hoolimata on tal alati kiire ja kui ma talle külla lähen, on meil vaevu aega rääkida.”.
Looma, lapse või küti-korilase jaoks on aeg oma loomult lõpmatu. Tänapäeva monetariseeritud aeg on sarnaselt kõige muuga allutatud nappuse ideoloogiale. Aeg on elu. Kui kogeme aega defitsiitsena, kogeme oma elu lühikese ja vaesena.
Kui sündisid enne seda, kui täiskasvanute ajakavad lapsepõlve ründasid ja laste tegevust hakati tagant kiirustama, siis ehk mäletad, kui igavene tundus lapsepõlv, kui lõputu võis olla üksainus pärastlõuna. See oli ajatu vabadus enne kalendri ja kella türannia pealetungi. John Zerzan kirjutab: “Kellad muudavad aja napiks ja elu lühikeseks.” Aeg, mis on kvantifitseeritud, saab müüdavaks ja ostetavaks. Sarnaselt kõigi teiste rahaga seotud kaupadega saab ka ajale osaks nappus. Öeldakse ju “aeg on raha” või “ma ei saa aega raisata”.
Kui materiaalne maailm on oma olemuselt külluslik, siis seda enam külluslik on vaimne maailm, inimvaimu looming – laulud, lood, filmid, ideed ja kõik muu, mida nimetame intellektuaalseks varaks. Et digitaalajastul ei kaasne loomingu paljundamise ja levitamisega praktiliselt mingeid kulusid, tuleb selle nappus kunstlikult tekitada, et mitte lubada tal rahamaailmast välja murda. Ettevõtted ja valitsused kasutavad nappuse alalhoidmiseks autoriõigusi, patente ja krüptimisstandardeid, et omanikud saaksid oma varalt kasu teenida.
Seega on nappus valdavalt illusioon, meie kultuuri looming. Et me aga elamegi enam-vähem täielikult kultuuri kujundatud maailmas, kogeme nappust täiesti reaalsena. Reaalne on see, et maailmas elab ligi miljard alatoidetud inimest ning päevas sureb näljast põhjustatud haigustesse umbes viis tuhat last. Et meie reaktsioon nappusele väljendub ängistuses ja ahnuses, on seega täiesti mõistetav. Külluslikult saadaolevat on igaüks valmis jagama. Me elame külluslikus maailmas, mille on teistsuguseks muutnud meie taju, kultuur ja sügavaleulatuvad varjatud lood. Meie nappusetaju on isetäituv ennustus. Nappuseillusiooni tõeks saamisel on kesksel kohal raha.
Raha, mis muudab külluse nappuseks, kutsub esile ahnuse. Kuid asi pole rahas kui sellises, vaid selles rahas, mida me praegu kasutame; rahas, mis kehastab meie kultuurilist enesetajumist, teadvustamata müüte ja vastuolulisi suhteid loodusega. Kõik see on muutumas. Uurime siis nüüd, kuidas juhtus, et raha meie hinge ja tegude üle sellise võimu sai, ning püüame ette kujutada, kuidas rahasüsteem koos nendega võiks muutuda.
Kolmas peatükk
Raha ja vaim
“Kui kõik on egoismiga eraldatud, ei olegi muud kui tolm, tormi saabudes aga ainult muda.”
Raha võime tekitada kollektiivset nappusehallutsinatsiooni on ainult üks selle mõjudest meie tajule. Selles peatükis uurime raha toimet psühholoogiale ja vaimule, meie maailmanägemisele, religioonile, filosoofiale, isegi teadusele. Raha on läbi põimunud meie meeltega, tajuga, identiteediga. Seetõttu tundubki rahakriisi puhkemisel, et kogu reaalsuse kangas hakkab lahti hargnema, et kogu meie maailm kukub kokku. Samas annab see põhjust optimismiks, sest raha on sotsiaalne konstruktsioon, mille muutmine on meie enda võimuses. Millised uut tüüpi tajumisviisid ja kollektiivsed teod tooks kaasa uut tüüpi raha?
Oleme jõudnud juba kolmanda peatükini, kuid pole ikka veel raha mõistet defineerinud. Enamik majandusteadlasi defineerib raha selle funktsiooni järgi, pidades raha maksevahendiks, arvestusühikuks ja akumulatsioonivahendiks. Sellest lähtudes peavad nad raha väga ammuseks nähtuseks. Nad loevad raha sünnihetkeks viie tuhande aasta taguseid aegu, kui ilmusid esimesed samu funktsioone täitvad standardsed kaubad, nagu vili, õli, kariloomad või kuld. Mina räägin aga hoopis teistsugusest rahast, sellisest, mis tekkis Kreekas seitsmendal sajandil eKr. See oli väidetavalt esimene kord, kui rahast sai midagi muud kui tavaline kaup, rahast sai eraldiseisev mõiste. Edaspidi ei piirdu me sellega, mis raha teeb, vaid räägime ka sellest, mis raha on.
