ilma et keegi seda tähele oleks pannud. Spetsialistid leidsid, et on ainult kaks riiki, kes suudaks sellise küberrünnaku korraldada – Ameerika Ühendriigid ja Iisrael.
President Ahmadinejad püüdis Stuxneti poolt tekitatud kahju varjata ja kinnitas, et olukord on kontrolli all. Tegelikult olid 2011. aasta alguses umbes pooled tsentrifuugid rivist väljas.
Väidetavalt tõkestas Dagani meeskond Iraani tuumarelvaprogrammi edenemist lakkamatute rünnakute ja kavalustega ning nende käsi ulatus kõikjale. ÜRO esitas Iraanile pidevalt survet ja kehtestas sanktsioone, iraanlased ei saanud aatomipommi ehitamiseks vajalikke materjale ja vaba maailma pangad keeldusid Iraaniga koostööd tegemast. Lisaks tekitas riigikorra muutumine Iraanis poliitilisi ja etnilisi pingeid − 50 protsenti riigi rahvastikust moodustavad kurdid, aserid, araablased ja türklased.
Suurepärastele luureoskustele ja teiste riikide kaasabile vaatamata ei õnnestunud Mossadil tuumaprojekti täielikult ikkagi peatada.
„Dagan on küll tõeline James Bond,” ütles üks Iisraeli analüütik, „aga isegi James Bond ei suudaks sellises olukorras maailma päästa. Parimal juhul saab ta protsessi pidurdada. Iraani unistusele luua surmav massihävitusrelv saab kriipsu peale tõmmata ainult Iraani valitsus või laiaulatuslik sõjaline rünnak.”
Kõigele vaatamata määrati Dagan ramsad’iks (rosh hamossad – Mossadi juht). Eksperdid ennustasid, et Iraanist saab tuumariik 2005. aastal, hiljem lükati tähtaega edasi 2007. aastale, mõne aja pärast 2009. ja siis 2011. aastale. Kui Dagan 2011. aasta 6. jaanuaril erru läks, oli tal oma kodumaale järgmine sõnum: „Iraani tuumaprojekti ei viida lõpule enne 2015. aastat.” Ta soovitas jätkata sama taktikaga, mida oli rakendatud viimased kaheksa aastat ja külmutada kõik Iraanile kallaletungimise plaanid. „Ainult siis, kui mõõgad meie rahva lihasse tungivad, tuleb rünnata,” sõnas ta. „Selleni on veel vähemalt neli aastat aega.”
Dagan teenis oma riiki ramsad’ina kaheksa ja pool aastat ehk kauem kui enamik Mossadi juhte. Tema ameti võttis üle Mossadi vanemohvitser Tamir Pardo, kes oli alustanud oma karjääri Yoni Netanyahu nõunikuna.
Tõrvikut Pardole üle andes rääkis Dagan välisriikides operatsioonidel olevate Mossadi salaagentide kohutavast üksindusest, sellest, kuidas neil pole abi saamiseks kellegi poole pöörduda ning kuidas keegi ei lähe neid vajadusel päästma. Ta ei varjanud ka oma ebaõnnestumisi. Kõige suuremaks läbikukkumiseks pidas ta seda, et Mossadil ei ole õnnestunud tuvastada paika, kus Hamas hoiab Iisraeli sõdurit Gilad Shalit, kes viie aasta eest rööviti. Nendele äpardustele vaatamata võib julgelt öelda, et Daganil on au olla seni parim ramsad kogu organisatsiooni ajaloos. Peaminister Benjamin Netanyahu tänas Daganit kõikide juutide nimel ja embas teda soojalt. Seejärel tõusid kõik Iisraeli ministrid püsti ja tunnustasid 65-aastast ramsad’i ülevoolava aplausiga. George W. Bush saatis talle isiklikult tänukirja.
Kõige tähtsama lugupidamisavalduse osaliseks sai Dagan aasta varem, kui 16. jaanuaril 2010. aastal ilmus tuntud ajakirjaniku Ashraf Abu Al-Hauli artikkel Egiptuse Iisraeli-vaenulikus päevalehes Al-Ahram.
„Kui poleks Dagani,” kirjutas ta, „oleks Iraan juba aastaid tagasi tuumariigiks saanud … Iraanlased teavad, kes on tuumateadlase Masud Ali Mohammadi surma taga. Iga Iraani juht teab, et võtmesõna on „Dagan”. Vähesed teavad, mis on Iisraeli Mossadi juhi nimi. Ta tegutseb tagasihoidlikult ega ihka meedia tähelepanu. Viimase seitsme aasta jooksul on Dagan andnud Iraani tuumaprojektile nii palju hävitavaid lööke, et seda pole õnnestunud tänini lõpule viia. Lisaks on Mossad läbi viinud terve rea ohtlikke operatsioone ka mujal Lähis-Idas.” Al-Haul mainis Dagani saavutusi Süürias, võitluses Hezbollah, Hamasi ja Islami Džihaadiga (vt peatükid 18–20).
„Kõik see,” võttis ta oma artikli kokku, „on teinud Daganist Iisraeli Supermehe.”
