asuv villa („baas”). Selle võtsid üürile kaks turistiks kehastunud Mossadi agenti. Üks neist oli Saksamaal sündinud Yaacov Meidad (Mio), kelle mõlemad vanemad olid holokausti ohvrid. Tema kallimat mängis Yehudith Nissiyahu. Villasse ehitati Eichmanni ja tema valvuri jaoks eraldi ruum.
Eichmanni röövimine pidi toimuma 10. mail ja lend Iisraelisse oli planeeritud 12. maiks, aga viimasel minutil löödi see plaan sassi. Kuna Argentina iseseisvuspäeva pidustustele saabus väga suur hulk külastajaid, palus välisministeerium Iisraeli delegatsioonil saabumispäev 19. maile edasi lükata. Isseri jaoks tähendas see seda, et Eichmanni kinnivõtmine tuli samuti 19. maile nihutada – või esialgne plaan ikkagi ellu viia ja siis hoida Eichmanni üheksa või kümme päeva vangistuses. Viimane variant näis aga liiga riskantne, sest perekond ja politsei oleksid teda kindlasti otsima hakanud.
Vaatamata reaalsele ohule, et politsei tabab vangistatud Eichmanni ja Iisraeli agendid, otsustas Isser esialgsest plaanist ühepäevase erinevusega kinni pidada. Eichmann otsustati kinni võtta 11. mail kell 19.40.
Kogu plaan oli viimse detailini läbi mõeldud ja minuti pealt paika pandud: Eichmann tuli iga päev töölt kell 19.40. Ta väljus bussist kioski ees olevas peatuses ja jalutas mööda Garibaldi tänavat koju. Tänav oli hämar ja liiklus hõre. Operatsioon pidi ellu viidama kahe autoga – ühte pidi pandama vang, teine auto pidi kohal olema turvalisuse tagamiseks. Üks auto tuli parkida üles tõstetud kapotiga tänava äärde ja agentidel tuli jätta mulje, nagu nad parandaksid midagi. Kui Eichmann neist möödub, pidid agendid ta kinni võtma ja autosse suruma. Seejärel tuli mõlemal autol viivitamatult minema sõita. Arst pidi sõitma teises autos, et olla lähedal, kui tekib vajadus kinnivõetu uimastada.
Isser jagas järsul toonil täpseid käsklusi. „Kui midagi peaks juhtuma,” ütles ta, „ ei tohi te mingil juhul lasta Eichmannil põgenema pääseda. Isegi siis mitte, kui teid keegi kinni peab. Kui politsei teid vahistab, öelge, et olete Iisraeli salaagendid, kellele on antud käsk see natsikurjategija kohtu ette toimetada. Kõik, kellel õnnestub politsei käest pääseda, lahkuvad riigist vastavalt kokkulepitud plaanile.”
Lisaks käskis ta Meidadil ja Yehudith Nissiyahul villasse minna ja turiste mängida. „Minge aeg-ajalt majast välja, jalutage muretute nägudega aias ja lugege lehti,” ütles Isser.
Kõikidel ülejäänud agentidel kästi end hotellidest välja registreerida ja oodata linnast väljas asuvates üürimajades.
11. mai hommik.
Missiooni ettevalmistused olid tehtud. Agendid hakkasid oma jälgi peitma, enamik rendiautosid tagastati. Kõik tiimi liikmed olid maskeerituna – meik, võltshabemed, vuntsid ja parukad – oma kohtadel. Igal agendil oli taskus uue välimusega klappiv võltspass.
Mõne päeva eest Buenos Airesesse saabunud kaksteist isikut, kes üürisid kortereid ja autosid, jalutasid tänavail, ööbisid hotellides ja jälgisid Garibaldi tänava maja, haihtusid. Nende asemele astusid kaksteist hoopis teistsuguse välimuse ja uute dokumentidega isikut.
Isser lahkus samuti hotellist, jättis oma pagasi raudteejaama pakihoidu ja sõitis tagasi kesklinna. Ka sellel päeval jalutas ta kohvikust kohvikusse, kuid külastas ainult neid, mis asusid linna äri- ja meelelahutuspiirkonnas teineteisest viie minuti tee kaugusel.
Kell 13.00 kohtusid Isser, Rafi Eitan ja veel paar agenti kesklinna suures restoranis, mis kihas naervatest ja lärmakatest argentiinlastest. 14.00 läksid agendid laiali. Kell 14.30 võtsid agendid kesklinna parklamajast auto, mille nad sinna paar päeva varem olid viinud ja sõitsid „baasi”. Teine auto startis samal ajal ühest teisest parklast.
Kell 15.30 – kaks autot saabusid „baasi”.
Kell 16.30 – viimane koosolek „baasis”. Operatsioonirühma liikmed vahetasid riided, võtsid passid ja muud dokumendid ning valmistusid lahkuma.
