siirdus Aino Kuusinen Nõukogude Venemaa sõjalise luure GRU teenistusse. Haritud ja keeleoskaja naisena pandi ta Kominterni huve teenima kõikjal maailmas, kuni saadeti Stalini sunnitöölaagrisse Gulagi. Ta oli hoiatanud Ameerika soomlasi kolimast Ida-Karjalasse, millest Nõukogude Venemaa oli lubanud teha „paradiisi”. Tegelikult viidi enamik Ameerikast Ida-Karjalasse kolinuid rahvavaenlastena Gulagi. Aastal 1937 kuulutas Stalin soomlased, eestlased, lätlased ja teised rahvad Nõukogude Liidu vaenlasteks ja nende rahvuste Nõukogude Venemaal elavatest esindajatest said rünnakute ja genotsiidi ohvrid. Aino maksis oma teo eest rasket hinda. 1966. aastal õnnestus tal lahkuda Nõukogude Liidust läände, kus ta kirjutas oma elust paljastava raamatu „Jumala syöksee enkelinsä” („Jumal tõukab ära oma inglid”).
Komintern, kuhu Aino Kuusinen oli saanud töökoha ja kust 1924. aastal valmistati ette demokraatliku Eesti riigi hävitamist, oli loodud 1919. aastal Vladimir Lenini, Lev Trotski ja Venemaa kommunistliku (bolševike) partei juhtimisel.
Selle eesmärk oli võidelda kõigi vahenditega kodanluse võimu kukutamise eest ja nõukogude vabariikide loomise eest kõikjal maailmas. Komintern oli oma olemuselt NSV Liidu välispoliitika teenistuses olev luure-, õõnestus- ja terroriorganisatsioon. Kominterni juhiti Moskvas asuvast peakorterist ja kõik temaga liitunud parteid pidid juhinduma tema otsustest ja instruktsioonidest.
Komintern kavandas ja juhtis paljusid riigipöördekatseid ja mässe, korraldas atentaate, kogus luureandmeid ja tegi propagandat, õõnestas parlamentarismi. Nende töö üks tingimus oli patsifismi hukkamõistmine ja vajaduse korral vägivald. Kominternil olid oma allorganisatsioonid, nagu rahvusvaheline tööliste abistamise organisatsioon, noorsoo kommunistlik internatsionaal, rahvusvaheline ametiühingute organisatsioon, punane ametiühingute internatsionaal, rahvusvaheline tööliste abistamise organisatsioon, rahvusvaheline revolutsioonivõitlejate organisatsioon, talupoegade internatsionaal, sõjakool, rahvusvaheline leninismi kool, kommunismi ülikoolid ja teised, kus muu hulgas õpetati sabotaaži, konspiratsiooni, tänavarahutuste korraldamist jms. Kuigi organisatsioon oli hästi organiseeritud, äratas Aino Kuusinenis imestust, kui ta Moskvasse saabudes nägi, et revolutsiooni peamajas Kominternis liikus ringi suurtes segastes parvedes venelasi ja välismaalastest haritlasi, kelle elu oli Stalini terrori tõttu pidevalt ohus. Paljud neist kaotasidki hiljem oma elu Stalini vangilaagrites.
Kuid sellele, kui hakati Eestisse revolutsiooni importima, eelnes eelmäng.
Aino Kuusinen meenutab oma mälestustes, et 1923. aastal, kui Lenin ja tema seltsimeestest nõunikud olid pikalt ja põhjalikult uurinud Euroopa poliitilist ja majanduslikku olukorda, jõudsid nad järeldusele, et Saksamaa on Lenini teooria järgi revolutsiooniks valmis: seal on hästi ettevalmistatud kommunistlik partei, kes on valmis kasutama ära rahvahulkade häda ja rahulolematust majandusliku olukorraga ning ühendama rahulolematud hulgad oma lippude alla. Berliini jaoks koolitati Nõukogude Venemaal relvastatud ründebrigaade, kelle ülesanne oli rünnata tähtsaid strateegilisi objekte, nagu raekoda, ministeeriume, politsei peamaja, riigipanka, tähtsamaid raudteesõlmi ja muud. Riigi juhtkonna liikmed pidi arreteeritama ja kohe maha lastama. Sadamatööliste kaudu smugeldati Berliini relvi ning valmistati ette Saksamaa uue kommunistliku valitsuse programm. Saksamaal revolutsiooni korraldamine osutus siiski liiga raskeks ja nurjus. Siis otsustas Kominterni juhtkond korraldada revolutsiooni mõnes väiksemas riigis, näiteks Eestis. Kuusinenis äratas see imestust, sest Lenini teooria järgi polnud Eesti veel revolutsiooniks küps: tema poliitiline ja majanduslik olukord paranes ja mingist kriisist polnud juttugi.
Moskva ja Leningradi eesti bolševikud pidasid kommunistlikku löögiüksust siiski nii tugevaks, et ta võib Eesti „vihatud kapitalistliku valitsuse” võimult tõugata. Komintern langes selle arvamuse lõksu, kiiresti koostati mõnesajapealine kommunistlik löögirühm ja saadeti 1. detsembril 1924 Tallinna strateegilisi sõlmpunkte vallutama. Kuid Eesti töölisklass jäi rahulikuks, rünnak tõrjuti tagasi ja vaid vähesed kommunistliku löögirühma liikmed pääsesid tagasi Nõukogude Liitu.
