laevapoisina nagu Nelson15 ja Franklin. Kes oleks suutnud vastu panna sellise väikemehe palveile! Seda ei püütudki teha.
Tuli koguni nõustuda sellega, et «talle keelduti» andmast reisija tiitlit, sest ta tahtis töötada – olgu laevapoisina, noormadrusena või madrusena. John Mangles’ile tehti ülesandeks talle meremehe ametit õpetada.
«Tore!» ütles Robert. «Ja ärgu ta piitsa säästku, kui ma ei tee, mis tarvis!»
«Ära muretse, mu poiss,» vastas Glenarvan tõsiselt ega lisanud juurde, et «üheksasabalise kassi» tarvitamine oli keelatud ja «Duncanil» pealegi täiesti ilmaaegne.
Reisijate nimestikku kuulus lõpuks ka major MacNabbs, viiekümneaastane mees rahuliku ja korrapärase näoga ning haruldase iseloomuga. Ta läks, kuhu kästi, oli tagasihoidlik, vaikiv, rahulik ja pehmeloomuline, alati nõus kõigiga ja ükskõik kellega. Ta ei vaielnud millegi üle ega kellegagi, ei muutunud iialgi ägedaks; ühtviisi rahulikult võis ta üles minna oma magamistoa trepist ja varemeteks tulistatud kindlusevalli nõlvast. Miski maailmas ei erutanud teda, miski ei häirinud teda, isegi kahurikuul mitte.
Kahtlemata surebki ta vihastamiseks juhust leidmata. Sel mehel polnud mitte ainult tavalist sõjamehejulgust, seda ainuüksi lihaste tugevusest võrsuvat kehalist vahvust, vaid ta paistis silma ka oma vaimse vapruse ja hingelise tugevusega. Tema ainsaks veaks oli vast ehk see, et ta oli pealaest jalatallani absoluutne šotlane, puhastverd kaledoonlane, oma kodumaa vanade kommete kangekaelne järgija. Seepärast ei tahtnud ta iial teenida Inglise sõjaväes, ja majori aukraadi sai ta Mägismaa Kaardiväe 42. rügemendis, mille väeosad koosnesid ainuüksi šoti aadlikest. Glenarvanide nõona elas MacNabbs Malcolmi lossis ja majorina pidas ta täiesti loomulikuks «Duncanil» kaasa sõita.
Säärane oli siis reisijaskond laeval, millele ootamatud asjaolud tegid ülesandeks teha teoks üks meie aja üllatavamaid reise. Glasgow sadamasse jõudmisest peale muutus laev kogu elanikkonna uudishimuobjektiks. Iga päev käis arvukas rahvahulk seda vaatamas. Ainult selle laeva vastu tunti huvi, ainult temast räägiti – ja seda kõigi teiste sadamas olevate laevade kaptenite, nende seas ka kapten Burtoni, «Scotia» kapteni suureks meelepahaks. «Scotia» oli suurepärane aurik, mis seisis «Duncani» kõrval ja pidi sõitma Kalkutasse.
Arvestades «Scotia» suurust, oli tal õigus vaadata «Duncanile» kui labasele «kärbeslaevale». Ometi koondus üldine huvi lord Glenarvani jahile, ja see huvi suurenes päev-päevalt.
Ärasõiduhetk lähenes. John Mangles oli tegutsenud osava ja leidliku kaptenina. Kuu aega pärast proovisõitu Clyde’i lahes oli «Duncan» lastitud, süte ja toidumoonaga varustatud, ning võis merele minna. Ärasõidupäevaks määrati 25. august; see võimaldas maakera lõunapoolseisse meredesse saabuda kevade algul.
Niipea kui lord Glenarvani kavatsus teatavaks sai, ei jäänud tulemata hoiatavad vihjed teekonna raskustele ja ohtudele, lord aga ei osutanud neile vähimatki tähelepanu ning valmistus Malcolmi lossist lahkuma. Muide – paljud, kes teda laitsid, tundsid oma südames tema vastu siiski imetlust. Hiljem muutus avalik arvamus üheselt šoti lordi pooldavaks ja kõik ajalehed peale valitsuse häälekandjate laitsid üksmeelselt admiraliteedi komissaride käitumist selles küsimuses. Ent lord Glenarvan oli ükskõikne nii laituse kui ülistuse suhtes: ta täitis oma kohust ja hoolis vähe muust.
24. augustil, pärast liigutavat jumalagajättu teenijaskonnaga, lahkusid Malcolmi lossist lord ja leedi Glenarvan, major MacNabbs, Mary ja Robert Grant, mister Olbinett, jahtlaeva stjuuard, ja tema naine missis Olbinett, kes seisis leedi Glenarvani teenistuses.
Mõne tunni pärast olid reisijad «Duncani» pardal. Glasgow elanikud tervitasid siira vaimustusega leedi Helenat, noort ja vaprat naist, kes loobus rikka elu mugavustest ja lõbudest ning ruttas merehädalistele appi.
