hiljem sisenes Avni Tel Avivi kesklinnas asuvasse tagasihoidlikkuse korterisse. Kuna esimene kohtumine oli toimunud nii sõbralikus õhkkonnas, siis nüüd enam Avni Isseri ees hirmu ei tundnud. Isser oli tal juba vastas ning juhatas noormehe suurde, lagedate seintega tuppa, kus olid ainsateks mööblitükkideks kirjutuslaud ja paar tooli, aknaid katsid luugid.
Avni võttis istet. Ja korraga Isseris muutus: tema nägu moondus ja ta hakkas raevunult rusikatega vastu lauda taguma. „Sa oled nõukogude spioon! Tunnista üles!” röökis ta. „Tunnista üles!” karjus Isser nõudlikult. Ta peksis rusikaga vastu lauda ja kisendas edasi: „Ma tean, et venelased saatsid su siia. Ma tean, et sa oled spioon! Tunnista üles!”
Avni oli rünnakust rabatud, ta kangestus ega saanud sõnagi suust.
„Tunnista juba üles. Kui sa minuga koostööd teen, püüan sind aidata, aga kui sa keeldud …”
Avni süda peksis, kogu ta ihu oli kaetud külma higiga ja keel ei tahtnud sõna kuulata. Ta oli kindel, et tema tund on tulnud ja Isser laseb ta sealsamas paigas hukata. Lõpuks suutis ta end veidi koguda ja pomises: „Ma tunnistan üles. Töötan venelaste heaks.”
Isser avas seina sisse peidetud ukse ja tuppa astusid kaks Isseri parimat agenti ning politseinik. Avni võeti vahi alla ja viidi ülekuulamiseks jaoskonda. Fakt fakti haaval paljastas Avni oma tegeliku isiku ja eesmärgid. Ta oli juba teismeeast saadik olnud tulihingeline kommunist ning kohe, kui vanus lubas, värvati ta Punaarmee luureteenistusse. Teise maailmasõja ajal oli ta Nõukogude Liidu spioon ja tegutses Šveitsis. Pärast sõda soovitati tal kolida Iisraeli ja oodata edasisi korraldusi.
Ta ootas käsku Moskvast mitu aastat, aga Vene luure võttis temaga uuesti ühendust alles siis, kui Avni lähetati Brüsselisse. Seal hakkas ta venelastele edastama olulist infot Iisraeli ja Belgia relvatehase FN Herstali vaheliste tehingute kohta. Lisaks paljastas ta Moskvale kahe sakslase nimed, kes tegutsesid Egiptuses Iisraeli salaagentidena. Vene luureohvitseridele sellest ei piisanud, neil oli vaja oma agent ka Mossadi sokutada. Selle nimel oligi Avni tegutsenud, kuni Isser röögatas: „Tunnista üles!”
Kõige hämmastavam oli see, et Avni oleks võinud Isseri lõksust vaba mehena minema jalutada. Ramsad’il ei olnud tema vastu ainsatki tõendit, et Avni võiks spioon olla. Tõsi, hulk aastaid tagasi oli keegi talle maininud, et Avni oli kommunistlike vaadete pärast juudikogukonnast välja heidetud, aga nõukogude spioon? Kas tõesti?
Isser oli tegutsenud puhtalt intuitsioonile tuginedes. Avni meeleheitlikud pingutused Mossadi agendiks saada, veider tütre külastamine, katsed Isserit veenda, et ta Belgradi Mossadi staabi rajaks … Kõik need pisiasjad köitsid Isseri tähelepanu ja ta jõudis vägagi ebatõenäolisele järeldusele, et Avni on spioon ja reetur, kes oleks äärepealt võinud saada Iisraeli luureteenistuse agendiks.
Avni tunnistas kohtus kõik üles ja ta mõisteti neljateistkümneks aastaks vangi. Üheksa aastat hiljem vabastati ta ennetähtaegselt. Avnist sai musterkodanik ja psühholoog.
Isser on hiljem öelnud, et Avni oli kõige ohtlikum spioon, kes Iisraelis kunagi tabatud, aga samas ka kõige sümpaatsem. Ta nimetas Avnit soojalt „härrasmehelikuks spiooniks”.
Avni rääkis meile, et ta on mitme kõrge politseiohvitseri ja Shabaki (jämedalt võetuna FBI ekvivalent) agendiga aastate jooksul heaks sõbraks saanud. Operatsioon „Pygmalion”, milles Avni osales, oli palju aastaid üks paremini hoitud Mossadi saladusi. Need vähesed, kes sellest teadsid, said Isseri üleloomuliku läbinägelikkuse kohta taas kord kinnitust.
Kuid kes Väike Isser õieti oli? Ta oli sõnaaher, tagasihoidlik ja kangekaelne nagu eesel. Arvatavasti sündis ta iidses Läti kindluselinnas Daugavpilsis. Räägiti, et kui ta 18-aastasena Iisraeli emigreerus, oli tal seljakotti pakitud päts leiba, mille sisse oli peidetud revolver. Esialgu asus Väike Isser elama Shefayimi, kus abiellus rõõmsameelse hobusepidaja tütre Rivkaga, kuid arusaamatutel põhjustel võttis ta ühel heal päeval naise ja lapse ning kolis ära. Kaasa ei võtnud ta midagi peale selle, mis tal parasjagu seljas oli. Teise maailmasõja ajal liitus Isser Haganah relvastatud jõududega ja hakkas juhtima Shai juutide luureosakonda, mis tegeles reeturite ning dissidentide püüdmisega. Dissidentideks peeti Irguni ja Sterni grupeeringu liikmeid. Need olid salajased parempoolsed organisatsioonid, mis võitlesid David Ben-Gurioni poliitika ja võimu vastu ning püüdsid õõnestada juudi kogukondi.
