olid tollal see „teine”, kellest Saksamaal hakati kujundama vaenlast, kõigi hädade põhjustajat. Olukord tekitas tollases Eestis kõhedust ning rahvussotsialismi ja antisemitismi ideoloogia levimise vältimiseks kriminaliseeris Eesti valitsus 1933. aastal ideoloogiad.
Sallivat vähemustesse suhtumist näitab ka see, et kui Eesti 1918–1920 lõplikult iseseisvus, eraldati kirik riigist ja Naiskodukaitsega tohtisid liituda kõik Eesti kodanikud usust ja etnilisest taustast hoolimata. Erinevalt Lotta Svärdi põhikirjast usku eraldi ei toonitatud.
Kui punased 1918. aasta Vabadussõja ajal Eestist koos Nõukogude Venemaa väesalkadega lahkusid ja ähvardas Saksa okupatsioon, kuulutas valitsusena tegutsenud Eesti Maapäev Eesti iseseisvaks riigiks. Iseseisvusmanifestis nimetati venelasi, sakslasi, rootslasi, juute ja kõiki teisi rahvusvähemusi. Manifestis esitatud kodanikuõigused olid mõeldud kõigile Eesti kodanikele, lubadusega tagada kõigile Eesti kodakondsus ja Eesti seaduste ja õiguse kaitse.
Filmiajaloolane Inna Genss on oma mälestusteraamatus „Kodud ja kujutlused” (2007) kirjutanud: „Eesti Vabariigi ajal oli riik kirikust eraldatud ja kõigil vähemusrahvustel oli õigus koolis saada usuõpetust vastavalt oma religioonile. Ükskord helistas klassijuhataja proua Reder meile ja küsis, kas isal pole midagi selle vastu, et ma kooli jõuluõhtul loen prantsuse keeles luuletuse Jeesus Kristusest. Arvati, et mu hääldus on hea. Isa ühmas, et tal on ükskõik, mida ma prantsuse keeles loen. Meeles on usuõpetuse tunnid, jälle helistati mu isale ja küsiti, kas on vaja kooli kutsuda rabi, et ta õpetaks mulle juudi religiooni aluseid. Isa tänas viisakalt ja ütles, et pole vaja. Ta oli ise veendunud ateist.”
Nagu mäletab arst ja psühholoog, endine Gulagi vang Heino Noor, elas tema lapsepõlve kodukandis Haapsalus Läänemaal, mis oli eestirootslaste keskus, juute ja venelastest pagulasi, rootslasi, sakslasi. Heino ema Salme Noor oli üks Naiskodukaitse loojaid ja juhte ning Heino mäletab, et Naiskodukaitsesse kuulus nende perekonnasõber, arst, juudi organisatsiooniski tegutsenud proua Klas.
Peale selle oli Naiskodukaitses ka teisi rahvusi, kes pidasid end vastavalt kodakondsusele eestlasteks. Eesti kultuuriautonoomia seadus andis kõigile rahvusvähemustele õiguse edendada oma rahvuskultuuri.
Haapsalus oli tollal valitsenud hoiak, kus rahvusluse kõrgeim ideaal oli isamaalisus ja Eesti riik, etnilisest taustast hoolimata.
Olen seda raamatut kirjutades esitanud dotsent Tiina Kinnunenile hulga küsimusi ning saanud vastuseid suuliselt ja ka tema uurimuste näol. Pärast filmi „Soome lahe õed” valmimist 2009 oleme esinenud koos nii Soomes ja Eestis kui ka filmi esilinastusel Ateenas. Püüan suurt hulka Tiinalt saadud materjali ja tema juhendatud Terhi Tuononeni magistritööst pärit informatsiooni pähklikoorde koondada.
Pärast Esimest maailmasõda sündisid Soome naiste eeskujul Läänemere ümber patriootilised naisorganisatsioonid, kel igaühel oli oma nägu, kuid kes tegid tihedat koostööd, võrreldes oma kogemusi ja kujundades mitmesuguste tegevuste kaudu solidaarsust inimeste ja riikide vahele. Nagu Tiina on mulle kinnitanud, süvendas üheskoos tegutsemine naistevahelist solidaarsust ja õelikkust.
Kui Euroopas möllas Esimene maailmasõda, käis noores Soome Vabariigis lühike, kuid kibe kodusõda, millest võtsid osa ka naised. Kui punasel poolel varustati nad relvadega, siis valgete poolel olid naised relvitud, nende ülesanne oli hoolitseda armee vajaduste eest, valmistada toitu, tegeleda varustuse hankimisega ja tegutseda sanitaridena. Kui sõda lõppes, ei tähendanud see Soomes seda, et naised oleksid loobunud kaitseväes tegutsemast, nagu toimus mujal Euroopas ja ka Eestis. Kodusõja lõppedes jäid selle pinged pinna alla küdema. 1918 valitses eriolukord, üldine rahutus ja hirm uute kriiside ees. Piiri taga Ida-Karjalas toimus vastuhakk Nõukogude süsteemile, oli oht, et Nõukogude Venemaa süüdistab rahutuste õhutamises Soomet ja alustab sõda.
Idanaabri juures Venemaal jätkus revolutsioon ja poliitiline vägivald põhjustas pidevat hirmu, sõda oleks võinud puhkeda millal tahes ja et seda takistada, hakkasid kodanlikku korda pooldavad soomlased tegutsema.