Majandusteaduse folkloor väidab, et mündid loodi selleks, et tagada maksevahendina kasutatud metalli ehtsus ja kaal. Selle teooria järgi andis müntidele väärtuse üksnes neis sisalduv kuld või hõbe. Tegelikult on selline raha päritolu lugu majandusteadlaste fantaasia vili, samuti nagu raha sünnilugu barterkaubana või nappuse eeldamine. Kahtlemata on sellel fantaasial kuulsusrikas ajalugu. Aristoteles kirjutas:
“Et vajalikke tarbeesemeid pole kerge kaasas tassida, leppisid inimesed kokku, et üksteisega kauplemisel kasutatakse midagi sellist, mis on oma loomult vajalik ja kergesti kasutatav, nagu raud või hõbe. Algul hinnati selle väärtust lihtsalt suuruse või kaalu järgi, kuid aja jooksul hakati selle väärtust pitsatiga märgistama, et poleks vajadust seda iga kord üle kaaluda.”20
Selline seletus tundub päris mõistlik, kuid tundub, et ajaloolised tõendid räägivad sellele vastu. Esimesed teadaolevad mündid, mis vermiti Lüüdias, olid valmistatud kulla ja hõbeda sulamist elektronist, mille koostis oli väga varieeruv.21 Vermimiskunst levis peagi Kreekasse, kus mündid olid küll suhteliselt ühtlase kaalu ja koostisega, kuid nende väärtus oli tihti suurem kui neis sisalduval hõbedal.22 Mõned linnriigid, sealhulgas Sparta, vermisid tõesti raud-, pronks-, plii- ja tinamünte, mille puhul metalli väärtus oli praktiliselt olematu, kuid sellest hoolimata täitsid mündid raha funktsiooni.23 Mõlemal juhul olid pitsatijäljega mündid suurema väärtusega kui täpselt samasugused märgistamata metallkettad. Ajaloolane Richard Seaford nimetab seda usaldusväärtuseks. Miks see nii on? Milline müstiline jõud sisaldus pelgas märgis? See ei olnud kaalu või ehtsuse tagatis ega ka maise või religioosse valitseja võimu käepikendus. Seaford märgib:
“Kuigi tavaliselt tähistab pitser pitsati omaniku võimu, ei tekita mündikiri sidet mündi ja tema päritolu vahel.”24 Pigem tõendab pitser metalli väärtust. Ta ei tee seda mitte maagilise või mingi muu võimu ülekandmise teel, vaid annab metallile kergesti äratuntava vormi, mis lubab selle paigutada eraldiseisvasse kategooriasse, autentsete müntide kategooriasse. Mündikiri toimib nagu märk.25
Märkides endas ei peitu mingit jõudu, nad saavad oma võimu tänu inimeste tõlgendusele. Märkide või sümbolite sotsiaalne jõud sõltub sellest, mil määral on nende tõlgendused ühiskonnas omaks võetud. Vana-Kreekas tekkinud uut tüüpi raha sai oma võimu tänu sotsiaalsele kokkuleppele, mida kinnitasid mündil olevad märgid.26 Sellel kokkuleppel põhineb raha olemus. Tänapäeval peaks see täiesti ilmne olema, sest suurem osa rahast on elektrooniline ning ülejäänu sisemine väärtus on umbes sama suur kui tualettpaberil. Alates Vana-Kreeka aegadest on raha määratlenud sotsiaalne kokkulepe. Reformikavad, millega püütakse “vana hea aja” juurde tagasi pöörduda ja võtta raha aluseks selle kullasisaldus, püüavad tagasi tuua midagi, mida pole tegelikult kunagi eksisteerinud, välja arvatud ehk mõnel üksikul hetkel mingi ideaali kehastusena. Mina usun, et raha evolutsiooni järgmine samm pole mitte mõne varasema valuuta juurde tagasipöördumine, vaid teadvustamata raha muutmine meie kokkulepete tahtlikuks kehastuseks. Oma rohkem kui 5000-aastase ajaloo jooksul on raha teinud läbi muundumise tavalisest kaubast materjali edasiantavaks sümboliks ja seejärel pelgaks sümboliks. See raamat ei püüa raha evolutsiooni tagasi pöörata, vaid pigem edasi arendada. Raha puudutav kokkulepe ei ole teistest meie tsivilisatsiooni käigushoidvatest märgi- ja sümbolisüsteemidest isoleeritud. Me saame oma raha panna kehastama uusi kokkuleppeid, mis puudutavad meie planeeti, selle elustikku ja kõike, mis on meile püha. Kaua aega pidasime pühaks edukust, teaduse ja tehnika arengut, looduse vallutamist. Meie rahasüsteem toetas selliseid eesmärke. Nüüd hakkavad meie eesmärgid muutuma ja koos nendega muutuvad ka rahalepet sisaldavad metalood – meie iseduse lugu, inimeste lugu, maailma lugu.
Aristoteles, “
Seaford, “
Ibid., 137.
Ibid., 139–45.
Ibid., 119.
Ibid.
Erandi moodustasid väliskaubanduses kasutatavad mündid – nende ringlust ei reguleerinud sotsiaalne kokkulepe. Nende väärtus sõltus tõepoolest neis sisalduva metalli väärtusest. Kuid isegi sel juhul oli väärtuse omistamiseks tarvilik üldisem ühine väärtusetaju, sest ei kuld ega hõbe polnud oma olemuselt eriti kasulikud metallid.
