kuid me oleme kõik teinud ka midagi õigestija tähtis on aru saada, mis see on.
Tänusõnad
Tänan kõiki, kes on aidanud ja toetanud mind selle raamatu kirjutamisel ja ajaloo mõtestamisel, et saada aru, mis juhtub inimesega, kui võimule pääseb inimkonnas ja üksikisikus peituv pime pool. Ja et mõista meie elu haavatavust ning kaardistada ellujäänute lummuse ja valu nappe võite, kui sõprus, rahulolu ja õnnehetked muutuvad haruldaseks, kuid ometi aitavad edasi elada ja teadvustada, et valusast minevikust tervenemine võtab aega ja et aeg neist asjust rääkida on just praegu, kui minevik endast aeg-ajalt valusalt märku annab.
Olen tänulik ajaloolastele Tiina Kinnunenile, Aigi Rahi-Tammele, Seppo Myllyniemile, Heino Arumäele, Andres Kasekampile, Agu Pajurile, Ivo Juurveele ja Tõnu-Andrus Tannbergile, sotsioloog Sari Närele, arstile ja psühholoogile Heino Noorele, kirjandusteadlasele Leena Kurvet-Käosaarele ja prof Tiina Kirsile.
Eriti tänan ajalooõpetajat ja ajaloolast Eve Kubi loa eest tsiteerida tema ajalooartikleid ja uurimusi ning temaga peetud pikkade vestluste eest.
Korvamatut abi olen saanud neilt, kes aitasid mind arhiivitöös ja avasid mulle oma kodused fotokogud. Aitäh Helvi Hödrejärvele, Mae ja Külli Gailitile, Ulla-Marita Rajakaltiole, Hanna Eckertile, Marje-Anne Hendriksonile, Mark Rõbakile, Meelis Saueaugule ja Kersti Podmošenskile, Airi Nevele, Arvo Jaamale ja prof Peeter Tulvistele.
Mitmete teatmeteoste autorit John Lagerbohmi tänan selle eest, et ta usaldas mulle oma fotoarhiivi, kust peegelduvad Soome tsiviilisikute sõja ja põgenemisega seotud valusad hetked. Vanadelt fotodelt peegelduv valu ja kurbus oli omane kõigi sõda tunda saanud maade inimestele, sellepärast olen jätnud fotod tihti allkirjata, neid tuleb vaid vaadata, et mõista elu hoidmise vajadust.
Tänan kaasaelamise eest kõiki lähedasi ja sõpru: Stefan Brunowit, Tuva Korsströmi, Jaak Kiviloogi, Kristel Engmanni, Iivi Anna Massot, Andry Ruumetit, Pirjetta Branderit, Seppo Salmineni, Ira Stillerit, Kirsi Korpit, Michel Grünsteini, Heidi Hautalat, Antti Alaneni, Iris ja Kauko Saloranta, Leo Vuosalo ja Vivienne Sinclerit, Sirpa Tuomineni, Reet Argos-Poutiainenit, Eija Pöystit ja Eero Ingströmi, Maria Ruotsalat, Heidi Granqvisti, Ressi Kaerat, Mari Hyrkkäneni ja Mikael Enckelit, Henrik Laxi, Merle Pajulat, Kristel Kossarit, Marko Mihkelsoni, Toomas Trapidot, Eha Vesikot, Kätlin Kaldmaad, Viivi Luike, Jaak Jõerüüti, Anja Salokannelt, Marcust Kolgat ja Karl Altaud.
Perekonna – poeg Marko Martinsoni, ema, isa ja venna – toetus oli mulle raamatu kirjutamise ajal oluline.
Tänan kõiki, kellelt olen saanud ühel või teisel moel toetust, julgustust ja inspiratsiooni.
ESIMENE PEATÜKK
On 2007. aasta. Minu tulevase filmi „Soome lahe õed” üks tegelasi, 93-aastane Helmi Visnapuu otsib välja oma loodusmaalid. Tema tööd olid kolm aastat tagasi väljas Viljandi Kondase-nimelises kunstikeskuses. Vana naise pildid on siirad ja lapsemeelsed. „Ma hakkasin maalima alles mõned aastad tagasi. Avastasin juhuslikult koos lastelastelastega joonistades, et mul on selline anne. See on Looja kingitus. Maalides unustan ma kõik rõhuvad mõtted noorusest, sõjast ja okupatsioonidest ja kaotusevalust. Kuid mingis teises olukorras, vaikusehetkedel ja unedes pöörduvad nad ikka mu juurde tagasi ja ma ei pääse minevikust välja,” ütleb Helmi vaikselt.
Operaator seab kaamerat üles. Kõik on filmimiseks valmis, ma võin Helmit intervjueerima hakata. Teen filmi eesti ja soome naiste ühisest ajaloost enne Teist maailmasõda ja sellele järgnenud ajast. Siis kutsub Helmi mu teise tuppa ja peaaegu sosistab, et tal olevat asju, millest ta ei taha kaamera ees rääkida, millest ta pole kunagi ega kellegagi rääkinud. Kuid millest ta ei saa ka vaikida. Ta pole kindel, et tema lugu tahetakse kuulda ja kas tema kogemus leiab mõistmist.