1921. aastal loodi Soomes Lotta Svärdi nimeline organisatsioon. Isamaa tütardes, nagu neid tollal kutsuti, nähti ühiskonda koos hoidvat jõudu, toonitati emadust, korralikkust, töökust ja usku jumalasse.
Soomes loodi ka teisi naisorganisatsioone, nagu 1918. aastal iseseisvunud Eestiski. Kodanike omaalgatuslik tegevus kuulus demokraatia juurde ja paljud aktiivsed naised võtsid osa mitme naisseltsi tegevusest. Soome naised olid saanud hääleõiguse juba 1906 ja Eesti naised kohe, kui Eesti oli 1918 iseseisvunud.
Lotta-organisatsioon oli see, mis keskendus Soome kaitsele, juhuks kui Nõukogude Venemaa peaks riiki ründama. See põhjustas tülisid teiste, eriti vasakpoolsete naisorganisatsioonidega ja nn rahukaitsjatega, keda Lotta Svärd süüdistas koostöös Kominterni ja Nõukogude tšekaaga. Vasakpoolsed omakorda nimetasid lotta’sid sõjaõhutajateks.
Oma mõjujõu suurendamiseks hakkas Lotta Svärd otsima liitlasi teistest riikidest, juhuks kui Nõukogude Liit peaks ründama. Soome lotta’de organisatsiooni loojatel olid juba vanast ajast head kontaktid Skandinaavia maade Rootsi, Taani, Norraga ja pärast Esimest maailmasõda otsisid nad koostööd Vene impeeriumist eraldunud riikide Poola, Eesti, Läti ja Leeduga. Nüüd võeti need suhted kaitsevõrgustiku loomise eesmärgil kasutusele. Lotta Svärd tegutses rahvusterviklikkuse nimel, kuid selle eesotsas olevatel naistel oli oma hariduse ja kontaktide kaudu ka kosmopoliitne taust. Lotta’de organisatsiooni ühed juhtkujud ja eestlaste abistamisega tegelnud olulised tegelased Fanny Luukkonen ja Helmi Arnberg-Pentti olid koolituse kaudu omandanud rahvusvahelise tausta ja kontaktid.
Luukkonen käis õpetajana paljude teiste möödunud sajandi soomlaste kombel välismaa õppereisidel ja ammutas sealt uusi rahvusvahelisi ideid. Helmi Arnberg-Penttil oli juba sündides kosmopoliitne taust, ta oli isa poolt norralane ja heades suhetes Norraga. Norra naisorganisatsiooni N.K.F.V. (Norske Kvinners Frivillige Verneplikt) esinaine Jacobine Ryen nimetas Helmi Arnberg-Penttit „Norra oma tütreks”. Noor naine oli enne lotta-karjääri alustamist 1912. aastal õppinud Stockholmis, 1920. aastal elanud Inglismaal ja 1924. aastal viibinud neli nädalat Pariisis.
Just teatud kosmopoliitsus ja rahvusvaheline koostöövalmidus inspireeris mind sellest loost kinni haarama, sest tegemist polnud pelgalt „kodu, usu ja isamaaga”, väärtustega, mida olen tavaliselt harjunud kuulma, kui juttu tuleb lotta’dest. Rahvuslik hoiak ja kristlik maailmapilt oli tollal ajavaimust kantud, kuid tänapäeva Euroopas pole need väärtused just esimesed põhjused, mis paneksid filmi tegema või raamatut kirjutama. Lotta Svärdi tegevust on Soomes üksjagu uuritud, eriti pärast külma sõja lõppu, kuid rahvusvahelised suhted on jäänud neis uuringutes peaaegu tähelepanuta. Sõdade vahelisel ajal äratas Lotta Svärdi tegevus maailmas laialdast huvi. Naaberriikides hakati Soome naistest eeskuju võtma.
Soome lotta’d laias maailmas
6. detsembril 1917 iseseisvunud Soome riigi välisministeerium hakkas kohe aktiivselt maailmas oma riigile mainet looma. 1922 valmis ministeeriumil koostöös Soome suurte ettevõtetega film „Finlandia”. Soomet püüti tutvustada tuntud inimeste, sportlaste, heliloojate, arhitektide kaudu, nagu Jean Sibelius, Eliel Saarinen, Paavo Nurmi jt. Ka Lotta Svärdi vastu tunti välismaal huvi, sest isamaalisus ja kaitsetahe olid 1920–30-ndail Euroopas kõrges hinnas. Soomes nähti, et ka lotta’sid saab kodumaa tuntuks tegemisel ära kasutada. 1925 andis Soome välisministeerium Belgias toimunud kodumajandusnäitusega seoses välja ajakirja, kus toodi esile kõik Soome naisorganisatsioonid, teiste hulgas ka Lotta Svärd.
Lotta’de organisatsioonilt paluti abi ka siis, kui Soome saabusid kõrged külalised. 1925. aastal, kui Rootsi kuningapaar külastas Soomet, palus Soome välisministeerium lotta’del ja kaitseliitlastel ette valmistada kuningapaari vastuvõtmine lillede ja lippudega. Lotta’de tegevust imetlesid välisriikide kaitseatašeed
