pole juhus, et just sümboolse raha päritolumaa Kreeka oli ka tänapäeva indiviidi mõiste, loogika ja arutluse ning filosoofia aluste sünnikoht. Oma akadeemilises meistriteoses “Money and the Early Greek Mind” uurib ajalooprofessor Richard Seaford raha mõju Vana-Kreeka ühiskonnale ja mõtteviisile ning toob esile omadused, mis muudavad raha ainulaadseks. Raha on ühtaegu konkreetne ja abstraktne, homogeenne, isikupäratu, piiramatu; raha on universaalne eesmärk ja universaalne vahend. Sellise ainulaadse võimuga nähtuse tekkimisel olid põhjapanevad tagajärjed. Paljud neist on nüüdseks meie uskumustesse ja kultuuri, psüühikasse ja ühiskonda nii sügavale sisse imbunud, et me vaevalt märkame neid, rääkimata sellest, et neid kahtluse alla seada.
Raha on homogeenne – sõltumata võimalikest füüsilistest erinevustest on kaks sama nominaalväärtusega münti rahana identsed. Kõik ühedrahmised on võrdsed, olgu need uued või vanad, läikivad või kulunud. Kuuendal sajandil eKr oli selline idee uudne. Seaford märgib, et iidsetel aegadel anti võim edasi talismanina, näiteks valitsuskepi olevat üle andnud Zeus. Raha on aga täiesti vastupidine nähtus – sellele annab võimu tema ehtsust ja kaalu tõendav standardne märk. Tähtis on üksnes kvantiteet, mitte kvaliteet. Et raha on vahetatav kõigi teiste asjade vastu, annab see neile edasi ka oma omadused, muutes kõik kaubaks, objektideks, mida peetakse identseteks, kui nad vaid vastavad teatud kriteeriumidele. Oluline on ainult, kui palju seda on. Seafordi sõnul soodustab raha homogeensuse tajumist ka kõigi teiste asjade puhul. Kõik asjad on võrdsed, sest neid saab raha eest müüa; raha omakorda saab kasutada mis tahes muu asja ostmiseks.
Kaupade maailmas on asjad võrdsed sellise rahasummaga, mis võib neid asendada. Nende esmane tunnus on väärtus, mis on abstraktsioon. Ütlus “võid alati uue osta” väljendab minu meelest distantseerumist ja tekitab pettumust. Kas märkad, kuidas see edendab antimaterialismi, eraldumist füüsilisest maailmast, kus iga inimene, koht ja asi on ainulaadne? Pole siis ime, et tolle ajastu Kreeka filosoofid asetasid abstraktse maailma reaalsest kõrgemale. Selle mõtteviisi kulminatsiooniks oli Platoni ideeõpetus, mille järgi ideede maailm on reaalsem kui näiv tegelikkus. Ei tasu siis imestada, et suhtume siiani füüsilisse maailma nii üleolevalt. Ei tasu imestada, et kahe tuhande aastaga on rahamentaliteet meisse nii sügavalt juurdunud ja oleme harjunud sellega, et kõik asjad on asendatavad. Seetõttu käitume oma planeeti hävitades nii, nagu saaksime ka selle asemele vajadusel uue planeedi osta.
Panin selle peatüki pealkirjaks “Raha ja vaim”. Sarnaselt rahaga kaasneva usaldusväärtusega on vaim abstraktsioon, mis kuulub füüsilise kandja juurde. Ka vaimu kui eraldiseisva mittemateriaalse olemise aluse mõiste arenes tuhandete aastate jooksul, jõudes tänapäevase arusaamani mittemateriaalsest teadvusest, kehatust hingest. Kõnekas on asjaolu, et nii ilmalike kui ka religioossete mõtlejate jaoks on see abstraktsioon saanud tähtsamaks kui füüsiline keha, täpselt samamoodi nagu asja “väärtus” on olulisem kui tema füüsikalised omadused.
Sissejuhatuses mainisin ideed, et oleme oma raha kuvandiga loonud jumala, ennenägematu liikumapaneva jõu, mis annab maailmale elu; nähtamatu käe, mis korrastab inimtegevust, olles ise mittemateriaalne, kuid kõikjal kohal olev. Rahale ja vaimule ühiste omaduste omistamine ulatub otsapidi presokraatikuteni, kelle ideed kujunesid täpselt samal ajal, kui raha ühiskonnas võimust võttis. Seafordi sõnul olid presokraatikud esimesed, kes eristasid olemust ja näivust ning konkreetset ja abstraktset. Homerosel ei olnud seda eristust isegi varjatud kujul. Abstraktse primaarsust rõhutasid kõik varased filosoofid, seda näeme Anaximandrose apeiron’ist kuni Herakleitose logos’e ja Pythagorase tõdemuseni “kõik on arv”. Nad pidasid seda ennenägematuks printsiibiks, mis juhib maailmakorraldust. Need ideed on kodeeritud meie tsivilisatsiooni DNAsse. Me näeme, et finantssektor on suurem kui tegelik majandus, finantsderivatiivide koguväärtus ületab kümnekordselt maailma sisemajanduse kogutoodangu ning ühiskond tunnustab enim Wall Streeti võlureid, kes tegelevad üksnes sümbolitega manipuleerimisega. Arvuti taga istuva kaupleja jaoks kehtib tõesti see, mis Pythagoras ütles – kõik on arv.
