tehtud ettepanekut tagasi lükata. Niisiis otsustati, et miss Grant ja tema vend ootavad Malcolmi lossis lord Glenarvani tagasitulekut.
IV
LEEDI GLENARVANI ETTEPANEK
Kogu vestluse jooksul ei rääkinud leedi Helena sõnagi lord Glenarvani kirjades väljendatud kartustest admiraliteedi vastuse suhtes tema palvele. Ka kapten Granti arvatavast vangisolekust Lõuna-Ameerika indiaanlaste juures ei räägitud sõnagi. Milleks kurvastada vaeseid lapsi ja kahandada lootust, mis neis alles äsja oli tekkinud? Teades, et see tõsiasjades midagi ei muuda, oligi leedi Helena sellest vaikinud. Kõigile miss Granti küsimustele vastanud, hakkas leedi omakorda neiut küsitlema tema elu-olu kohta siin maailmas, kus ta näis olevat oma venna ainsaks kaitsjaks.
See oli liigutav ja lihtne lugu, mis suurendas veelgi leedi Helena poolehoidu noore tütarlapse vastu.
Mary ja Robert Grant olid kapteni ainsad lapsed. Harry Grant kaotas oma naise Roberti sündides, ja oma pikkade reiside ajal jättis ta lapsed vana hea nõo hoolde. Kapten Grant oli julge meremees ja tundis hästi oma ametit. Kuna ta oli ühtaegu nii hea meresõitja kui ka hea ärimees, ühendas ta endas mõlemad kaubalaevastiku kaptenile nii väärtuslikud omadused. Ta elas Dundee linnas Perthi krahvkonnas Šotimaal. Kapten Grant oli põline šotlane. Tema isa, Saint Katherine kiriku pastor, oli talle andnud täieliku hariduse, arvates, et see tuleb kasuks igaühele, eriti aga kaugsõidukaptenile.
Esimesed ülemeresõidud, mille ta sooritas algul laevaohvitserina ja seejärel kaptenina, õnnestusid ka äriliselt, ja mõni aasta pärast Roberti sündimist oli ta juba teatava varanduse omanik.
Just tol ajal tekkiski tal suur mõte, mis tema nime Šotimaal kuulsaks tegi. Nagu Glenarvanid ja nii mõnedki Šoti madalmaa nimekad perekonnad, oli ta oma südames agressiivse Inglismaa vastane. Olles veendunud, et tema kodumaa huvid ei või ühtida Inglismaa huvidega, otsustas ta oma kaasmaalastele vaba arengu võimaldamiseks asutada laialdase Šoti asumaa mõnel Vaikse ookeani saarel. Kas unistas ta tulevikus samasugusest iseseisvusest, kui Ühendriigid juba saavutanud olid – iseseisvusest, mille ka India ning Austraalia kord kindlasti kätte võidavad? Väga võimalik. Aga võimalik on seegi, et tema salajasi lootusi märgati. Oli niisiis täiesti arusaadav, et valitsus keeldus teda kolonisatsioonikavatsuste juures abistamast ja veeretas kapten Granti teele isegi raskusi, mis igal teisel maal oleksid inimesele saatuslikuks saanud. Ent Harry Grant ei kaotanud söakust. Ta pöördus oma kaasmaalaste poole, lootes nende isamaa-armastusele, ohverdas ettevõttele oma varanduse ja ehitas laeva, millel ta valitud meeskonnaga sõitis Vaikse ookeani suuri saari uurima, lapsi elatanud sugulase hoolde jättes. See oli aastal 1861. Kuni järgmise aasta maikuuni saabus temalt teateid, kuid sestsaadik, kui ta juunikuus Callaost lahkus, ei kuulnud keegi «Britanniast» enam midagi; ka «Mereasjanduse Teataja» vaikis kapten Granti saatusest.
Selline oli olukord, kui suri Harry Granti vana nõbu ja mõlemad lapsed jäid üksi maailma.
Mary Grant oli siis neljateistaastane. Tema vapper vaim ei löönud uute raskuste ees vankuma. Ta pühendas end jäägitult oma alles lapseeas venna kasvatamisele ja koolitamisele. Tänu kokkuhoidlikkusele ja leidlikkusele, töötades ööd ja päevad, elades ainult oma vennale, endale vähimatki lubamata, suutis ta poisile asendada ema ja tuli toime tema koolitamisega. Lapsed elasid endiselt Dundees, puuduses, milles neile kaasa tunti, kuid mida nad ei häbenenud ja mille vastu nad vapralt võitlesid. Mary mõtles ainult oma vennale ja unistas tema õnnelikust tulevikust. Mis puutub temasse endasse, siis uskus ta, et «Britannia» on igaveseks kadunud ja isa kindlasti surnud.
