põhikirja ning sanitaar- ja toitlustusosakondade tegevusjuhendid. 1927. aastal saabus Soome Lotta Svärdi esinaine Helmi Arnberg-Pentti Eestisse, et tutvustada lotta’de tööd Tartus üle-eestilisel koosolekul, kus otsustati koondada naisüksused ühtseks Naiskodukaitse organisatsiooniks. Soome naisorganisatsiooni juht tutvustas Eesti naistele Lotta Svärdi põhikirja. Eesti naiste organisatsioon kujuneski ülesehituselt samasuguseks kui Soomes: keskjuhatuse alluvuses tegutsesid ringkonnad, millele allusid kohalikud jaoskonnad.
Tartus toimunud koosolek määras kindlaks, millised on naiste töö põhijooned selles organisatsioonis. Vahepeal oli Kaitseliidu peastaabil valminud Soome Lotta Svärdi põhikirja tõlge, mis saadeti Kaitseliidu naisüksustele laiali.
Naiskodukaitse põhilised ülesanded olid äratada ja edendada Kaitseliidu vaateid ja isamaa-armastust ning kokkukuuluvus- ja rahvustunnet ning aidata kindlustada riigi julgeolekut.
Soomlaste eeskujul korraldati sanitaarala, gaasirünnakutega seotud enesekaitset, rahvuslikku teavitust, samuti haridus- ja noorteorganisatsioonide tegevust, toitlustusküsimust. Nende eesmärkide elluviimisekshakatiloomakursuseidningkavandatiõpitubade, kaupluste, haiglate, puhkekodude ja koolide avamist. Enda majandamiseks korraldati loteriisid, puhveteid ja korjandusi. Naiskodukaitsjad tahtsid anda rahvale eeskuju lihtsate ja maitsvate toitudega, kuid ilusa serveerimisega. Sellepärast oli uutele menüüdele lisatud rohkesti salateid ja juurvilja, et vähendada rasva tarbimist.
Eestis tarvitati tollal rasvaseid toiduaineid iga isiku kohta 300 grammi, Saksamaal 200 grammi ja Soomes ainult 150 grammi päevas. Juhtlauseks võeti „Terves kehas terve vaim”.
Organisatsiooni nime otsiti kaua. Mari Raamot kirjutab oma mälestustes, et Soome, Rootsi ja Norra naiskodukaitsjad kandsid lotta’de nime. „Soome Lotta Svärd oli tuntud kuju J. L. Runebergi 1809. aasta sõja lugudest. Lotta läks koos mehega sõtta. Ta hoolitses rindel haavatute eest ja toitis sõdureid. Selle vapra naise kuju püsis rahva teadvuses elavana. Kuna eestlaste minevikust selliseid naiskangelasi teada polnud, siis suhtuti ajaloolistest jutustustest mõne võimaliku nime valimisse ettevaatlikult. Nii saigi organisatsioon nimeks Naiskodukaitse.”
Ka Naiskodukaitses, nagu Soome Lotta Svärdi organisatsiooniski, peeti oluliseks koostööd teiste maade naisorganisatsioonidega. 1928. aasta 27. ja 28. juunil, kui Rootsi kuningas Gustav V Eestit külastas, korraldasid Naiskodukaitse naised kuninga auks paraadi, millest võttis osa 1500 naist. Õhtul korraldati Estonia kontserdisaalis suur Kaitseliidu piduõhtu, kus esinesid võimlejad, rahvatantsijad ja koorid. Järgmisel päeval esines kuningale 400 rahvatantsijat ja kuna Naiskodukaitse naistel polnud kõigil veel sinist riietust, esineti rahvariietes. Kuninga pilk jäi pidama saartelt tulnud eesti-rootsi taustaga naiste rahvariietel ja ta kõnetas neid rootsi keeles.
Sama aasta 11. augustil kutsuti Eesti Naiskodukaitse naised Poola presidendi vastuvõtuks Tallinna, naised tundsid end meestega võrdselt väärtustatuna.
Hiljem andis valitsus Naiskodukaitse naistele tähtsa ülesande aidata puudust kannatavaid lapsi ja perekondi. Naised käisid Tallinnas läbi 8000 perekonda ja 200 perekonnale määrati riigi toetus.
Kuidas tegutseda maailmas, mida juhivad mehed?
Kahe sõja vahel toimus maailmas emantsipeerumine. Peale Naiskodukaitse ja lotta-organisatsiooni loodi nii Eestis, Soomes kui ka mujal Euroopas vabatahtlikkuse alusel rohkemgi naisorganisatsioone.
Naisorganisatsioonide põhieesmärk oli eelkõige murda ajalooline tava, et naise koht on seotud kolme K-tähelise saksa sõnaga: Kinder-Küche-Kirche (lapsed, köök ja kirik).
