luugile seisma ja sidus tema jalgade külge liivakotid. Siis pöörati ta seljaga timuka poole, kes pani talle silmuse kaela ja seejärel haaras käepidemest, millega avada põrandaluuki. Taggar ei tahtnud, et talle must kott pähe tõmmataks. Timukas vaatas küsivalt ohvitseri poole.
Taggar mõtles oma perekonnale, Jeruusalemmale ja elule, mis talle osaks oleks võinud saada. „Kas mu kael murdub?” mõtles Taggar ja tundis, kuidas kogu tema keha haarab surmaõud.
Äkitselt lahkus ohvitser ruumist. Taggar lükati põrandaluugilt maha. Timukas sidus liivakotid kulmu kortsutades Taggari jalgade küljest lahti ja võttis tal silmuse kaelast, ise samal ajal pahameelt ilmutades, et teenistusest ilma oli jäänud. Jahmunud Taggar taipas, et ta ei suregi. Kogu etteaste oli lihtsalt viimse detailini läbi mõeldud pettus. Loodeti, et ta murdub ja avaldab oma kaasosaliste kohta veel olulist infot. Tagasi kongi poole komberdades oli Taggar kindel, et tema elutee ei lõpe Iraagi vanglas. Sõbrad tulevad talle appi ja aitavad tal siit põgeneda.
Kohus mõistis Taggarile karistuseks küll surmanuhtluse, aga see muudeti peagi ümber eluaegseks vanglakaristuseks.
Batzri ja Salach poodi üles. Viimase õhtu enne hukkamist veetsid nad koos Taggariga, kes püüdis neil nii palju tuju tõsta, kui see sellises olukorras üldse võimalik oli. Taggarit paigutati mitmel korral ühest vanglast teise. Ta uskus endiselt, et ta ei sure Iraagi vanglas mõrvarite, poliitvangide ja sadistlike vangivalvurite keskel.
Ta oli veendunud, et ühel heal päeval pääseb ta vabadusse.
Taggar ootas seda päeva üheksa aastat. 1958. aastal haaras riigis võimu kindral Abdul Karim Kassem ning mõrvas peaministri ja kuningliku perekonna. Kaks aastat hiljem sepitsesid tema lähedased abilised atentaadiplaani, et Kassem tappa (mille nad mõni aasta hiljem ka ellu viisid). Mossad sai tapmisplaanist teada ja ramsad võttis ühendust Kassemi pooldajatega. Jõuti kokkuleppele, et kui Mossad avaldab neile vandenõus osalejate nimed, vabastatakse vastutasuks Yehuda Taggar.
Taggari pimedasse kongi sisenesid vangivalvurid, kaasas khakimunder.
„Pane see selga,” kõlas käsk. „Sa lähed Bagdadi.”
Jahmunud Taggar sõidutati politseiautoga kuningapaleesse ja sõdurid saatsid ta suurde kabinetti. Ornamentidega kaunistatud hiiglasliku kirjutuslaua taga istus tuttav tegelane – president Kassem isiklikult. Korraga Taggar taipas – ta lastakse vabaks!
Kassem silmitses mõnda aega vaikides iisraellase nägu.
„Ütle mulle ühte asja,” sõnas ta viimaks. „Kui Iraagi ja Iisraeli vahel puhkeks sõda, kas sa sõdiksid meie vastu?”
„Kui pääsen tagasi kodumaale,” vastas Taggar, „teen kõik, mis minu võimuses, et Iisraeli ja araabia maade vahel valitseks mõistmine ja rahu. Kui sõda peaks siiski puhkema, võitleksin Iisraeli eest, täpselt nagu teie võitleksite oma kodumaa eest.”
Kassemile ilmselt see vastus meeldis. Ta tõusis toolilt. „Kui koju jõuad,” jätkas president, „ütle oma rahvale, et Iraak on nüüd vabariik. Me ei ole enam imperialistide lakeid.”
Taggar sõidutati paleest otse lennuväljale. Tal oli ikka veel toimuvat raske uskuda. Ta pandi Beiruti lennukile, sealt lendas ta Nikosiasse, edasi Küprosele ja lõpuks maandus Iisraelis. Kolleegid ja sõbrad ootasid juba lennujaamas. Nad olid valmis kohtuma murtud mehe, inimvarega, aga mees, kes lennukist nende suunas ruttas, oli seesama elujõuline, avatud ja naeratav Taggar, kellest nad üheksa aastat tagasi olid lahkunud.
„Kuidas sul see õnnestus? Kuidas sul õnnestus säilitada optimism ja jääda terve mõistuse juurde?” imestasid sõbrad.
„Ma teadsin kogu aeg, et te päästate mu,” vastas Yudke.
