style="font-size:15px;"> MAX: Kuule, Alex, kas sina oskad seletada, miks on naisterahva jutt nii ääretult vastik kuulata?
ALEX: Loomulikult. Sellepärast, et sul endal on siis võimatu suud avada.
MAX: Just! Ole nagu tumm leilis.
ALEX: Tajud õhu võnkumist, kuuled mingeid häälikuid, mingit kõma ja ongi kogu lugu.
MAX: No hea küll, et Brasiilia on tulnud juba viiel korral maailmameistriks ja Inglismaa ainult ühel…
ALEX: … aga see naiste jutt…
MAX: … see on veel õudsem välja kannatada.
ALEX: Max, kui vana sa õieti oled?
MAX: Kui vana? Kolmkümmnend viis. Mis siis?
ALEX: Noo?.. Ära märgi, mõistuse järgi ütleks… Hea küll. Vaata, mina olen elus niipalju naiste juttu kuulnud, et… et kohe olen. Aga miks ma selle juures nii hea välja näen, ütle? Ma ütlen parem ise. Sellepärast, Max, et mul on kuldne reegel: las räägivad! Las aga räägivad.
MAX: Alex, mõtle ka, mis sa suust välja ajad! See on ju kapitulatsioon!
ALEX: Kapitulatsioon… Max, see on kõige peenem strateegia üldse! Ilma selleta oleksime juba neandertallastega ühes massihauas. Keegi sordiks praegu meie konte. Vaataks, et näe, üks on olnud päris kobe eksemplar, aga ei tea, mille kätte see teine küll suri, et nii vilets välja näeb.
MAX: Mis kuradi kondid! Ma elaksin veel mõnda aega, kui naiste plära ei tahaks ära tappa.
ALEX: Aga mis sa saad sinna teha? Vaata, normaalsest jutust, meesterahva jutust, annab ikka kuskilt kinni võtta, mõnest valest näiteks. Tõmbad – ja kogu konstruktsioon vajub kokku nagu kaardimajake. Aga kust sa neil kinni võtad, kui kogu jutt ongi üksainus tühi koht?
MAX: Nii et ära kallale minegi? No kurat, midagi peaks ikka saama teha!
ALEX: Vaatame asja lähemalt. Punkt üks: mis võid sa parata, et nad räägivad?
MAX: No… Nojah, mitte midagi. Kuigi tahaks!
ALEX: Kuigi tahaks. Punkt kaks: mis juhtub, kui sa vastu vaidled? Nende jutt läheb ainult selle võrra pikemaks. Nii et on igati targem, kui sa ei vaidle.
MAX: Kuigi peaks!
ALEX: Kuigi peaks. Punkt kolm: mis juhtub, kui sa nende jutu peale üksnes noogutad?
MAX: Hull peast! Aga mehe au? Sinu õiglustunne!
ALEX: Aga sinu nahk?
MAX: Mis minu nahk?
ALEX: Kui noogutad, siis päästad naha. Ükskord saab nende jutt ikka otsa. Kas või hapnikupuudusest. Ja vaata, pärast seda on nad endaga väga rahul. Sinuga ka. Endaga sellepärast, et ütlesid justkui midagi väga tähtsat ära, ja sinuga sellepärast, et on su nii hästi kuulama dresseerinud.
MAX: Aga sinu kõrvad? Sinu süda? Sinu enesetunne!
ALEX: No mis nendega on, kui sa tegelikult ei kuulagi? Või kuulad valikuliselt, et õigel kohal noogutada. Kui on pikad laused, võid vahepeal isegi silma looja lasta.
MAX: Vahele ei lenda? Nad läbi ei näe?
ALEX: Kui sa just norskama ei hakka. Või toolilt maha ei kuku.
MAX: Aga ma ei tea ju siis lõpuks maast ega ilmast? Ei tea üldse, millest jutt käis!
