Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid. Michael Bar-Zohar

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid - Michael Bar-Zohar страница 6

Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid - Michael Bar-Zohar

Скачать книгу

tehase kohta haisu ninna saanud ja teavad täpselt, mis seal toimub. Iraan reageeris silmapilkselt. 2009. aasta septembris jõudis Teheranist rahvusvahelisse ajakirjandusse üllatav uudis − Iraan olevat IAEA-d Qomi tehasest informeerinud. Mõnede allikate väitel olid iraanlased tabanud lääne spiooni (tõenäoliselt Inglismaa MI6 agent), kes oli Qomi kohta usaldusväärset infot hankinud. Et maailma silmis mitte häbisse jääda, eitati sellise agendi olemasolu.

      Kuu aega hiljem ütles CIA direktor Leon Panetta Time’ile antud intervjuus, et nende organisatsioon on Qomis toimuvaga juba kolm aastat kursis olnud ja et tehas avastati Iisraeli salaluure kaasabil.

      Qomi avastus andis mõista, et CIA, MI6 ja Mossad on võitluses Iraaniga oma jõud ühendanud. Prantsusmaa allikate sõnul tegid kolm salateenistust tihedat koostööd ja Mossad viis CIA ja MI6 abiga Iraanis läbi keerukaid salaoperatsioone.

      Mossad vastutas mitme 2010. aasta oktoobris toimunud plahvatuse eest. Zagrose mägedes asuvas tehases, kus pandi kokku Shahabi rakette, toimus plahvatus, milles hukkus kaheksateist iraani inseneri ja laboranti. Briti ja ameerika liitlaste kaasabil mõrvas Mossad ka viis tuumateadlast.

      Luureorganisatsioonide koostöö oli suuresti Meir Dagani pingutuste tulemus. Alates hetkest, mil temast sai Mossadi juht, avaldas Dagan oma alluvatele survet, et saavutada teiste riikide salateenistustega tihe ja sujuv koostöö. Nõuandjad olid küll vastu, et Mossad salajast infot välismaalastega jagab, aga Dagan ei võtnud neid kuulda, öeldes: „Lõpetage see jama ära ja hakake nendega koostööd tegema!”

      Lisaks brittidele ja ameeriklastele olid Daganil veel ühed tugevad liitlased, kellelt saadi otse Iraanist väärtuslikku infot – Iraani vastupanuliikumise juhid. Väljaspool Iraani toimuvatel pressikonverentsidel avaldasid nad Iraani tuumaprojekti kõige tähtsama teadlase isiku, kelle nime oli seni saladuses hoitud. Mohsen Fakhri Zadeh oli 49-aastane füüsikaprofessor ja töötas Teherani ülikooli juures. Teda peeti mõistatuslikuks ja tabamatuks meheks, kuid vastupanuliikumisel oli õnnestunud Zadeh kohta päris palju andmeid välja nuhkida. Zadeh oli 18. eluaastast saadik olnud Iraani revolutsioonilise kaardiväe liige, ta elas Teheranis Shahid Mahallalti tänaval, tema passinumbrid olid 0009228 ja 4229533, isegi telefoninumber − 0212448413 − oli teada. Fakhri Zadeh oli spetsialiseerunud kriitilise massi loomisele, milles toimub iseseisva ahelreaktsioonina tuumalõhustumine ja tuumaplahvatus. Professori meeskond töötas miniatuurse aatomipommi juurutamise kallal, mis mahuks Shahabi raketi tuumalõhkepeasse.

      Zadeh’l keelati pärast tema isiku paljastamist siseneda Ameerika Ühendriikidesse ja Euroopa Liitu ning kõik tema lääne pankades olevad arvelduskontod külmutati. Vastupanuliikumise juhid kirjeldasid peensusteni tema rolli tuumaprojektis, avaldasid koos Zadeh’ga töötavate teadlaste nimed ja isegi salajaste laboratooriumide asukohad. Andmete rohkus andis põhjust arvata, et „teatud salateenistus” tegutseb peamiselt enda huvides, kogudes üksikasjalikke fakte ja numbreid Iraani teadlaste kohta ja edastades seejärel info Iraani vastupanuliikumisele, et see info läände toimetaks. Zadeh paljastamisega taheti öelda, et ta võib „olla järgmine atentaadiohver”. Teda ärgitati end paremini varjama ja viidati veelgi paremale lahendusele: minna üle lääne poolele.

      2007. aasta veebruaris kadus teel Istanbuli jäljetult endine Iraani kaitseminister kindral Ali Reza Asgari, kes oli olnud tuumarelvaprojektiga tihedalt seotud. Iraani salaagendid otsisid teda tutultult kõikjalt maailmast. Peaaegu neli aastat hiljem, 2011. aasta jaanuaris, pöördus Iraani välisminister Ali Akbar Salehi ÜRO peasekretäri poole ja esitas Mossadi vastu süüdistuse, milles väitis, et Mossad on Asgari röövinud ja hoiab teda Iisraelis vangistuses.

      Londoni Sunday Telegraphis aga kirjutati, et Asgari on lääne poolele üle läinud ja Mossad korraldas tema põgenemise riigist ning on taganud talle Türgis turvalise peavarju. Teiste allikate sõnul olevat CIA ta üle kuulanud ja Asgarilt Iraani tuumaprogrammi kohta väärtuslikku infot saanud.

