maailmasõja lõpupäevil sõjaohtu tulevikuks. Need kaks riiki taheti neutraalsete piiririikide vööga teineteisest lahutada, et vähendada nendevaheliste konfliktide võimalust. Sellise kaitsevöö eeltingimus oli, et seejuures ei takistaks ega raskendaks uued piiririigid kuidagi nende kahe suurriigi normaalset suhtlemist.
Katse luua cordon sanitaire ehk sanitaarkordon tehti 1920. aastal Lätis Bulduri konverentsil, millest võtsid osa Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Ukraina esindajad. Sel konverentsil töötati välja lepingukava, mis nägi muuseas ette ka kõnealuste riikide vahelise kaitsekonventsiooni sõlmimist. Varsti pärast Bulduri konverentsi toimusid aga sündmused, mis nullisid konverentsil tehtud töö.
Mõni kuu pärast konverentsi vallutas Poola kindral Żeligowski Vilniuse, mis rikkus pikemaks ajaks Leedu ja Poola suhted. 1921 okupeeris Nõukogude Liit uuesti Ukraina ning see kaotas iseseisvuse ja langes piiririikide seast välja.
Sanitaarkordoni idee ei kadunud aga päevakorrast.
Kitsamas ulatuses püüdsid seda 1922. aasta Varssavi konverentsil teoks teha Soome, Eesti, Läti ja Poola. Kuigi Varssavi kokkulepped olid Bulduri omadest vähem ulatuslikud (ei nähtud ette sõjalise kokkuleppe sõlmimist), jäi see kokkulepe ratifitseerimata, seekord Soome keeldumise tõttu. Tolleaegne Balti orientatsiooniga Soome välisminister Holsti kukutati ja Soome pööras oma pilgu Skandinaavia, eriti Rootsi poole, lootes, et ühise neutraliteedipoliitikaga on võimalik sõtta sattumist vältida. Saksamaa ja Venemaa olid samal aastal sõlminud koostöö- ja mittekallaletungilepingu. Sama lepingu salaklausel nägi ette Saksa sõjatööstuse ja väljaõppe korraldamise Nõukogude Liidus. Versailles’ leping oli saatnud Saksa armee laiali ja keelanud üldise sõjaväekohustuse, nad pidid mis tahes vahenditega oma õigused taastama.
Samal ajal elas ülejäänud Euroopa relvastuse piiramise ja vähendamise tähe all.
Oma iseseisvuse kõige tugevamaks välistoeks pidasid väikeriigid Rahvasteliitu, mis oli loodud rahu säilitamiseks ja riikidevaheliste konfliktide lahendamiseks. Siis saabus aeg, kui see kindlustunne nõrgenes. Rahvasteliit ei kaitsnud Etioopiat, kui Itaalia teda ründas ja ta okupeeris. Ometi olid mõlemad Rahvasteliidu liikmed.
Kollektiivne julgeolek Rahvasteliidu kaudu muutus illusoorseks.
Eesti pani suuri lootusi ka Poola sõprusele ja võimalikule abile. Seda sõprust harrastas eriti kindral Laidoner, kelle abikaasa kuulus poola aadlisuguvõssa.
Ent ka sel sõprusel oli pragu sees, sest Poola seisis Gdan´ski (Danzigi) linna ja merele viiva „Poola koridori” pärast Saksamaaga vaenujalal ja teda ennast ähvardas suur oht.
Adolf Hitleri võimuletulek Saksamaal pani kogu Euroopa kihama. Majanduskriis oli puhunud tuult tiibadesse juba alates esimestest sõjajärgsetest aastatest Saksamaal tegutsenud natsionaalsotsialistlikule töölisparteile. Hoolimata oma avalikust dramaatilisusest oli see Adolf Hitleri juhtimisel tegutsenud erakond püsinud pikka aega küllaltki tagasihoidlikes piires. Ent 1930. aasta Riigipäeva valimistel suurendas erakond tänu soodsale taustale, mille tekitas erakonna revisionistlikule programmile majanduskriis, oma esindatust parlamendis 12 esindajalt 107-le. Selle tagajärg oli parlamentaristliku riigikorra peatumine Saksamaal ja valitsemine riigi presidendi hädaolukorra dekreetidega. Kuna ükski aastail 1930–32 võimul olnud valitsus ei suutnud edukalt ohjeldada majanduskriisi, kasvas natside mõjuvõim ja 1932 tõusid nad Saksamaa parlamendi suurimaks erakonnaks.
Kui Hitler 1933. aasta jaanuaris riigikantsleriks sai, õnnestus tal kommunistid parlamendist välja lülitada ja seal läbi suruda otsus, mis andis talle neljaks aastaks diktaatorlikud volitused. Seda võimu ei andnud ta enam käest.
Kogu Euroopast kadus turvatunne. Natsionaalsotsialistide välispoliitiline siht oli Versailles’ rahulepingu revideerimine ja Suur-Saksamaa rajamine, millega peale kõigi sakslastega asustatud alade oleks liidetud veel suuri maa-alasid Ida-Euroopas. Selle poliitika alustuseks lahkus Saksamaa 1933. aastal nii desarmeerimiskonverentsilt kui ka üldse Rahvasteliidust. Desarmeerimiskonverentsile andis Saksamaa samm surmava hoobi ja see ei tulnudki enam kunagi kokku. Rahvasteliit oli abitu ja liitlaste hoiak äratas kartusi. Inglise peaminister Chamberlain andis natsidele 1938. aastal Münchenis oma õnnistuse Tšehhoslovakkia allaneelamiseks. Ja Nõukogude Liit, kel oli Tšehhoslovakkiaga sõjaline leping, ei liigutanud liitlase abistamiseks sõrmegi. Nii hävitas Saksamaa tollase Euroopa demokraatlikema riigi. Eesti ja Soome kohale tõusid rasked pilved.