Mari Raamoti mälestustest loeme, et 1931. aastal hakkas meestest koosnev Kaitseliit naiste avarat põhikirja piirama. Uuest põhikirjast oli käinud ebameeldiva nõudmisega läbi Kaitseliidu õigus panna Naiskodukaitse vastuvõetud otsustele veto.
Samamoodi pahandas naisi see, et Kaitseliit nõudis endale õigust heita põhjust teatamata Naiskodukaitsest välja isikuid, kes neile ei meeldi.
Et Naiskodukaitse tööle niisugustes oludes tuge saada ja lahendust leida, võttis Mari Raamot ühendust Soome Lotta Svärdi juhatusega, kes oli tegutsenud kümme aastat ja kellel oli rohkem kriisiolukordadest välja tuleku kogemusi. Soome naised kutsusid Eesti naiskodukaitsjad Tuusula ohvitseride kooli juures toimunud suvekursustele. Ühtlasi korraldati Tuusulas Eesti Naiskodukaitse tööd kajastavate filmide õhtu. Jagati kogemusi, kuidas rasketes konfliktiolukordades väärikaks jääda ja end kehtestada. Soomlaste naisteorganisatsioonis oli tollal 50 000, eestlaste omas 10 000 liiget.
Soomlaste eeskujul korraldati järgmise aasta suvel Jäneda põllumajanduskoolis naiskodukaitsjate suvekursused. Jäneda kursustel otsustati, et tuleb koostada sanitaarkäsiraamat. Selle kohustuse võttis endale Tartu Tervishoiumuuseumi juhataja dr Voldemar Sumberg. Siingi oli saadud ideid Soome lotta’delt, kes olid võtnud sanitaarküsimused oma esmaseks ülesandeks. Varsti antigi välja eestlaste sanitaarkäsiraamat ja sellest tehti kolm trükki, millega hariti rahvast tervislikult elama ja oma elu hoidma.
Peale selle korraldati Jänedal rahvatantsu-, laulmis- ja võimlemiskursuseid. Sellest koolitusest võttis osa 230 naist ja ehk 75 protsenti neist olid rahvavalgustajad – õpetajad. Esindatud oli iga maanurk.
Aukülaliste hulgas olid Eesti naiste tuntumad kujud, kes olid liitunud selle organisatsiooniga – helilooja ja dirigent Miina Hermann (Härma), luuletaja Anna Haava, ooperilaulja Aino Tamm, Paula Brehm, Marie Reisik – ja Leeni Vesterinen Soomest.
Kursusi peeti ka Väimelas, neist võttis osa ka Läti naiskodukaitse esindus.
Kursuste lõpupäevil tuli kohale Soome lotta’de delegatsioon, igast ringkonnast üks esindaja – kokku 30 naist.
Naistele korraldasid piduliku vastuvõtu Eesti kaitseminister August Kerem ja Soome suursaadik.
Väimelas peetud Naiskodukaitse kursustest võtsid osa ka Läti naiskodukaitsjad ja 30-liikmeline Soome lotta’de delegatsioon.
FOTOD: EESTI NAISKODUKAITSE ARHIIV
Raudteevalitsus võimaldas naistel sõita eravagunites tuliuute tekkide ja voodipesuga Narva. Koos käidi Vene piiril ja vaadati neid kohti, kus Soome vabatahtlikud olid Vabadussõja ajal 1918–20 olnud abiks vaenlast välja ajamas. Siis koguneti Vabadussõjas langenute mälestussamba ümber ja lauldi ühiselt Soome ja Eesti hümni, mis oli meloodialt sama mõlemal riigil.
Samal aastal tähistati Estonia konterdisaalis suurejooneliselt Eesti Naiskodukaitse juhi Mari Raamoti 60. sünnipäeva, millest võtsid osa nii Eesti haridusminister kui ka kindral Johan Laidoner.
Piduliste hulgas oli ka Soomest Lotta Svärdi esinaine ja kolm naissaadikut ühes Soome kaitseliidu ehk Suojeluskunta esindajatega. Soome sõbrad autasustasid Mari Raamotit Soome presidendi Svinhufvudi ülesandel Valge Roosi ordeniga.
1935. aastal pöördusid juba Prantsuse ja Ungari naised Eesti Naiskodukaitse poole palvega jagada näpunäiteid organisatsiooni loomiseks.
Aino Kuusinen Eesti riigi hävitamiskatse tunnistajaks
Eesti demokraatliku riigi hävitamise plaani jälgis Nõukogude Venemaalt sel ajal Kominternis töötanud soome kommunist Aino Kuusinen.
Ta oli jätnud maha oma esimese abikaasa, raudteevalitsuse inseneri Leo Sarkola ja lahkunud 1922. aastal Soomest Nõukogude Venemaale, et järgneda oma armastatule, tuntud punasele soomlasest riigimehele Otto Wille Kuusinenile. Moskvas