Iisraelis Taggar abiellus, lõi perekonna ja pärast suurepärast diplomaadikarjääri sai temast ülikooli professor.
Reuven Shiloah ei olnud Bagdadis toimunud tragöödiatega kuidagi seotud, aga sellele vaatamata astus ta 1952. aastal ametist tagasi. Tema ameti võttis üle äsja Iisraeli salateenistuse varjumaailmast päevavalgusesse astunud tõusev täht Väike Isser.
Neljas peatükk
Nõukogude spioon ja laip meres
Ze’ev Avni oli kogu oma elu unistanud Mossadi salaagendikarjäärist. Kui ta 1956. aasta ühel vihmasel aprillikuu päeval Mossadi peakorterisse sisenes, ihkas ta kogu südamest, et hoonest väljudes kuuluks ta juba selle organisatsiooni personali ridadesse. Ta oli aastaid püüdnud väljavalitute hulka pääseda ja see oli tema elu tähtsaim eesmärk.
Ze’ev Avni ehk kodanikunimega Wolf Goldstein sündis Riias ja kasvas üles Šveitsis. Ta teenis teise maailmasõja ajal Šveitsi sõjaväes ja emigreerus 1948. aastal Iisraeli. Seal võttis ta endale heebreapärase nime Ze’ev Avni. Kui ta oli paar aastat elanud ja töötanud Hazoreas, sai ta töökoha välisministeeriumis ning ta lähetati Brüsselisse.
Sümpaatne, hea haridusega ja mitut keelt valdav noormees võlus oma ülemusi nii heade kommete, püüdlikkuse kui ka sooviga lüüa igas asjas vabatahtlikuna kaasa, eriti nendes ettevõtmistes, mis puudutasid Mossadi. Alati, kui oli vaja mõni saadetis salaja ühest kohast teise toimetada või kui vajati diplomaati, kes kiiremas korras mis tahes Euroopa linna Mossadi salajasi dokumente viiks, oli Avni esimene, kes end välja pakkus. Euroopas hakati teda oma meheks pidama, sest ta tegi nii tihti Mossadiga koostööd. Koostöö muutus veelgi tihedamaks, kui välisministeerium ta Jugoslaaviasse Belgradi saatkonda tööle saatis.
Mitmes kirjas ramsad Isser Harelile soovitas Avni luua Belgradi Mossadi staap. Harel keeldus, väites, et Mossad ei vaja Jugoslaavias staapi, aga Avni ei andnud järele. 1956. aasta aprillis sõitis ta Iisraeli ja palus, et ramsad võtaks ta jutule. Palve täideti ja veel samal päeval kohtus Avni esimest korda elus Isser Hareliga.
Avni sisenes närveerides kunagi Saksamaa kolooniale kuulunud vanasse majja Tel Avivis ja astus Hareli kabinetti. Harel oli ramsad’iks nimetatud veidi vähem kui nelja aasta eest, aga teda peeti juba elavaks legendiks. Seda lühikest kasvu ning mõistatuslikku meest imetleti ja kardeti. Mossadi koridorides sosistati temast igasuguseid lugusid, nii tõeseid kui ka väljamõeldisi.
Avni oli Väikesest Isserist samuti üht-teist kuulnud ja eelseisev kohtumine ajas talle hirmu nahka. Avni kõrvu olid jõudnud jutud, et Harel on äärmiselt kangekaelne, järsu ütlemise ja ebainimlikult hea intuitsiooniga mees, kuid see lühikest kasvu, kõhetu ja kiilanev mees, kellega Avni nüüd silmitsi seisis, oli hoopis lahke olemise ja sõbraliku hääletooniga.
Harel tunnistas, et Avni head kombed ning taiplikkus poliitika vallas avaldavad talle muljet. Ta uuris, mis Avnit Iisraeli toob. Külastuse põhjuseks oli Avni esimesest abielust sündinud tütar, kes olevat nõudnud, et isa teda vaatama tuleks.
„Kui vana su tütar on?” küsis Isser naeratades.
„Kaheksa aastane.”
„Kaheksa?” imestas Isser. Harelit pani imestama, et üks diplomaat kiirustab teisest maailma otsast koju ainuüksi väikese tütre kutse peale.
Avni jutustas Harelile keerulistest suhetest esimese naisega, lapse ja praeguse naisega. Isser muutus kannatamatuks, katkestas Avni jutu poole pealt ja tähendas jahedalt, et Belgradi Mossadi staapi ei tule. Avni edasise karjääri kohta sõnas ta: „Vaatame seda siis, kui oled Jugoslaaviast tagasi.”
Avni oli löödud. Enne lahkumist tegi Isser ettepaneku paari päeva pärast uuesti kohtuda. „Aga mitte siin. Siin saalib liiga palju inimesi sisse ja