Seepärast oli tema erutus kirjeldamatu, kui juhuslikult tema kätte sattunud «Times’i» sõnum talle äkki lootust andis.
Kõhelda ei tohtinud. Ta langetas jalamaid otsuse: isegi kui talle teatataks, et kapten Granti laip on leitud mõnel tühjal rannikul purunenud laeva põhjas – seegi oleks parem kui lakkamatu kahtlus, igavene teadmatuse piin.
Ta rääkis sellest kõigest oma vennale. Veel samal päeval istusid lapsed Perthist tulevale rongile ning saabusid õhtul Malcolmi lossi, kus Mary pärast nii paljusid hingepiinu taas lootma hakkas.
Selline oli kurb lugu, mille Mary Grant leedi Glenarvanile lihtsalt ja puhtsüdamlikult jutustas, mõtlemata sellele, et tema käitumine kõigi nende pikkade katsumusaastate kestel oli olnud tõeliselt kangelaslik. Kuid leedi Helena nägi teda just sellise ennastsalgava tüdrukuna, ja mitu korda surus ta pisaraid varjamata oma käte vahele mõlemad kapten Granti lapsed.
Robert aga vaatas õde pärani silmi, nagu kuuleks ta seda lugu esmakordselt. Ta mõistis kõike, mida õde oli teinud, mida ta oli kannatanud; viimaks haaras ta õe oma käte vahele:
«Ah, ema! Mu kallis ema!» hüüatas ta, ega suutnud maha suruda südame sügavaimast põhjast tulnud karjatust.
Selle vestluse kestel oli öö täiesti kätte jõudnud. Leedi Helena arvestas laste väsimust ega tahtnud kõnelust kauem jätkata. Mary Grant ja Robert juhiti neile määratud magamistubadesse; nad uinusid, unistades paremast tulevikust.
Lapsed lahkunud, laskis leedi Helena kutsuda majori ja teatas talle kõigest, mis sel õhtul oli juhtunud.
«Tubli tütarlaps on see Mary Grant!» ütles MacNabbs, olles ära kuulanud nõo jutustuse.
«Andku taevas, et mu mehel tema ettevõtmine õnnestuks!» vastas leedi Helena, «muidu muutub kahe lapse seisukord kohutavaks.»
«See õnnestub tal,» tähendas MacNabbs, «või on admiraliteedi lordide süda kõvem kui Portlandi12 kivi.»
Majori kinnitusest hoolimata veetis leedi Helena öö kõige suuremates kartustes ega saanud hetkekski und.
Hommikul tõusid Mary Grant ja tema vend varavalges. Nad jalutasid lossi suures õues, kui kostis vankrimürin.
Lord Glenarvan ruttas koju Malcolmi lossi nii kiiresti kui hobused võtsid. Viivitamata tuli leedi Helena majori saatel õuele ja jooksis oma abikaasale vastu. Lord Glenarvani ilme väljendas kurbust, pettumust ja viha. Ta kaelustas naist ja vaikis.
«Noh, Edward? Mis on, Edward?» hüüdis leedi Helena.
«Ah, armas Helena,» vastas lord Glenarvan, «noil inimestel seal pole südant!»
«Nad keeldusid..?»
«Jah! Nad keeldusid mulle laeva andmast! Nad rääkisid miljoneist, mis Franklini otsides asjata kulutati! Nad ütlesid: dokumendid on segased, arusaamatud; et merehädaliste õnnetusest on möödunud juba kaks aastat ja et vähe lootust on neid leida! Nad väitsid, et õnnetud on indiaanlaste vangidena arvatavasti sisemaale viidud ja et võimatu on läbi tuhnida kogu Patagooniat ning otsida kolme meest – kolme šotlast! Nad ütlesid, et otsimine olevat asjatu ja hädaohtlik – otsides võivat rohkem inimesi kaotada kui päästa. Ühesõnaga, nad esitasid keelduda tahtjate kõik inetud põhjendused. Neil on meeles kapteni kavatsused, ja niisiis on õnnetu Grant igaveseks kadunud!»
«Mu isa, mu vaene isa!» kiljatas Mary Grant, viskudes lord Glenarvani ette põlvili.
«Teie isa? Kuidas? Miss…» ütles lord Glenarvan, vaadates üllatusega noort neidu enda jalge ees.
«Jah, Edward, miss Mary ja tema vend,» vastas leedi Helena, «kapten Granti lapsed, keda admiraliteet on määranud vaeslasteks jääma!»
«Ah, miss,» sõnas lord Glenarvan tütarlast üles aidates, «oleksin ma teadnud teie siinolekust…»
Rohkem ta ei öelnud. Õues valitses piinlik,
Portland – linn Inglismaal, kus on arenenud tsemenditööstus.