Kui Suur Isser hingusele läks, sai Väikesest Isserist julgeolekuteenistuse Shabaki ehk Shin Beti juht. Mossad ei olnud jõudnud õieti veel funktsioneerimagi hakata, kui Ben-Gurion langetas ootamatu otsuse ja määras Isseri pärast Reuven Shiloah lahkumist Mossadi juhiks. Avalikkusele öeldi, et Shiloah sattus autoõnnetusse ja ei ole Mossadi juhina võimeline jätkama tervislikel põhjustel, ent Mossadis levisid kuulujutud, et Isser olla ise Shiloah troonilt tõuganud. Ta olevat Ben-Gurionile rääkinud, et ramsad on küll erudeeritud ja tore mees, kuid ta ei suuda salaagente piisavalt efektiivselt juhtida ega viia läbi keerulisi operatsioone.
Isseri juhtimise all võttis Mossad lõpliku kuju. Organisatsioon koosnes viiest teenistusest: Mossadist, Shabakist, Amanist (sõjaluure), politsei eriüksusest ning välisministeeriumi uurimisdivisjonist. Kõige olulisemateks peeti neist Mossadi, Amani ja Shabaki, ülejäänud olid teisejärgulised. Viie teenistuse juhid ja nende asetäitjad moodustasid julgeolekuteenistuse juhatuse. Juhatuse esimeheks määrati Isser. Kui Ben-Gurion Väikese Isseri ametisse määras, ütles ta: „Mõistagi juhid sa lisaks Mossadile ka edasi Shabaki.”
Isser määras küll Shabakile direktori, kuid tegelik võim oli ikkagi tema enda käes. Väikesest Isserist sai Iisraeli salateenistuse ainuvalitseja. „Pygmalion” oli üks paljudest olulistest salaoperatsioonidest, mida Isser Iisraeli riigi alguspäevil juhtis. Enamasti käis võitlus Vene salaluurega, terve hulk vene spioone vahistati, vangistati või saadeti riigist välja. Kuid mitte kõik salaagendid ei töötanud Venemaa heaks ja ammugi ei lõppenud nende kõigi lugu õnnelikult.
Ühel 1954. aasta detsembri pärastlõunal tiirles Ida-Vahemere kohal üksik kaubalennuk. Kui piloodid olid veendunud, et piirkonnas ei liigu ühtegi alust, avasid nad lennukiluugi ja lasid ühel pakil kukkuda merre – see oli surnukeha. Seejärel pööras lennuk nina tuldud suunda tagasi ja maandus tund aega hiljem Iisraelis, mis tähistas operatsioon „Insener” (mitte selle õige nimi) edukat lõppemist. Kõnealust operatsiooni hoiti üle 50 aasta saladuses.
1949. aastal saabusid Haifasse kolm Bulgaaria juudi perekonnast pärit venda. Kõige vanem vend Alexander Israel oli äsja lõpetanud Sofia tehnikakooli. Ta astus sõjaväkke, sai kapteniks ja hakkas teenima Iisraeli mereväes. Kapten Israel oli nägus ja äärmiselt sümpaatne noormees. Ülemused pidasid temast väga lugu ning ta suunati tööle ülisalajasse sõjaelektroonika ning uute relvade välja töötamisega tegelevasse uurimiskeskusesse. Tänu kõrgele ametikohale oli tal ligipääs äärmiselt salajastele materjalidele. Alexander muutis eesnime heebreapäraseks Avneriks ja abiellus 1953. aastal Türgist pärit noore kaunitari Matilda Arditiga. Noorpaar jäi elama Haifasse Iisraeli suurima mereväebaasi lähedusse.
Matilda ei teadnud oma karismaatilise abikaasa ebameeldivamatest iseloomuomadustest midagi ja armastas teda jäägitult. Naisel ei olnud mehe pikast ja värvikast politseitoimikust aimugi. Avner Israeli oli süüdistatud terves reas kelmustes ja pettustes, näiteks selles, et ta üüris sama korterit välja korraga mitmele üürnikule ja esines külmkappide müügimehena ning kogus inimestelt kohale toimetamata külmikute eest ettemaksu. Loomulikult ei olnud mingeid külmkappe olemaski ja Avner lasi rahaga lihtsalt jalga. Üks süüasi jõudis ka kohtusse, kuhu ta pidi ilmuma 8. novembril 1954. aastal.
Lapseootel Matilda ei teadnud midagi mehe kuritegelikust minevikust ega ka sellest, et tal oli Itaalia saatkonnas töötava nägusa ametnikupreiliga salasuhe. Avner isegi kosis teda ja itaallanna oli valmis temaga abielluma tingimusel, et mees hakkab katoliiklaseks.