Eesti valitsus tegi iseseisvuse kaitseks mida suutis. Ta kuulutas 1938. aastal Eesti suurriikide jõukatsumise suhtes neutraalseks, olles valmis kaitsma oma neutraalsust sõjalise jõuga. Aastal 1932 oli ta sõlminud Nõukogude Liiduga mittekallaletungilepingu, mida 1934 pikendati 1945. aastani. Samasuguse lepingu sõlmis Eesti valitsus 1939. aastal Saksamaaga.
1939. aastal tulid ärevad teated. Prantslased ja inglased alustasid Nõukogude Liiduga läbirääkimisi sõpruslepingu sõlmimiseks, mille puhul Nõukogude Liit nõudis õigust okupeerida sõja korral Baltimaad. Liitlased olid nõus seda tingimust täitma, lahkarvamusi tekitas vaid viis, kuidas seda tehtaks. Prantsusmaa oli tingimusteta nõus, kuid Inglismaa soovis, et enne küsitaks Balti riikide nõusolekut. Siiski oldi jõutud juba niikaugele, et kindralstaapide juhid arutasid lepingu üksikasju. Ent äkitselt läbirääkimised katkesid, sest Nõukogude Liit oli mänginud kahe otsaga mängu. Ta oli pidanud samaaegseid läbirääkimisi nii Prantsusmaa ja Inglismaaga kui ka sakslastega. Sõpruslepingu sõlmis ta Saksamaaga, sest too pakkus soodsamaid tingimusi. Nii sõlmisidki natslik Saksamaa ja kommunistlik Venemaa liidu ning tegid seda Baltimaade ja teiste Nõukogude Liidu naaberriikide kulul. Avalikus lepingus, millele kirjutasid alla Nõukogude Liidu välisminister Molotov ja Saksa välisminister Ribbentrop, ei olnud Balti riikidest sõnagi, kuid lepingu salajane lisaprotokoll kuulutas nii Balti riigid kui ka Soome Nõukogude Liidu võimupiirkonda kuuluvaks. Ehkki sellest avalikult juttu ei olnud, seda aimati.
Poolakate hirm saab tõeks
1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat ja alustas sellega Teist maailmasõda. Oma uue, soomusvägede ja õhujõudude koostööle rajatud taktikaga lõid sakslased kõikjal kiiresti rindesse sügavad kiilud ning sulgesid Poola väed kahte kotti. Üks neist moodustus Vislast lääne pool Kutno ümbruses. Sakslaste siht oli haarata kotti Varssavi ja niimoodi sõda lõpetada. 17. septembriks, kui Nõukogude Liit Poolat selja tagant ründas, olid sakslased selle sihi saavutanud ja jõudnud Lvivi–Brest-Litovski–Białystoki joonele. Sealt tõmbusid nad aga vastavalt venelastega sõlmitud kokkuleppele juba 20. septembril tagasi. Nõukogude Liit oli saanud endale Poola idaosa.
Leian Eesti filmiarhiivist dokumentaalkaadrid, kus Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit peavad pärast Poola jõhkrat puruks litsumist Brest-Litovskis sõjaväeparaadi. Vaatan vanalt filmikaadrilt ilusat veel purustamata majadega linna. Inimesi pole tänavatel eriti näha, ainult võimsad tankid ning saksa ja vene sõdurid. Kõigil on rahulolev võitjailme. Ajaloodokumentidest loen, et ühist paraadi juhtisid Saksamaa kindral Heinz Guderian ja Nõukogude Liidu kindral Semjon Krivošein. On filmikaadreid, kus vene kindral õnnitleb tugeva käepigistusega saksa kindralit ja kutsub teda pärast seda, kui sakslased Inglismaa üle võidu saavutavad, Moskvasse külla. Mõlemad kindralid olid 1929. aastal Kaasani lähistel (NL-i territoorium), kus Guderian kuulus saksa ohvitsere välja õpetava tankikooli inspektsiooni. Minu isa, kes teenis 1950-ndate alguses seal kandis Nõukogude sõjaväes aega, mäletab seda poolakatelt ära võetud endist Ida-Poola trööstitut meesteta linna. Just nii ta ütles, „meesteta linna”, sest mehed olid viidud vangilaagritesse või muud moodi hävitatud. Seda piirkonda ei tohtinud enam nimetada Poolaks, see oli nüüd Lääne-Ukraina.
Leian arhiividest filmikaadreid, kus Nõukogude Liit saadab Hitlerile vilja ja naftat. Suured tsisternid ja vagunid liiguvad Saksamaa poole. Venemaa oli Saksamaale Lebensraum (eluruum), kust pidi tulema tooraine, nafta, gaas ja kivisüsi. Mõnedes filmikaadrites ajavad natsid vallutatud Poola aladel kohkunud vanu juute