Kell 18.30 – kaks autot lahkusid „baasist”. Vangistusautos oli neli agenti: juht Zvi Aharoni, komandör Rafi Eitan, Moshe Tavor ja Zvi Malkin. Teises autos oli kolm agenti: Avraham Shalom, Yaacov Gat ja dr Elian, kellel oli kaasas kohver ravimite, arstiriistade ning uinutiga.
Autod saabusid eri teid pidi ja kohtusid Klementi maja lähedal ristmikul. Agendid kontrollisid ümbruse üle ja tegid kindlaks, et lähedal ei ole ühtegi politseipatrulli.
Kell 19.35 – kaks autot olid pargitud pimedale Garibaldi tänavale. Vangistusauto pargiti ninaga Klementi maja suunas. Kaks agenti väljusid autost ja tõstsid kapoti üles. Aharoni jäi rooli taha, neljas mees kössitas autos ja hoidis tänaval silma peal. Üks meestest tõmbas kindad kätte juhuks, kui ta peaks Eichmanni puudutama − ainuüksi mõte sellest tekitas temas vastikust.
Teisel pool tänavat ootas must Buick. Kaks agenti tulid autost välja ja jalutasid ümber sõiduki, kolmas istus rooli taga, valmis esituledega lähenevat Klementi pimestama. Lõks oli üles seatud, kõik oli valmis, aga Klementi ei tulnud.
Kell 19.40 – buss number 203 peatus kioski ees, aga keegi ei väljunud.
Kell 19.50 – saabus veel kaks bussi, kuid Klementi ei olnud kummaski. Mis oli juhtunud? Kas ta oli igapäevaseid harjumusi muutnud? Kas ta aimas ohtu ja lasi jalga?
Kell 20.00 – Isser oli öelnud, et kui Klement kella kaheksaks välja ei ilmu, tuleb operatsioon katkestada ja Garibaldi tänavalt lahkuda. Rafi Eitan otsustas sellele vaatamata oodata kella poole üheksani.
Kell 20.05 – kioski ees peatus järjekordne buss. Alguses ei näinud iisraellased kedagi, aga siis märkas Avrum Shalom pimeduses lähenevat siluetti. Klement! Ta lülitas tuled põlema, et lähenevat meest pimestada. Ricardo Klement kõndis oma maja poole. Tuled pimestasid teda, ta tõmbas silmad vidukile ja kõndis edasi. Klement märkas tänava ääres üles tõstetud kapotiga autot ja paari inimest mootori kallal askeldamas. Üks neist pöördus äkitselt tema poole.
„Momentito, señor,” ütles mees. See oli Zvi Malkin, kes hispaania keeles ainult neid kahte sõna teadiski.
Klement võttis taskust taskulambi, mida ta sellel pimedal tänavalõigul sageli õhtuti koju minnes kasutas. Järgmised sündmused toimusid valguskiirusel. Malkin kartis, et Klement tahab taskust relva haarata ja paiskas mehe porisele tänavale pikali. Klement lasi kuuldavale valju ja läbilõikava karje. Autost hüppasid välja ja sööstsid talle kallale veel kaks meest. Tugevad käed haarasid tal peast ja talle pandi käsi suu ette. Hämmingus Klement lükati autosse ja suruti põrandale. Juht käivitas mootori ja auto sööstis paigalt. Sellest hetkest, kui Malkin Klementi poole pöördus, oli möödunud vaevalt pool minutit. Paar sekundit hiljem järgnes neile ka teine auto.
Agile sidus kiiresti Klementi käed ja jalad kinni, keegi toppis talle kaltsu suhu. Tal võeti prillid eest ja pandi asemele süsimustad prillid. Keegi haugatas talle saksa keeles kõrva: „Üks liigutus ja sa oled surnud!”
Eichmann kuuletus ja oli kogu sõidu paigal. Rafi Eitan libistas käed talle riiete alla ja kobas mehe nahka – ta otsis vasaku kaenla all ja kõhu paremal küljel olevaid arme. Eitan vaatas Malkinile otsa ja noogutas. Nad surusid teineteisel kätt. Eichmann oli kinni nabitud.
Eitan arvas, et suudab emotsioone igas olukorras kontrollida, aga avastas üllatudes, et ümiseb juudi partisanide laulukese refrääni: „Me oleme siin! Me oleme siin!”
Auto kihutas läbi pimeduse ja jäi siis korraga seisma, mootor töötas edasi. Autod pidid mitu minutit seisma, et mööduv rong läbi lasta. Mehed lootsid, et Eichmann ei taipa peatumise põhjust. Agentide jaoks oli see kogu operatsiooni kõige kriitilisem hetk. Rongi taga ootas palju autosid ja kui vang peaks karjuma pistma, oleks võidud seda kuulda. Õnneks ei julgenud
