nende lähedasi. Katõni massihaud tapetud Poola ohvitseridega. See sarnaneb mis tahes massihauaga tänapäeva maailmas, sama sandistamiskäekiri üha uuesti ja uuesti. Kõdunevate laipade taskutes on alles perekonnafotod… See on sõda, mis vaatab filmikaadritelt vastu laipade surma täis silmakoobaste kaudu. Sõda rebib tükkideks. Maastik surnutega loob atmosfääri, mis mõjub vapustavalt. Euroopa on vajumas kaosesse.
Loen ühe Eesti diplomaadi mälestustest, et pärast Poola riigi purustamist kutsuti kõik neutraalsete riikide Saksamaa-suursaadikud kokku ja korraldati neile ekskursioon moodsa tehnikaga hävitatud Poolasse. See, mida diplomaadid näha said, vapustas neid ja tekitas õudu. Ja kusagil olid Poola naiskodukaitsjad, kes uskusid, et sõda saab ära hoida.
Viimane rahusuvi 1939
Kõigil neil sõjaeelsetel ärevusaastatel oli väikeriikidele oluline oma rahvusvahelist mainet hoida ja kujundada. Tehti filme ja püüti kutsuda välisajakirjanikke oma riigist artikleid kirjutama. Enne sõda valmis Eesti välisministeeriumi tellimusel režissöör Theodor Lutsu pikk ja põhjalik dokumentaalfilm Eestist ja keegi ei aimanudki, et paari aasta jooksul see väikeriik hävitatakse.
Kui Soome sai 1938. aastal teada, et 1940. aasta olümpiamängud toimuvad Helsingis, õhutas see soomlastes optimismi ja andis Soome välisministeeriumile hea võimaluse oma riiki rahvusvaheliselt reklaamida. Soome riigi tutvustuskampaaniasse kavatseti kaasata ka Lotta Svärd, kes pidi olümpiamängude külalisi võõrustama ja korraldustöös osalema. Olümpiamängud jäid ära, sest siis, kui need pidid toimuma, möllas Euroopas juba sõda.
Talvesõja künnisel saabus Soome välisministeeriumi kutsel Helsingisse maailmakuulus Denise Bellon (1902–1999), prantslaste tunnustatud ajakirja Match fotograaf. Siis ei arvatud veel, et see on Euroopa viimane rahusuvi. Belloni tollast sõnumit Soomest prantslastele meenutab 2008. aastal Soomes avaldatud raamat „Õnnelik maa. Soome augustis 1939”, mis sisaldab peale Belloni fotode ka kaasaegsete mälestusi koos tollaste asjatundjate kommentaaridega. Soomes elav prantsuse ajaloolane Lois Clerc kirjutab, et juba sama aasta augusti lõpus sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa mittekallaletungilepingu, mille salaprotokollis lepiti kokku huvipiirkonnad. Nõukogude Liit nõudis, et väikesed Baltimaad loovutaksid sõjalisi tugikohti, 1. septembril ründas Saksamaa Poolat ja 30. novembril Nõukogude Liit Soomet. Enne kui Soome sõtta tõmmati, kohtus fotograaf peaminister A. K. Cajanderiga, Risto Ryti, marssal Mannerheimi, Jean Sibeliuse, Väinö Aalto ja F. E. Sillanpääga.
Raamatus saab näha Matchis 1939. aastal ilmunud fotosid poliitikutest, sportlastest, sõduritest, lotta’dest ja tavalistest inimestest nende argielus sõja künnisel. 1939. aastal võtsid prantslased selle fotoreportaaži suure huvi ja sümpaatiaga vastu.
Soomlased olid sõja eelõhtul välismaale informatsiooni jagamisega ettevaatlikud, kuid prantslased püüdsid ise soomlaste olukorda mõista. Nende silmis oli Soome marginaalne veetlev maa. Samad liberaalsed ringkonnad, kes olid Soomet Esimese maailmasõja ajal kritiseerinud, et ta tahab Vene impeeriumist eralduda, olid nüüd võlutud väikesest, erapooletust ja rahuarmastavast riigist, kes tegutses aktiivselt Rahvasteliidus ja oli ühe esimesena maailmas andnud naistele hääleõiguse. Prantsusmaa konservatiivsemad ringkonnad omakorda kritiseerisid Soome demokraatia nõrkust ja selget saksameelsust, teisalt veetles neid Soome kommunismivastasus ja vanaaegsus. Soome ise püüdis luua Prantsusmaal oma suhete kaudu ettekujutust, et kuigi oldi kommunismi vastu, ei tähendanud see Saksa mõjutustele allumist. Denise Bellon kirjutas 1940. aastal: „Samal ajal kui Soome on kommunismivastane, on tema ühiskonna areng imetlusväärne.” 1939. aastal, kui Nõukogude Liit ründas Soomet, kirjutati Prantsusmaal väikesest heast demokraatlikust riigist, kellele on ebaõiglaselt kallale tungitud.