Lord Glenarvani ja ta naise eluruumid, mis koosnesid kahest magamistoast, salongist ja kahest riietustoast, täitsid kogu laeva ahtri. Peale selle oli laevas ühiskajut, mida ümbritses kuus kajutit. Viis nendest kajutitest olid määratud Mary ja Robert Grantile, mr. ja mrs. Olbinetile ja major MacNabbsile. John Manglesi ja Tom Austini kajutid asetsesid vastaspoolel ning avanesid ülemisele tekile. Meeskond oli paigutatud vahetekile, ja õige mugavalt, sest laeval polnud mingit koormat peale vajaliku söetagavara, toidumoona ja relvade. Ruumi oli olnud lahedasti ja John Mangles oskas seda meeskonna vajadusteks hästi ära kasutada.
«Duncan» pidi teele asuma ööl vastu 25. augustit kella kolmese mõõnaga. Kuid enne seda olid Glasgow elanikud liigutava talituse pealtnägijaiks. Õhtul kell kaheksa lahkus lord Glenarvan laevast koos oma külaliste ja kogu meeskonnaga, kütjaist kuni kaptenini, kes kõik kuulusid ennastsalgavale teekonnale minejate hulka, ning suundus nendega Glasgow vanasse peakirikusse.
Muistne Saint Mungo kirik, mis keset reformatsioonimöllu puutumatuks oli jäänud ja mida Walter Scott nii võluvalt on kirjeldanud, võttis oma raskete võlvide alla «Duncani» reisijad ja meremehed. Neid saatis määratu rahvahulk. Avaras kirikus, mis on haudu täis nagu kalmistu, palus pastor Morton taeva õnnistust ja andis teeleminejad jumala hoolde. Siis kõlas vanas kirikus Mary Granti hääl. Tütarlaps palvetas oma heategijate eest ja valas jumala ees leebeid tänupisaraid. Seepeale mindi sügavas meeleliigutuses laiali. Kell üksteist olid kõik jälle laeval. John Mangles ja meeskond tegid viimaseid ettevalmistusi. Kell kaksteist süüdati tuled, kapten andis käsu tublisti kütta, ja varsti segunesid mustad suitsujoad öise uduga. Kuna tuul puhus edelast ega olnud laeva liikumisele soodus, polnud «Duncani» purjed heisatud, vaid hoolikalt presendiga kaetud, see pidi neid tahma eest kaitsma.
Kell kaks panid töötavad katlad «Duncani» vabisema. Manomeeter näitas neljaatmosfäärilist rõhku; kuum aur tungis vilistades ventiilidest. Veeseis oli stabiilne; lähenevas päevavalguses võis juba näha Clyde’i lahe sõiduvett, ääristatud kivist tähiste ja poidega, mille märgutuled hakkasid tärkava koidu mõjul vähehaaval kahvatuma. Polnud jäänud enam muud kui teele asuda.
John Mangles saatis teate lord Glenarvanile, kes otsekohe laevalaele tuli.
Varsti andis mõõn ennast tunda. «Duncan» paiskas õhku jõulise vile, andis otsad lahti ja eemaldus ümbritsevatest laevadest, kruvi hakkas pöörlema ja tõukas jahi jõe sõiduvette. John ei olnud lootsi võtnud; ta tundis suurepäraselt Clyde’i laevateid ja ükski vilunud loots poleks võinud temast paremini laeva jõest välja juhtida. Jaht liikus kindlalt tema näpunäidete järgi, tema parem käsi lebas mehaanilise telegraafi pidemel, vasak roolirattal. Varsti kadusid silmapiirilt viimased tehased; siin-seal kaldaäärseil künkail paistsid üksikud suvilad, ja linnakära kustus kaugusse.
Tunni aja pärast möödus «Duncan» Dumbartoni kaljudest, kahe tunni pärast oli ta Clyde’i lahes; hommikul kell kuus möödus ta Cantyre’i muulist, väljus Põhjakanalist ja suundus ulgumerele.
VI
KUUENDA KAJUTI REISIJA
Sel esimesel reisipäeval oli meri üsna tormine ning õhtu eel tugevnes tuul veelgi. «Duncan» kiikus õige tugevasti. Daamid tegid õigesti, et ei ilmunud laevalaele, vaid lebasid kajutis. Kuid järgmisel päeval pöördus tuul ühe kraadi võrra. Kapten John Mangles laskis fokk-, praam- ja marsspurje üles tõmmata; «Duncan» muutus tasakaalukamaks ega kõikunud enam nii väga. Seetõttu võisid leedi Helena ja Mary Grant juba koidu ajal minna laevalaele, kus viibisid lord Glenarvan ja kapten. Päikesetõus oli suurepärane. Taevakeha kerkis ookeanist otsekui Ruolzi16 menetluse järgi kullatud ketas tohutu suurest voltavannist. «Duncan» liikus keset toredat sära ja tundus tõepoolest, et tema purjed paisusid päikesekiirte mõjul.
Reisijad vaatasid sõnatus imetluses selle kiirgava taevakeha tõusu.
«Milline
Nelson, Horatio (1758 – 1805) – kuulus Inglise admiral.
Ruolz – prantsuse keemik, elas 19. saj.