Aino Kuusinen imestab oma mälestustes, kes Kominterni majanduslikult toetas. Lõpuks sai ta teada, et kogu tegevust finantseeriti Kremlist. Ajaloolane Toomas Hiio, kes on teinud põhjaliku ülevaate 1924. aasta mässukatse finantseerimise kohta, kirjutab, et Eesti kommuniste finantseeriti Nõukogude Venemaalt üsna heldekäeliselt.
Kominterni käsutuses olid Nõukogude Venemaa ressursid, mis võimaldanuks kukutada paljude Euroopa riikide kehtiva korra. 1922. aastal avastas Eesti kaitsepolitsei Tallinna lähedal Sauel Uku talus kommunistide trükikoja. Talu oli ostetud poolteist aastat varem 300 000 marga eest. Samal ajal avastati ka kommunistide paberiladu pooleteise miljoni marga väärtuses. Viktor Kingissepp, üks riigipöörde korraldajaid, tunnistas ülekuulamisel, et Kominterni Eesti sektsiooni kaudu said Eesti põrandaalused 300 000–400 000 marka kuus. Kingissepa kaudu sai Eesti naiskommunist Vilhelmine Klementi noorproletaarlaste ühingu jaoks 150 000–200 000 marka kuus. 1921. aasta aprillis leiti läbiotsimisel Eesti Riigikogu kommunistide rühma sekretäri P. Raudsepa juurest ka osa kommunistide raamatupidamist. Arvetest selgus rahastamise heldus: 15 kommunistlikule agitaatorile anti üheks kuues maakonnas tehtavaks sõiduks välja 75 000 marka. Võrdluseks märgib Toomas Hiio, et Eesti armee ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoneri palk oli 1. detsembri mässu mahasurumise ajal 48 000 marka. Ajaloolane jõuab järeldusele, et kommunistliku tegevuse taga ei olnud mitte maailmaparandajalik vaimustus ega nooruse naiivsus, vaid ka selge materiaalne huvi.
Aino Kuusinen meenutab, et Eesti riigi kukutamise katse oligi vaid väike ettevõtmine, kuid ta mäletab, kui pettunud oli Kominterni juht, tema abikaasa Otto Wille Kuusinen, kes oli lootnud, et Soome lahe lõunakallas läheb kommunistide kätesse, mis nõrgestaks Soomet strateegiliselt.
Piiririikide võrgustiku loomise katsed
Pärast 1924. aasta 1. detsembrit mõtlesid eestlased hirmuga, mis toimub riigi idapiiri taga. Ent inimesed harjuvad isegi tulemägede lähedusega. Nõukogude Liit tuletas ikka ja jälle meelde, et ta ei ole Eestit unustanud. Näiteks pandi mõnele Nõukogude Vene linnale eesti kommunistidest riigipöörajate nimed, Jamburgist sai Kingissepp ja Oudovast Peipsi taga Tomp.
Nõukogude Liidu ametlik suhtumine 1. detsembri mässusse näitas, et ilmselt oli tegureid, mis hoidsid neid avalikku vallutussõda korraldamast. Mäss aga ebaõnnestus, sest sel polnud rahva toetust ja demokraatlik ühiskonnakord osutus piisavalt tugevaks. Peale selle toetasid Eestit lääneriigid. Nõukogude Liidu maavägi oli olnud valmis Narva piiri tagant Eestit ründama, samuti laevastik merel. Tollal kartis NSV Liit välispoliitilisi sekeldusi. Kõigi Venemaa piiririikide mure oli luua suure militariseeruva naabri vastu ühine kaitse.
Ühegi riigi välispoliitika ei sõltu ainult tema tahtest, vaid alatasa vahelduvast jõudude vahekorrast ning teda ümbritsevate riikide välispoliitilistest huvidest ja sihtidest. Üks esimesi julgeoleku kindlustamise kavu, mis kerkis esile juba Versailles’ rahulepingu ajal, oli liitumine Läänemerd ümbritsevate Põhjariikidega, nn Fennoskandia liit. Kavatsuse põhjus oli sellesse rühma kuuluvate riikide välispoliitiliste olude ja huvide ühtsus. Need olid kõik väikeriigid, kel polnud ekspansiivseid välispoliitilisi sihte, kes taotlesid vaid rahu ja julgeolekut ning neutraalsust suurriikide konfliktide puhuks. Nende ühine välispoliitiline huvi oli Läänemere vabadus.
Fennoskandia liidu teostamine sõltus Rootsist, kus sel ideel oli samuti toetajaid. Kuid paljudel põhjustel ei tahtnud Rootsi end teisel pool Läänemerd asuvate riikidega siduda. Järgmise ulatuslikuma piiririikide liidu idee ei olnud Eesti ega teiste Balti riikide leiutatud. Selle isaks peeti sõjaaegset Prantsuse peaministrit ja Versailles’ rahulepingu eestvedajat Clemenceaud. Piiririikide liidu idee kerkis üles peamiselt kahel põhjusel, millest üks oli päevakajalisem, kuna teine arvestas tulevikuga, taotledes pikemaaegset konsolideerumist.
Esimene põhjus oli kartus kommunismi ees. Kardeti, et see rahvusvaheline liikumine, mis on kanda kinnitamas Venemaal, võib levida ka läänemaailma ja kavandatav kommunismi suhtes immuunsete piiririikide „tervishoiutöö”