      Kuu aega pärast Asgari kadumist, 2007. aasta märtsis, haihtus veel üks Iraani vanemohvitser − Amir Shirazi, kes teenis revolutsioonilise kaardiväe Al Qudsi eliitüksuses ja korraldas väljaspool Iraani salajasi operatsioone. Iraani allikas rääkis London Timesi ajakirjanikule, et lisaks Asgarile ja Shirazile on jäljetult kadunud veel üks kõrge ohvitser: Revolutsioonilise kaardiväe Pärsia lahe komandör Mohammad Soltani.

      2009. aasta juulis lisandus ülejooksikute nimekirja ka tuumateadlane Shahram Amiri, kes töötas Qomis ja kadus palverännaku ajal Saudi Araabias. Iraanlased nõudsid, et saudid juhtunu kohta uurimise algataksid ja mehe kadumise põhjused välja selgitaksid. Amiri ilmus mõni kuu hiljem välja Ameerika Ühendriikides. Talle korraldati põhjalik ülekuulamine, anti 5 miljonit dollarit, uus identiteet ja uus kodu Arizona osariigis. CIA sõnul olevat Amiri juba aastaid lääne informaatorina tegutsenud ja varustanud CIA-d „algupärase ning olulise” salajase infoga. Amirilt saadi teada, et Malek-Ashtari tehnikaülikool, kus ta loenguid oli pidanud, oli tegelikult akadeemiline suitsukate laboratooriumile, kus töötati välja pikamaarakettide tuumalõhkepäid. Ülikooli juhtis Fakhri Zadeh.

      Pärast aastat USAs elamist, otsustas Amiri tagasi Iraani pöörduda. Ilmselt ei suutnud ta uue elu ja sellega kaasneva stressiga toime tulla. Koduvideos, mille ta ka internetti üles riputas, väidab mees, et CIA hoiab teda pantvangis. Mõni tund hiljem avaldas Amiri uue video, milles ta esimeses videos öeldud sõnad tagasi võttis ja veidi aja pärast ilmus kolmas video, mis lükkas ümber teises videos öeldu. Amiri võttis ühendust Pakistani saatkonnaga, mis esindab Iraani huve Ameerika Ühendriikides, ja palus, et ta tagasi Iraani saadetaks. Saatkond ulataski talle abikäe ja Amiri sõitis 2010. aasta juulis Teherani. Ta esines pressikonverentsil, väites, et CIA oli ta röövinud ja teda väga halvasti kohelnud ning seejärel lihtsalt hooletusse jätnud. CIA-d süüdistati operatsiooni ebaõnnestumises, aga CIA pressiesindaja käratas: „Meie saime tähtsat infot ja iraanlased said Amiri, kummal siis teie meelest nüüd paremini läks?”

      Iraanlastel olid Mossadi vastu oma trumbid varuks. 2004. aasta detsembris vahistati kümme isikut, keda kahtlustati luuretegevuses USA ja Iisraeli heaks. Arreteeritutest kolm töötasid Iraani tuumajaamades. 2008. aastal teatasid iraanlased, et nad on avastanud järjekordse Mossadi luurebaasi, kus tegutses Mossadilt keeruliste kommunikatsioonivahendite, relvade ja lõhkekehade kasutamiseks väljaõppe saanud kolm Iraani kodanikku. 2008. aasta novembris hukati poomise teel 43-aastane Ali Ashtari, kes mõisteti süüdi luuretegevuses Iisraeli heaks. Kohtuistungil tunnistas süüalune, et on Euroopas kohtunud kolme Mossadi salaagendiga, kes olevat andnud talle raha ja elektroonikaseadmeid. „Mossadi inimesed tahtsid, et müüksin Iraani salateenistusele märgistatud arvuti- ja elektroonikaseadmeid ja paigaldaksin kommunikatsiooniseadmetesse pealtkuulamisaparaate,” tunnistas Ashtari kohtupingis.

      28. detsembril 2010. aastal poodi Teheranis Evini vangla hukkamisplatsil üles järjekordne spioon Ali-Akbar Siadat, kes mõisteti süüdi Mossadile Iraani sõjasaladuste ja tuumaraketiprogrammi puudutava info edastamises. Siadat oli kuue aasta jooksul kohtunud Iisraeli salaagentidega Türgis, Tais ja Hollandis ning talle oli väärtusliku info eest tasutud iga kord 3000 kuni 7000 dollarit. Iraani võimud lubasid, et vahistamisi ja hukkamisi on ka edaspidi oodata.

      Kuid 2010. aasta oli Iraani tuumaprojekti arengus kõige kehvem aasta. Kas põhjus oli kvaliteetsete varuosade puudumises või vigastes seadmetes ja materjalides, mida Mossadi varifirmad Iraani müüsid? Või hoopis selles, et alatasa toimusid lennuõnnetused, plahvatused raketi- ja tuumatehastes, salapäraselt kadusid kõrged sõjaväelased ja teadlased ning töölised pidevalt mässasid? Või hoopis Dagani viimases „vägevas saavutuses”, millest rääkis Euroopa ajakirjandus? Igatahes viitasid kõik need sündmused Iraani võimude arvates Dagani agentidele.

      2010. aasta suvel nakatusid tuhanded Iraani tuumaprojektiga seotud arvutid ja serverid Stuxneti viirusega, mida peetakse üheks keerukamaks ja kavalamaks viiruseks maailmas. Stuxnet viis rivist välja kõik arvutid, millega juhiti Natanzi tsentrifuuge ning tekitas üleüldise kaose. Kuna pahavara oli nii keerulise ülesehitusega, ei jäänud kahtlustki, et

Скачать книгу