Tallinna saatkond saadaks neile materjali Lotta Svärdi tegevuse kohta. Soome ja Eesti naiste suhted muutusid kohe tihedaks, kui 1927 oli ametlikult loodud eestlaste vastav naisteühendus. Samal aastal peeti Kuopio lottapäevi, kuhu kutsuti ka Eesti naiste esindus. Mari Raamot kuulutati pidulikult Lotta Svärdi auliikmeks. Võib-olla oli Mari Raamoti suur soosing soomlaste hulgas põhjustatud ka sellest, et tema abikaasa Jaan Raamot oli olnud 1917. aastal, kui puhkes Vene revolutsioon, Venemaa Ajutise Valitsuse Soome asjade ülemkomissari abi ja Riigipanga komissar. Kui Jaan Raamot oli teatanud Riigipanga peadirektorile Šipovile keisri troonilt lahkumisest, lausunud direktor risti ette lüües: „Sellega algab Vene impeeriumi lagunemine.”
Soome abikomissarina võttis Raamot osa ühest suuremast nõupidamisest Soome esindajatega. Ta oli soomlastele öelnud: teil ei tule leppida autonoomiga, vaid nõudke Soomele täielikku iseseisvust. Säärane mõtteavaldus Vene valitsuse eestlasest esindajalt tuli soomlastele üllatuseks ja nad korraldasid Raamotile ovatsiooni. Hiljem, kui Soome ja Eesti olid Vene impeeriumist lahku löönud ja iseseisvunud, andsid soomlased Jaan Raamotile Soome Valge Roosi ordeni.
Ka ajakirjandus märkas naisorganisatsioonide tihedat koostööd.
1933 kirjutas ajaleht Karjalan Ääni: „Töö isamaa vabaduse kaitsmiseks innustab nii Eesti, Rootsi, Norra kui ka Soome naisi. Harras valmisolek kodu ja isamaa kaitsmiseks, selles peitub tugev ühine side kõikide maade lotta-organisatsioonide vahel.” Ajaleht Uusi Suomi kirjutas 1937. aastal Oulu lotta-päevade uudiseid vahendades, et „Põhjala lotta’de koostööd hinnatakse Rootsi lotta’de keskuses eriti kõrgelt”.
Soome kodanlik ajakirjandus toetas lotta’de rahvusvahelist mainet selliste artiklitega kodumaal.
Teiste riikide vabatahtlikel naiste maakaitseväe üksustel olid sarnased ülesanded kui Lotta Svärdil. Enamik neist tegeles massitoitlustuse, varustamise, kantseleitöödega. Meietunnet loodi eri maade naiste vahele õeks olemise põhimõtte kaudu. Maakaitseväe naiste organisatsioonide kokkutulekutel, kõnedes ja kirjavahetuses kasutati väljendit „õed”, sisaret. Paljud rahvusvahelised naisorganisatsioonid hakkasid soomlannade eeskujul rääkima ka endast kui lotta’dest. Lotta Svärdi see ei häirinud. Nad kasutasid isegi Rootsi, Norra ja Eesti naiste puhul lotta nimetust. Kui Lotta Svärd oli loonud suhted Läti, Leedu ja Poola naiste vabatahtlike maakaitse organisatsioonidega, hakati neidki ebaametlikult lotta’deks nimetama.
Kokkukuuluvustunde loomiseks jagati vastastikku aumärke ja mälestusesemeid.
Aastal 1932 kinkis Eesti Naiskodukaitse juht Mari Raamot Soome lotta’de juhtkonnale Eesti naisteühenduse lipu. Kokkutuleku korraldajaid, Sortavalla piirkonna lotta’sid pidasid Eesti lotta’d meeles, kinkides neile oma maa väikese lipu.
Kõnedes, kirjavahetuses ja artiklites toonitati eri maid ühendava tegurina ühist ajalugu, rahvaste sarnast saatust ja kultuurikontakte. Eestis ja muudes Baltimaades nähti vennasrahvaid, kel on olnud sarnane minevik. Neil kõigil oli ka kommunismiohu kogemusi. Näiteks kirjutas 1931. aastal Eestit külastanud Soome lotta Tyyne Pohjanpalo pärast Eesti-reisi, et see polevat olnudki välisreis, „vaid külaskäik sugulasrahva juurde, kes tunneb ja mõtleb samuti kui meie ja kelle saatus, minevik ja tulevik on samasugune kui meie oma. Minevik ainult on olnud meie omast raskem ja tulevik kindlasti veelgi ebakindlam”.
1931. aasta Helsingi lotta-päevadel Läti maakaitsenaistele pühendatud tervituskõnes toonitati, et maade saatus on olnud tihedalt seotud, ja Pori lotta-päevadel 1935 Läti maakaitsenaisi esindanud Helene Zilinska meenutas oma kõnes, et „meie riigid on saatuse tahtel üksteisega lähedalt liitunud nii rõõmus, kurbuses, õnnes kui ka õnnetuses”.
