mille oli kokku klopsinud Iisraeli salateenistus. Grayevsky kohtus KGB agentidega Jeruusalemma ja Ramla lähistel metsades, samuti Jaffa, Jeruusalemma ja Teverya vene kirikutes ja kloostrites, aga ka rahvarohketes restoranides ning saatkondade ootesaalides. 14 aasta jooksul ei kahtlustanud venelased kordagi, et Grayevsky võiks olla topeltagent, kes neid lihtsalt ära kasutab. Talle oldi suurepäraste luureandmete eest äärmiselt tänulik ja KGB Moskva peakorteris räägiti Nõukogude Liidu ustavast spioonist, kes on edukalt imbunud Iisraeli valitsusringkondadesse.
Kõikide nende aastate jooksul ei kahelnud venelased kordagi Grayevsky usaldusväärsuses. Erand oli 1967. aastal, mil Grayevskyt ja tema edastatud infot ignoreeriti. Irooniline, kuid see oli ainus kord, kui Grayevsky oli edastanud täiesti tõeseid andmeid.
1967. aastal enne kuuepäevast sõda oli Egiptuse president Gamal Abdel Nasser veendunud, et Iisrael kavatseb Süüriale maikuus kallale tungida. Ta kogus väed Siinai poolsaarele kokku, saatis ÜRO rahuläbirääkijad riigist välja, sulges Iisraeli Punase mere laevateed ja ähvardas Iisraeli maa pealt minema pühkida. Iisraelil ei olnud tegelikult vähimatki kavatsust Süüriat rünnata ja püüdis iga hinna eest sõda Egiptusega ära hoida. Peaminister Eshkol palus Mossadil venelastele teatada, et kui egiptlased agressiooni ei lõpeta, on Iisrael sunnitud alustama sõjategevust. Peaminister lootis, et Egiptuse üle mõjujõudu omav Nõukogude Liit suudab Nasseri peatada.
Grayevsky edastas KGB-le dokumendi, milles kirjeldati Iisraeli tegelikke kavatsusi, aga venelased tegid olukorrast omad järeldused. Moskva ignoreeris Grayevsky raportit ja soovitas Nasseril samas vaimus jätkata. Lõpptulemus oli see, et Iisrael korraldas kaitserünnaku, hävitas Egiptuse, Süüria ja Jordaania väed ning vallutas suure osa nende territooriumist. Kaotajaks jäi ka Nõukogude Liit – venelastelt saadud relvad osutusid kasutuskõlbmatuteks ja nad murdsid lubadust minna liitlastele sõjas appi.
Kõigele vaatamata saavutas Grayevsky ja KGB koostöö veel samal aastal haripunkti. Grayevsky kohtus KGB agendiga, kes teatas talle, et Nõukogude Venemaa valitsus tahab teda pühendumise ja teenete eest tänada riigi kõrgeima teenetemärgi Lenini medaliga. Venelased vabandasid, et ei saa medalit Grayevskyle Iisraelis rinda panna, aga kinnitasid, et see on tema jaoks Moskvas hoiul ning ta võib sellele igal ajal järele tulla. Grayevsky pidas paremaks püsida Iisraelis.
1971. aastal otsustas ta spioonimängud lõpetada, kuid teda ega tema teeneid ei unustatud. 2007. aastal kutsuti ta Shabaki peakorterisse, kus teda olid vastu võtmas Shabaki ja Mossadi endised juhid, sõbrad, kolleegid ning sugulased. Shabaki hetkel ametis olev juht Yuval Diskin andis talle üle prestiižika teenetemärgi. Nüüd oli ta kahekordselt pärjatud ning tunnustatud – nii oma riigi poolt, mida ta oli kogu elu pühendunult teeninud, kui ka tema kodumaa suurima vihavaenlase poolt.
Ajakirjanduses nimetati Grayevskyt „meheks, tänu kellele sai alguse Nõukogude impeeriumi lagunemine”, kuid ise ta nii ei arvanud.
„Ma ei ole mingi kangelane ja ma pole teinud ajalugu,” ütles ta. „Ajalugu tegi Hruštšov, mina lihtsalt sattusin ajaloolise sündmusega paariks tunniks kokku ja seejärel läksid meie teed lahku.”
Grayevsky suri 81-aastaselt. Võimalik, et veel praegugi ootab teda kusagil Kremli müüride vahel punasel sametpadjal lebav Vladimir Iljitš Lenini näopildiga medal.
Kuues peatükk
„Tooge mulle Eichmann, elusalt või surnult!”
„Ja mis su nimi on?” küsis tütarlaps.
„Nicolas,” vastas naeratav kosilane. „Aga sõbrad kutsuvad mind Nickiks, Nick Eichmanniks.”