Vaimu mateeria ees primaarseks pidav mõtteviis ilmneb muu hulgas idees, mille järgi peetakse majandusreformi küll vajalikuks, kuid märksa tähtsamaks peetakse muutusi inimeste teadvuses. Minu arvates on selline seisukoht ekslik, sest põhineb vääral dihhotoomial teadvuse ja tegutsemise vahel, üldisemalt vaimu ja mateeria vahel. Sügavamal tasandil on raha ja teadvus läbi põimunud. Need on teineteisega lahutamatult seotud.
Monetaarse abstraktsiooni areng sobitub laiemasse metaajaloolisse konteksti. Raha poleks saanud areneda, kui selle aluseks poleks olnud sõnade ja arvude kujul esinenud abstraktsiooni. Arvud ja sildid sunnivad meid reaalsest maailmast kaugemale vaatama ja valmistavad meie vaimu ette abstraktseks mõtlemiseks. Nimisõna kasutamine juba vihjab sama nimetusega asjade identsusele. Kui ütleme, et meil on viis asja, muudab see igaühe neist asjadest nimetuseks. Me hakkame objekte pidama mingi kategooria esindajateks, mitte ainulaadseteks ja eraldiseisvateks. Seega, kuigi standardsete üldkategooriate määratlemine ei alanud raha sünniga, on raha nende kontseptuaalset domineerimist oluliselt kiirendanud. Lisaks kaasnes raha homogeensusega standardsete kaupade kiire areng. Enne tööstusajastut oli standardsus vähem viimistletud, kuid tänapäeval on tööstustooted praktiliselt identsed ning aitavad raha valet tõena esitada.
Kui mõtleme tuleviku rahale, peame meeles pidama, et raha suudab homogeenseks muuta kõik asjad, millega kokku puutub. Võib-olla tuleks raha kasutada ainult selliste asjade puhul, mis peavadki olema standardsed, mõõdetavad ja üldised; võib-olla peaks isiklike ja ainulaadsete asjade ringluses kasutama teistsugust tüüpi raha või raha üldse mitte kasutama. Me saame võrrelda ainult hindu, mis põhinevad standardsetel kogustel. Seega, kui saame sellest rohkem, saame midagi, mis pole mõõdetav; oleme saanud boonust, midagi sellist, mille eest me pole maksnud. Teisisõnu, oleme saanud kingituse. Kui ostame kunstiteose, siis seda pelgaks kaubaks pidades tundub, et maksime liiga palju; kui see on aga tõeline kunst, maksime kindlasti liiga vähe. Samamoodi võime osta seksi, kuid mitte armastust; kaloreid, kuid mitte tõelist toitu. Me oleme vaesed, kui arvestame mõõtmatuid asju, hindamatuid asju, selliseid asju, mida raha eest ei saa. Meil on külluses asju, mida saab raha eest osta, kuid ka see küllus on ebaühtlaselt jaotunud; paljud inimesed on vaesed ka selles suhtes.27
Raha muudab homogeenseks kõik asjad, millega kokku puutub, samamoodi muudab see homogeenseks ja isikupäratuks inimesed, kes raha kasutavad. Raha hõlbustab äritehinguid, mis on kõigist teistest sidemetest lahti seotud.28 Inimestest saavad üksnes tehingu osapooled. Kui kingituste andmist ja saamist iseloomustavad mitmesugused motiivid, siis puhta äritehingu puhul on kõik osapooled identsed: igaüks tahab parimat kaupa teha. Majandusteadlased peavad seda raha tekitatud homogeensust tegutsemise taganttõukajaks. Kogu raha arengu ajalugu alates bartertehingutest eeldab, et omakasu on inimloomusele olemuslik. Kui puudub väärtuse standard, tahavad eri inimesed erinevaid asju. Kui raha saab vahetada iga asja vastu, tahavad kõik inimesed sama – raha.
Seaford kirjutab: “Rahal puuduvad igasugused isiklikud seosed; see ei tee asjadel vahet; seda võib vahetada ükskõik kellega ükskõik mille vastu; see ei hooli inimeste mitterahalistest suhetest.”29 Erinevalt kõigist teistest objektidest ei jää rahale mingit jälge tema päritolust ega inimestest, kelle käest see on läbi käinud. Kui kingituse puhul tundub, et see on osa kinkijast, siis raha on igaühe puhul sama. Kui mul on pangas 2000 dollarit, millest poole sain sõbralt ja teise poole vaenlaselt, siis ma ei saa vaenlase antud tuhandet esimesena ära kulutada. Kõik dollarid on identsed.
Võib-olla teevad targasti need inimesed, kes püüavad äri ja sõprust lahus hoida, kartes paratamatut konflikti raha ja isiklike suhete vahel. Raha muudab suhted ebaisikuliseks, muutes inimesed tehingupoolteks, keda tõukab tagant universaalne omakasu. Kui ma püüan sinu arvel kasu saada, kuidas me saame siis sõbrad olla? Kui me oma monetariseerunud ühiskonnas rahuldame kõik oma vajadused raha abil, kust me saame isiklikke kingitusi, millel võiks rajaneda sõprus?
Peame
See küllus peegeldub tööstusettevõtete pidevas kasutamata tootmispotentsiaalis. Selle probleemi lahendamiseks püütakse nõudlust stimuleerida.
Seaford, “
Seaford, “
