem rahulolu, rohkem kunsti, rohkem muusikat, aga vähem asju, mis aga oleksid nii funktsionaalselt kui ka esteetiliselt nauditavad. Rohkearvuline odav träni meie kodudes saab elu ainult odavamaks muuta.
Osa püha majanduse tervendavast mõjust puudutab lõhet, mille oleme loonud vaimu ja mateeria vahele. Lähtudes kõikide asjade pühadusest, pooldan ma materialismi omaksvõtmist, mitte selle tõrjumist. Ma usun, et me hakkame oma asju rohkem armastama. Me hakkame oma omandit kalliks pidama ning selle algupära ja saatust vääriliselt hindama. Inimesed, kellel on hoolega hoitud pesapallikinnas või õngeritv, saavad minust aru. Võib-olla on sinu vanaisal lemmikpuutööriistad, mida ta on juba 50 aastat ideaalses korras hoidnud. Me austame selliseid asju. Kujutle, milline oleks maailm, kui suhtuksime samasuguse hoolimise ja hoolitsusega kõikidesse asjadesse. Kui iga insener paneks oma loomingusse sama palju armastust. Praegu on selline hoiak ebaökonoomne. asjade pühaks pidamine ei ole õieti kellegi huvides. Me võime alati osta uue pesapallikinda või õngeridva; miks hoida vanu tööriistu, kui uued on nii odavad. Odavus on osalt süüdi selles, et meie asjad on väärtusetud; meid ümbritseb odav maailm, kus kõik on isikupäratu ja asendatav.
Ülikülluslikus maailmas elavad isegi rikaste riikide inimesed pidevas ängistuses, püüeldes “materiaalse kindlustatuse” poole ja tõrjudes nappust. Teeme oma otsuseid (isegi rahasse mittepuutuvaid) sellest lähtudes, mida saame endale lubada, ning seostame vabadust tihti rikkusega. Kuid mida lähemale me majandusliku sõltumatuse paradiisile jõuame, seda enam tundub ta miraažina, mis järjest kaugemale nihkub. Selle püüdmine ei vabasta, vaid orjastab. Ärevus ei kao, nappuse võib tekitada üksainus katastroof. Sellist tagaajamist me nimetamegi ahnuseks. Tegelikult on see reaktsioon sellele, et tajume nappust.
Tahan esitada veel ühe näite, mis annab meie nappusekogemuse illusoorse tehislikkuse kohta pigem vihje kui lahenduse. Õpikus öeldakse, et majandusteadus uurib inimkäitumist nappuse tingimustes. Mida enam majandus teistesse valdkondadesse tungib, seda enam tekitab ta nappuse ka neil elualadel, kus varem valitses küllus. Majanduslik käitumine, eelkõige raha vahetamine kaupade vastu, on tänapäeval jõudnud valdkondadesse, kus ei olnud kunagi varem raharinglust eksisteerinud. Näiteks oli viimasel kümnendil üks suurima kasvuga valdkondi pudelivee müük. Vesi on vara, mida on külluses peaaegu kõikjal, nüüd aga sai sellest defitsiitne kaup, toode, mille eest maksame raha.
Minu eluajal on ka muu hulgas lapsehoidmisest saanud kiiresti kasvav äri. Kui ma noor olin, ei teinud sõbrad või naabrid üksteise laste järele vaatamisest probleemi, see oli omamoodi jäänuk küla- või kogukonnaelu aegadest, mil lapsed vabalt ringi jooksid. Minu endine abikaasa Patsy jutustab liigutavaid lugusid oma Taiwani külas veedetud lapsepõlvest, kus lapsed võisid alati lõuna paiku mõne naabri uksele koputada ning alati anti neile kausike riisi. Kogukond hoolitses oma laste eest. Teisisõnu, laste eest hoolitsemine väljendas küllust. Laste päevakeskuse avamine oleks mõeldamatu olnud.
Selleks, et midagi äri objektiks muuta, tuleb see kõigepealt defitsiitseks teha. Kui majandus kasvab, siis vastavalt tema definitsioonile liigub ka üha suurem osa inimtegevusest raha võimkonda, kaupade ja teenuste maailma. Tavaliselt seostame majanduskasvu jõukuse kasvuga, kuid võime vaadelda seda ka kui vaesumist, nappuse suurenemist. Me peame maksma asjade eest, mille ostmist me poleks kunagi varem suutnud ette kujutada. Millega me maksame? Loomulikult rahaga, mille saamise nimel me vaeva näeme ja ohvreid toome. Kui miski on napp, siis kindlasti raha. Suuremal osal minu tuttavatest tekitab hirm rahapuuduse ees pidevat väiksemat või suuremat ärevustunnet. Teame, et sellist ärevust tunnevad ka rikkad, seega ei ole ükski rahahulk piisav.
Sellest vaatevinklist peaksime ehk talitsema oma nördimust näiteks selle üle, et üle kahe miljardi inimese elab vähema kui kahe dollariga päevas. Väike rahaline sissetulek võib tähendada seda, et inimese vajadused rahuldatakse väljaspool rahamajandust, näiteks traditsiooniliste vastastikuse abi võrgustike või kingituste abil. Arenguabi suurendab inimeste sissetulekuid, kuid muudab mitterahalise majandustegevuse kaupade ja teenuste pakkumiseks. See omakorda toob kaasa nappuse mõtteviisi, konkurentsi ja ängistuse, mis on läänemaailmas igaühele tuttav, kuid täiesti võõras rahata elanud küttidele-korilastele ja naturaalmajanduslikele põllumeestele.
Järgmistes peatükkides kirjeldan sajandeid kestnud elu ja maailma muundumist rahaks, üha kiirenevat kõige kaubastumist; selgitan selle protsessi olemust ja tähendust. Kui kõik on rahale allutatud, nakatab rahale iseloomulik nappus ka kõike muud, kaasa arvatud inimese elu ja õnne aluseid. Sellises maailmas elavad orjad, kelle tegevust dikteerib vajadus ellu jääda.
Võib-olla kõige ilmekamalt näitab meie orjust aja monetariseerimine. See on nähtus, mis ulatub sügavamale kui meie rahasüsteem, sest rajaneb sellele eelnenud aja kvantiteetväärtuseks muutumisele. Loomadel ja lastel on aega lõpmatult. Sama kehtis nähtavasti kiviaja inimeste kohta, kellel puudus kindel aja mõiste ja põhjus kiirustamiseks. Primitiivsetes keeltes puudusid tihti ajavormid, mõnikord ka sõnad “eile” ja “homme”. Meie ammuste eellaste võrdlemisi muretu suhtumine aega on tänapäeval säilinud neis paigus, kus elatakse traditsioonilisel viisil. Suurlinnades on elu kiirem, sest aega napib ja kiirustame alati kuhugi. Minevikus kogesime aga ajaküllust.
Mida monetariseerunum on ühiskond, seda rahutumad ja kärsitumad on seal elavad inimesed. Maades, mis pole rahamajandusest veel päris haaratud, kus on säilinud naturaalmajandus ning naabrid üksteist aitavad, on elutempo aeglasem
LaSalle et al., “
Kahjuks on paljud meist nii rikutud, et eelistame mitte suhelda ja mitte jagada; tõmbume oma eraldatusse ja naudime viimase võimaluseni oma sõltumatuse illusiooni. Kui tekib üha rohkem kriise, mis inimesi üha rohkem mõjutavad, annab see tõuke ka kogukonna taasloomiseks.