1948. aasta mais, kui loodi Iisraeli salateenistus, polnud supermehi kusagilt võtta. Leidus vaid käputäis Shai veterane, kes olid tegelenud spionaaži ja salaoperatsioonidega Palestiina juutide kogukonna põrandaaluse sõjalise organisatsiooni Haganah teenistuses. Ning neid tagasihoidlikke ja pühendunud võitlejaid vapustas Haganah esimese tegutsemisaasta jooksul organisatsiooniga seotud vägivald, võimuvõitlus, julmus ja mõrv, mis sai tuntuks Be’eri afääri nime all.
Kolmas peatükk
Katsumused Bagdadis
Isser Be’eri, tuntud ka kui Suur Isser, oli pikka kasvu, kiitsakas ja hõredate hallide juustega mees. Tumedaid silmi varjasid lopsakad kulmud ja tema peened huuled venisid tihti sardooniliseks naeratuseks. Poolehoidjad pidasid Poolas sündinud Be’eri askeetlikuks, tagasihoidlikuks ja läbini ausaks meheks, kuid vaenlaste meelest oli ta ohtlik ja ägeda iseloomuga suurushullustuse käes vaevlev maniakk. Suur Isser oli olnud palju aastaid Haganah liige ja ta juhtis Haifas ehitusettevõtet. Ta oli omaette hoidev ja vähese jutuga mees ning elas koos naise ja pojaga väikeses majas rannikuäärses Bat Galimi külas.
Veidi enne Iisraeli riigi loomist määrasid Haganah komandörid Be’eri Shai juhiks. Kui 14. mail 1948. aastal iseseisvus välja kuulutati, rünnati Iisraeli igast küljest ja Be’erist sai äsjaloodud salateenistuse peadirektor. Be’eri oli aktiivselt kaasa löönud vasakpoolses leiboristide liikumises ja tal oli poliitikute seas palju kasulikke tutvusi. Sõbrad ja kolleegid hindasid tema pühendumust Iisraeli kaitsmisel. Vabadussõda kestis 1949. aasta aprillini.
Üsna pea pärast seda, kui Be’erist sai salateenistuse juht, hakkasid aset leidma veidrad ja verised sündmused.
Kaks Carmeli mäele sattunud matkajat avastasid midagi võigast ja õõvastavat − mäejalamil lebas pooleldi põlenud ja kuuliauke täis surnukeha. Selgus, et tegemist oli tuntud araablasest salateenistuse informaatori Ali Kassemiga. Tapjad olid ta esmalt surnuks tulistanud ja püüdnud seejärel laipa ära põletada.
Mõni nädal hiljem salajasel kohtumisel peaminister Ben-Gurioniga väitis Suur Isser, et Ben-Gurioni partei Mapai mõjuvõimas juht Abba Hushi on reetur ja Inglismaa salaagent. Ben-Gurion oli rabatud. Enne Iisraeli riigi loomist oli Palestiina Suurbritannia võimu all ja Haganah pidas briti ülemvõimu vastu põrandaalust sõda. Briti luure oli püüdnud korduvalt oma spioone organisatsiooni võimuladvikusse sokutada, aga kas tõesti sai juudi kogukonna tugisammas ja karismaatiline Haifa juht Abba Hushi reetur olla? See tundus olevat võimatu. Iisraeli juhid ei võtnud Be’eri süüdistusi esialgu tõsiselt, kuid Be’eri asetas Ben-Gurioni kirjutuslauale kaks konfidentsiaalset Briti salaluure poolt 1948. aasta mais saadetud telegrammi, mis pärinesid Haifa postkontorist. Need olid ümberlükkamatud asitõendid, et Hushi on tõepoolest reetur.
Seejärel käskis Be’eri arreteerida Hushi sõbra Jules Amsteri. Amster võeti kinni Haifa lähistelt Atliti soolakaevandusest. Be’eri lasi teda 76 päeva peksta ja piinata, et ta tunnistaks Hushi süüd. Amster ei alistunud ega rääkinud piinajatele midagi ning lõpuks ta vabastati. Tal olid kõik hambad välja löödud, jalad olid täis haavu ja arme ning hiljem kannatas ta aastaid piinavate hirmu- ja paanikahoogude käes.
30. juunil 1948. aastal vahistati Tel Avivi turule sisseoste tegema läinud sõjaväekapten Meir Tubiansky ja ta viidi äsja okupeeritud araablaste külasse Beth Gizi. Tubianskyt kahtlustati ülisalajase sõjalise info edastamises Briti kodanikule, kes omakorda edastas selle Jordaania sõjaväe araablaste leegionile. Jordaania suurtükivägi oli saadud info põhjal Jeruusalemmas mitu strateegilist sihtmärki õhku lasknud. Kohtuistung kestis vähem kui tund aega. Kohus otsustas, et Tubiansky on araablaste spioon ja ta mõisteti surma. Kiiruga kutsuti kohale laskekomando, kes hukkas mehe jahmunud sõdurite silme all. (Tubiansky on lisaks Adolf Eichmannile seni ainus inimene, kes on Iisraelis kohtuotsuse alusel hukatud.)
Surmad ja piinamised viisid uurijad Suure Isseri jälgedele. Just tema oli väitnud, et Ali Kassem on topeltagent ja nõudnud tema hukkamist, aga