Helmi kallab endale klaasitäie vett, istub akna all olevale toolile ja hoiab klaasi kõvasti käes. Tema peidetud meeleheite taga on faktid ja argumendid, millega vägivaldsed režiimid end kaitsevad, sundides inimesele peale hirmu, et panna ta aastateks vaikima, pead kõrvale pöörama. Nii ei pandagi tähele selle olukorra aeglast mõju, kui inimene jääb ilma kaastundest ja lohutusest, hakkab tundma end reedetuna.
Helmi sündis 1915. aastal Kaagvere külas 11-lapselises taluperes. Pärast kooli jäi ta isatallu tööle. Ta abiellus Andres Visnapuuga ja kolis mehe majja, Kaagvere lähedale Lajavangu. Andres oli saanud metsandushariduse ja töötas metsavahina, mis oli tol ajal lugupeetavamaid töökohti maal. Helmi oli õnnelik. Nagu enamik tolleaegseid taluperenaisi, liitus ta Naiskodukaitsega ja mees Kodukaitsega. Nad olid lootnud, et nendes organisatsioonides tegutsedes ja ellujäämisstrateegiaid õppides suudavad nad oma kodu vaenlase rünnaku korral kaitsta. Helmil oli veel meeles hirmutav mälestus lapsepõlvest, 1924. aasta 1. detsembri hommikune kommunistide mäss. Nõukogude väed olid olnud piiri taga valmis Eestit ründama. Katse iseseisvus hävitada ebaõnnestus, kuid inimesed elasid üle vapustuse. Nad sosistasid juhtunust hirmunult. Räägiti, et Tallinnas Balti jaama ees olid vedelenud surma saanud inimesed. Minister Eenpalu maja aknad purustati, kuulid olid tunginud ministri väikese tütrekese vankrisse… Iseseisvat riiki taheti kukutada, kuid Eesti valitsus likvideeris selle katse kahe tunni jooksul ja ametiasutused jätkasid tööd. Elusalt oli võetud kinni 140 kommunisti, kelle hulgas oli kuus Nõukogude Vene saatkonna töötajat. Surma oli saanud teedeminister Karl Kark ja viis Eesti ohvitseri.
FOTO: MARKO MARTINSON
Helmi mäletab vanematelt kuuldud maailma õeluse eest säästmise õpetusi, et olukord, mis Eestit sel hommikul halvas, ei muutuks kibestumiseks ja hirmuks. „Kui saabus suvi, läksime isaga üle põldude, läbi rohekaskollase valguse, künkast alla ja nägime linnupesa. Isa ütles, et linnupesa võib vaadata ettevaatlikult, selle peale ei tohi hingata, muidu lind jätab oma pesa maha. Me vaatasime ettevaatlikult pesa, me ei hinganud ega liigutanud end. Ta ütles, et isegi siis, kui on ajad, kus me peame taluma kurjust, kus meid püütakse panna sõltuma käibetõdedest, kus elu viskab su ette igasuguseid olukordi vägivallast petmiseni, isegi meeleheite ja leina ängis sa pead hoidma oma moraali ja väärtusi, mis toetavad elu. Isegi siis, neis rasketes olukordades, kordas ta mitu korda.”
Eesti naised olid tookord, 1924. aastal pärast Eesti riigi hävitamise katset, hakanud Soome lotta’de eeskujul looma meeste Kaitseliidu juurde oma organisatsiooni Naiskodukaitset.
Need lapsepõlvekogemused mälus, oli Helmi noore abielunaisena 1930. aastatel pidanud enesestmõistetavaks, et ta teeb omalt poolt kõik Eesti kodurahu hoidmiseks. Ta oli andnud pidulikul tseremoonial tõotuse: „Luban kaitsta Eesti põhiseadusega kehtestatud riigikorda, töötades ausalt Kaitseliidu põhimõtete järgi.” Naised olid tundnud end meeste kõrval tegutsedes väärikana. Helmi oli võtnud osa samariitlaste kursustest, mida korraldati üle maa ja mis pidid andma teadmisi meditsiinist ja esmaabist. Nad olid aidanud noores riigis kodanike omaalgatusliku tegevuse kaudu traditsioone kujundada, nad olid õppinud sõjaväe toitlustamist kriisiolukorras, mõned naised lõid koole ja kursuseid. Selle kaudu oli naiste eneseusaldus kõvasti suurenenud.
Inimeste lootused said valusa hoobi, kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris. Kohe algasid arreteerimised ja inimesi hakati loomavagunites Venemaale küüditama, iseseisva riigi alustalad murenesid. Mees, kelle uus Nõukogude võim oli miilitsaks ülendanud, tuli Helmi kodu läbi otsima. Oma võimu demonstreerimiseks läks ta Helmile kalle ja tahtis teda vägistada. Helmi rabeles end vabaks ja tõukas miilitsamehe trepist alla. Kättemaksuks saatis miilits tallu eestlastest ja venelastest koosneva hävituspataljoni. Räpased ja mustusest haisvad mehed olid tagunud teda nagu palli käest kätte. Helmi mees Andres oli valekaebuse tõttu varem vangistatud. See juhtus 1946. aasta septembris. Nad olid mehega koos põllule kartuleid võtma läinud ja näinud juba kaugelt Nõukogude sõjaväe villise lähenemist. Autost tuli välja hulk relvastatud mehi, kes teatasid, et Andres olevat „nõukogude rahva vaenlane” ja kuuluvat arreteerimisele.