1957. aasta hilissügisel sai Isser Harel Frankfurdist väga kummalise kirja, milles seisis, et Hesse peaprokurör, doktor Fritz Bauer, palub tal toimetada Mossadi salajasi materjale. Isser teadis Bauerit ja seda, et ta on Saksamaal väga lugupeetud mees. Pikk, karismaatiline ja riiakas Bauer oli kohtus nõudnud natsikurjategijatele kõige karmimaid karistusi. Ta meenutas nii välimuse kui ka olemuse poolest mitmes mõttes David Ben-Gurioni. Bauer oli samuti juut ja võitlejaks sündinud. 1933. aastal, kui Hitler tuli võimule, saadeti ta koonduslaagrisse, kuid kohutavad läbielamised ei suutnud ta võitlusvaimu murda. Ta põgenes Taani ja sealt edasi Rootsi. Sõja lõppedes otsustas ta oma ülejäänud elupäevad pühendada natsikurjategijate vahistamisele ja karistamisele.
1957. aasta novembris saatis Isser ühe iisraeli ohvitseri nimega Shaul Darom Baueri jutule. Darom sõitis Frankfurti ja pidas peaprokuröriga maha pika vestluse. Mõni päev pärast kohtumist astus Darom Isseri kabinetti.
„Dr Bauer ütles, et Eichmann on elus ja varjab end Argentinas,” kandis ta ette.
Isser elavnes. Nagu miljonid teised juudid, teadis ka tema, et SS-i kolonel Adolf Eichmanni ja fašismikuritegude õuduste vahele võib panna võrdusmärgi. Obersturmbannführer Eichmann oli isiklikult andnud käsu kõik Euroopa juudid süstemaatiliselt hävitada. Ta oli pühendanud oma elu kuue miljoni juudi põhjalikule massimõrvale. Pärast sõda Eichmann kadus. Oletused tema asupaiga kohta olid vastuolulised – teda olevat nähtud kord Süürias, siis Egiptuses, Kuveidis ja Lõuna-Ameerikas …
Darom jutustas Isserile vestluse Baueriga sõna-sõnalt ümber. Bauer oli mõne kuu eest saanud Argentinast kirja. Saatjaks oli Saksamaalt emigreerunud juut, kes oli sõja ajal tagakiusamise käes kannatanud ja natsikuritegudega isiklikult kokku puutunud. Ta oli kuulnud uudist, et Bauer on otsustanud mis tahes hinnaga tabada kõik natsikurjategijad ja teadis, et üks tagaotsitavamaid mehi on Adolf Eichmann. Kui mees kuulis, et tema ilus tütar Sylvia kohtub Nick Eichmanni nimelise noormehega, valdas teda hirm. Ta oletas, et noor Nick on tagaotsitava massimõrvari sugulane. Murelik isa kirjutas Bauerile, et ta võib tema agendid Eichmanni koju juhatada ja lisas, et mees elab hetkel varjunime all Buenos Aireses.
Bauer teadis juba, et Eichmann oli pärast sõda Saksamaalt põgenenud. Tema naine Vera ja kolm poega elasid esialgu Austrias, aga mõni aasta hiljem kadusid ka nemad jäljetult. Bauer sai teada, et nad olid kolinud Argentinasse, kus Vera uuesti abiellus. Bauer oli kindel, et tegelikult läks naine lastega Eichmannile järele ja uus abielu oli väljamõeldis. Tema „teine abikaasa” pidi olema Eichmann, kes kusagil maapaos oma perekonda ootas.
Bauer kartis, et kui ta palub Saksamaa valitsusel Argentina võimudele Eichmanni väljaandmisnõue esitada, ei õnnestuks meest enam kunagi tabada. Ta ei usaldanud endistest fašistidest kubisevat Saksa võimuladvikut karvavõrdki. Buenos Airese Saksa saadikuid ta samuti ei usaldanud ja oli kindel, et enne kui riigist väljasaatmise korraldus Argentina võimudele edastada õnnestub, jõuab keegi Eichmanni hoiatada ja ta lipsab neil jälle käest.
Bauer rääkis otse Shaul Daromiga. Ta palus Mossadil välja selgitada, kas Buenos Aireses elav mees on tõepoolest Eichmann ja kui on, siis peaks Iisrael nõudma tema väljaandmist või korraldama Eichmanni tabamiseks salaoperatsiooni.
„Olen mitu päeva ja ööd asja üle järele mõelnud,” tunnistas Bauer Daromile. „Saksamaal teab ainult üks mees, et olen otsustanud sulle sellest rääkida ja see mees on Georg August Zinn (sotsiaaldemokraat ja tulevane Saksa Föderaalnõukogu, Bundesrat, president).”
Tagasi Iisraelis olles asetas Shaul Darom Isseri kirjutuslauale paberilehe Eichmanni aadressiga: „Chacabuco tänav 4261, Olivos, Buenos Aires.”
1958. aasta jaanuari alguses kiirustas noor mees mööda Chacabuco tänavat linna poole. See oli Mossadi salaagent Emmanuel (Emma) Talmor. Isser oli saatnud ta Bauerilt saadud infot kontrollima. Chacabuco tänaval avanev vaatepilt oli rusuv − Olivos oli kehv linnajagu, kus elasid peamiselt lihttöölised. Tänavat ääristasid väsinud hurtsikud ja pooleldi lagunenud majad ning sama räämas oli ka maja number 4261. Talmor märkas tillukesel sisehoovil askeldavat võrdlemisi eakat ja kogukat naist.