Ka Leedu maakaitseväe arvates ühendas Leedut ja Soomet sarnane ajalugu. Mõlemad rahvad olid kannatanud võõra võimu ikke all. Vanadele ajaloolistele ja kultuurilistele sidemetele lisandus nüüd ka nn lotta-töö.
Pori 1935. aasta lotta-päevade avakõnes ütles Fanny Luukkonen: „Esimest korda kohtuvad viie eri maa naiste kaitsealase töö esindajad samaaegselt üksteisega. On suur rõõm, et see toimub just Soomes. Te olete tulnud meie maale austatud sõprade ja aateõdedena. Me soovime, et need koos olemise päevad lähendaksid meid üksteisega ja näitaksid meile kõigile, et ka lotta-töö alal on ühised tähtsad eesmärgid, mille poole peab rahva õnne ja vabaduse kaitsmise nimel pürgima.”
Eesti naiskodukaitsjad ja Soome lotta’d saavad kokku nagu õed omavahel ja usuvad, et koostöö ja ühise võrgustiku abiga on võimalik sõda vältida.
FOTOD: EESTI NAISKODUKAITSE ARHIIV
Peale ühiste aadete ja ajalooliste sidemete toonitati kõnedes, et Soomet, Põhjamaid, Baltimaid ja teisi lääneriike ohustab kommunismi levik.
Sortavallas 1933. aastal peetud lotta-päevade avakõnes ütles Luukkonen, et lotta’d ja välismaa külalised on kogunenud „idapiiri turvajoonele”, kus saadakse hästi aru, kui tähtis on, et „kogu Põhjala seisaks kindlalt seda valvates”. Anti mõista, et sõjaoht tuleb piiri tagant, kommunistlikust Nõukogude Liidust, kuid seda nõrgestab see, et Põhjamaade, Soome ja Eesti maakaitsevägi on asunud ohtu valvama.
Peale ühiste aadete ühendas eri maade maakaitsenaisi ristiusk. Ristiusu selge positsioon oli lotta-päevadel nii Soomes kui ka mujal Põhjamaades alati esil. Kõik põhjamaised kohtumised algasid jumalateenistusega. Leedu ja Poola ei tunnistanud sama protestantlikku usku kui soomlased ja skandinaavlased, kuid nende tõekspidamisi austati, sest nad esindasid kristlikke väärtusi. Uurimustest võib lugeda, et kuigi tehti rahvusvahelist koostööd, ei peetud vajalikuks koonduda ühise katusorganisatsiooni alla, sest kõigi eesmärk oli üks: kaitsta oma isamaad, selle sõltumatust ja vabadust.
Soome lotta’de ja Eesti naiskodukaitsjate koostöö algus
Mari Raamot, Eesti oma Naiskodukaitse looja, kirjutab 1962. aastal New Yorgis ilmunud mälestusteoses „Minu mälestused” (mis on üks väheseid seda aega puudutavaid dokumente ja mis avaldati Eestis alles siis, kui hakkasin oma raamatut kirjutama), et ta ei unusta kunagi hirmsat 1924. aasta 1. detsembri hommikut: „Pärast Vabadussõda 1918–1920, kui Eesti oli kuulutatud iseseisvaks, arvati, et Kaitseliitu ei lähe enam vaja, vaid korra ja turvalisuse kindlustamiseks piisab politseist. Kuid see verine konflikt Tallinnas näitas, et me peame siiski püsima valvel. Kaitseliidu elluäratamine sai sellest uut hoogu juurde. Tuhanded isamaaliselt mõtlevad inimesed liitusid uuesti selle ridadega. Aktiivne tegevus läks uuesti käima.”
Ta meenutab patriotismi, mille see riigipöördekatse ka naistes põhjustas: „Teame, et niikaua kui tuntakse Eesti nime, niikaua teatakse ka, et Eesti mehe kõrval on moraalseks toeks ja nõuga kaasatöötajaks Eesti naine. Niisiis ei tahtnud tolle põlvkonna rahvatütred käed rüpes istuda ja hakati looma oma kodukaitse organisatsiooni ja eeskujud, nagu ma eespool juba kirjutasin, saadi Soome naiste Lotta Svärdi organisatsioonilt.”
Raamot kirjutab, et Vabadussõja ajal 1918.–20. aastal ei kippunud eesti naised rindele, küll aga töötati organisatsiooni Ühistöö raames tagalas, aidates kaasa Eesti vägede võidule. Tuhanded naised kogusid raha, valmistasid näputööna sokke, kindaid, salle, pesu, samuti koguti rindele saatmiseks toidumoona ning komplekteeriti kuivpajuki pakke, korraldati haavatute toitlustuspunkte, saadeti teele sanitaarvaguneid, abistati haiglates – just sealt saadud kogemused olid aluseks Naiskodukaitse organisatsiooni loomiseks pärast 1924. aastat, kui Eesti riigi eksistents oli sattunud hädaohtu.
Esimesed Naiskodukaitse rakukesed tekkisid juba 1925. aastal ja eeskuju otsiti Soomest.
Lotta