ALEX: Max, on sul siis vaja teada? Küll hiljem kuuled, kui tulevad konkreetsed käsud. Plenaarettekande ajal pole muud kui nooguta. Või kui just tahad, hüüa vahele: „Täpselt nii!”, „Jumala õige!”, „Haruldane mõte!” Vaat niimoodi vestlegi nendega, siis elad kaua.
(Paus.)
MAX: Miks nad peavad kogu aeg rääkima?
ALEX: Noh, kui juba suu on antud… Mõtled, et nad peaksid seda ainult söömiseks pruukima?
MAX: Söömisel on vähemalt mingi mõte… Ja katsu sa täis suuga rääkida.
ALEX: Rääkimine on selle poolest tähtis, et jätab mulje, nagu teeksid midagi ära.
MAX: Mõtled – nagu poliitikud?
ALEX: Nojah. Aga eks ise ka. Ütled näiteks: hommepäev teen selle ära! Kohe teine tunne, justkui olekski juba asi aetud, muret ei mingit. Tuntud ravivõte, ladina keeles: manana. Otsetõlkes: mitte kunagi.
MAX: Naised on muidugi nõiad. Võivad su vabalt transsi rääkida ja siis teevad sinuga, mis aga tahavad.
ALEX: Kui kuulama jääd. Sellepärast ei tohigi. Tropid kõrva, tropid kõrva!
MAX: See mõttetu loba… Korralikul jutul peaks ikka olema sissejuhatus, teemaarendus ja lõppsõna.
ALEX: Loomulikult, nagu meestel ongi. Ütled „Tere!”, „Ilus ilm”, „Nägemist!” Ja ongi kõik öeldud, mis sa enam latrad. Aga naine põrutab jutuga mine-ma, kust jumal juhatab, ja siis oota lõppu nagu viimsetpäeva.
MAX: … Tuleb teine koju ja teatab: Ben läks Mary juurest ära. Ja jääb sulle otsa vahtima, et mis sina ütled. Aga no mis sa oskad öelda?
ALEX: Isegi kui tahaks. Aga ei taha ju.
MAX: Pealegi on kuuldud tekst absoluutselt võõras. Mingi Mary, keegi Ben… Mis sa muud ütled kui „ahah!”. Ilmutad võõra mure suhtes lugupidamist.
ALEX: Aga looda sa, et sellega on lõpp.
MAX: Ben on siga, jätkab teine sul.
ALEX: Ja ole nüüd targem! Siga, siis siga. Õige mul asja.
MAX: Jättis lapsed Maryle, aga maja võttis endale, kuuled edasi.
ALEX: Mõtled: loomulikult! Mina oleks teinud täpselt samuti.
MAX: Mary on täiesti löödud, ütleb kurva häälega. Ja oleks tal siis veel keegi teine!
ALEX: No muidugi! Maja läinud ja uut kavaleri ka pole, eks võtab nutma küll.
MAX: Miks sa vait oled? käib peale. Sa ju tunned Maryt?
ALEX: Mõtled: jumalast õnn, et ei tunne. Muidu tahab ehk oma lapsekarjaga meile ronida? See veel puuduks!
MAX: Ja ainult sellepärast teedki suu lahti. Küsid: kas siis Maryl tõesti lähemaid sugulasi ei ole?
ALEX: Siis hakkabki järjejutt pihta. Nagu oleksid andnud stardipaugu.
MAX: Ja hakkabki pihta. Vanaisad, onud, õepojad, endised mehed, praegused mehed, vekslivõltsimine, sõbrannad, Buuri sõda, tema lapsed, nende lapsed, Ameerika tädi, Vene agent, rongirööv… Hullem kui Bondi film, millega see Mary kõik seotud on! Ja niisama pikk kah.
ALEX: Ja lõpuks oled ikka niisama tark kui enne. Normaalne oleks, et naine tuleb koju ja vahendab sulle adekvaatse pildi sellest, mis ümberringi toimub. Nagu teed sina, kui tuled jalgpallilt ja ütled: Inglismaa