KOLMAS PEATÜKK
Killustatud mälu otsib narratiivis kohta, et mälestustele ja sündmustele tagantjärele tähendus omistada. Kui üksikisik läheneb oma traumaatilistele mälestustele unedes, siis kollektiiv uurib oma ajaloo hirmu ja taaka kinolinal, ilukirjanduse, dokumentalistika kaudu. Need on vahendid, millega seista silmitsi oma ajaloo koormaga.
Film on humaanne inimmeele ja ühiskonna peegel, seega on ta ajaloo analüüsimiseks suurepärane vahend. Kogu tunnetuslikku võrgustikku on võimatu jäädvustada, kuid kui üks film sünnitab inimeses dialoogivajaduse, samastumiskogemuse, siis on see psühholoogilise protsessi jätk, mis on jäänud vaevama, sest pole leidunud sõnu.
Tallinna Okupatsioonide Muuseumis avati 2006. aasta sügisel näitus „Soome lahe õed kahelt kaldalt”, kuhu kuulus ka minu 20-minutine videofilm, omamoodi eelsõnum eelseisvast täispikast dokumentaalfilmist.
Jälgin Tallinna Okupatsioonide Muuseumi kogunevat rahvast. Vanad soome prouad on tulnud Tallinna, et näitusest osa saada. Siis astub näitusesaali Helmi Visnapuu. Ta istub esimesse ritta toolile, näituse avakõnet ootama, ja küsib enne istumist kõrval istuvalt naiselt: „Kas see koht on vaba?”
Vastus on soomekeelne: „Kyllä.” Helmi ei tunne veel oma naabrit. Tema nimi on Ulla-Marita Rajakaltio. Varsti hakkavad nad omavahel rääkima, üks eesti ja teine soome keeles, ja mina tean, et tahan teha neist filmi, kirjutada nende mälestused raamatusse. Nad on teineteisega sarnased nagu õed – Soome lahe õed. Helmi ja Ulla-Marita ja nende saatusekaaslased siin- ja sealpool lahte.
Sama aasta lõpus annan ühele Soome ajalehele intervjuu, kus räägin oma raamatutest, filmidest ja tulevikuplaanidest. Varsti saan telefonikõne. Vanem mehehääl tutvustab end: „Minu nimi on Veikko Ilmasti. Lugesin ajalehest, et te kavatsete teha dokumentaalfilmi Eesti ja Soome lotta’dest. Minu õde Laila Auer oli 1940. aastal pikkulotta ja viibis koos teiste Soome tüdrukutega Eestis kodutütarde Rannamõisa suvekodus. Ta oli neil päevil Eestis, kui Nõukogude Liit 1940. aasta juuni keskel Eesti okupeeris. Minu õde on selle traagilise sündmuse tunnistaja. Oli oht, et nad ei pääse Eestist eluga tagasi, kuid siiski pääsesid.” Lepin Veikko Ilmastiga kokku, et niipea kui aeg lubab, sõidame üheskoos Tamperre tema õe Lailaga kohtuma. Tundub uskumatu, et kusagil on soomlane, kes on olnud Eestis toimunud suurte ja traagiliste ajaloosündmuste tunnistaja.
Hiljem tutvun Tallinnas keemiaprofessor Helvi Hödrejärvega. Tema käis 1940. aastal koos naiskodukaitsjast ja lauljannast emaga Rannamõisa kodutütarde suvekodus ning oli seal umbes samal ajal kui Lailagi. Tookord nad siiski ei tutvunud, vanusevahetki oli umbes kümme aastat. Väikesele Helvile oli ema ostnud kodutütre vormi, ainult müts puudus. Helvi ema oli Naiskodukaitses ja väikest tüdrukut oli innustanud seegi, et tema kooli, Tallinna Inglise Kolledži direktor Anna Tõrvand-Tellmann oli pannud aluse Eesti kodutütarde tegevusele.
Eesti Naiskodukaitse arhiive uurides selgub, et 1924. aastal pärast kommunistide riigipöördekatset oli Anna Tõrvand-Tellmann Tallinna Naisseltsi juhatajana olnud see, kes tuli välja mõttega asutada Soome ja Poola naiste eeskujul naiskaitseliit. Naiste kaitseorganisatsioon asutati 1925. aastal Kaitseliidu Kalevi maleva juurde ja selle nimeks sai esialgu Linda. Anna Tõrvand-Tellmann valiti organisatsiooni juhiks.
Ulla-Marita ja Helmi.
FOTO: IMBI PAJU
1932. aastal asutab see haritud ja aktiivne naine Eestisse esimese inglise keele süvaõppega kooli, mis hakkab kandma Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži nime. 1940. aastal likvideerivad Nõukogude okupatsioonivõimud kooli. Stalinlikule süsteemile omaselt ja sovettide vihast Inglismaa vastu võetakse kõik Inglismaaga seotud eestlased Nõukogude jälitus- ja represseerimisasutuse NKVD surve alla. Anna Tõrvand-Tellmann ja tema perekond arreteeritakse ja viiakse Venemaale vanglasse, kus ta mees, kindralmajor Juhan Tellmann ülekuulamiste ja piinamiste tagajärjel sureb. Tema tütar Zita hukatakse, ainult Zita tütrel Viivel õnnestub koos tädiga Ameerika Ühendriikidesse põgeneda.
Nõukogude
