Uskusin kaua, et mehe keha saab kehaks alles pärast moonutamist. See muutub pühaks alles pärast ohverdust. Seda uskumust toetas ka pilt Jeesusest ristil. Mehe keha pole naudinguks loodud. See kuulub ainult riigile või sellele, kes sooritab ohverduse. Ma pean muutuma isa sarnaseks…”
FOTO: SEPPO SALMINEN
FOTO: SOOME SÕJAARHIIV
Näituse nimi oli pärit Vana Testamendi neljandast käsust, mis ütleb: austa oma isa ja ema. Esil olid 50 peamiselt soome ja eesti kunstniku tööd. Näitus püüdis leida vastust küsimusele, kuidas kanduvad isa ja ema elatud elu, nende õnn ja õnnetused üle järgmistele põlvkondadele. Meie hulgast lahkunud soome kirjanik ja endine lotta Kyllikki Villa, kellega ma veetsin filmi tehes ja maailmaasju arutades mitmeid tunde, pidas eluliselt tähtsaks, et me mõistaksime, mis meie vanematega on juhtunud, et me räägiksime sellest võimalikult avameelselt, et tunnetaksime eelmiste põlvkondade olemasolu meie DNA-s ja annaksime oma vanematele ja iseendale andeks inimese olemasoluga kaasas käivad vastuolud. Inimesed vajavad elamiseks üksteise vaimset tuge, peeglit-ligimesearmastust, ja just neid tundeid suutis see näitus äratada. Psühhiaatria kinnitab, et asjade väljarääkimine mõjub alati tervendavalt.
Evolutsioon on kinkinud inimesele empaatiavõime, võime kohandada teiste inimeste huvid enda omadega. Tihti kasutatakse seda rohkem oma pereringis või isegi rahvuskaaslaste ringis. Inimesi väljastpoolt koheldakse ükskõiksemalt, neid võib koguni süüdimatult ära kasutada või neile koht kätte näidata, kuigi ajaloo käigus on empaatiline hoiak laienenud ka teistele rahvustele ja rassidele, vähemustele ja mõlemale sugupoolele. Inimsuhete kuldne reegel on, et mida rohkem sa suhtled, teisi inimesi kuulad ja nende peale mõtled, seda rohkem oskad ka teiste soove enda omadele eelistada, vähemalt puhkudel, kui tahad, et sind ära kuulataks.
Suurriigi varjus
Kui Nõukogude Liit Eesti 1944. aastal teist korda okupeeris, algasid inimeste kinnivõtmised, ülekuulamised ja vägivald uue hooga.
Helmi silmad on suured ja hallid, need täituvad pisaratega, kuid ta ei nuta. Siis ta küsib: „Miks sa tahad seda dokumentaalfilmi teha?
Helmi Visnapuu.
FOTO FILMIST „SOOME LAHE ÕED”
Sa rebid lahti ukse, mille taga on meie rääkimata koledused, millest keegi pole midagi teada tahtnud.”
Kuulan Helmit ja mul on tunne, et ma astun kalestunud aega, mis hägustas inimest enese ja teiste elude suhtes. Nagu ennast ja mind selles olukorras lohutada soovides kinnitab Helmi, et muidugi võib ta natuke rääkida ajaloost, kuidas Eesti ja Soome naised enne sõda mitmete organisatsioonide kaudu suhtlesid, ta mäletab midagi, ta mäletab, et saadi kokku ja harjutati koos juhuks, kui puhkeb sõjaline kriis. Helmi ütleb, et kui väikeriigid oleksid suutnud kokku hoida, siis poleks sõda ehk puhkenudki.
Vaatan Helmi tundlikuks muutunud nägu, akent tema südamesse ja mällu. Helmi on ümbritsenud end oma maalidega: põhjamaa sügis talve ootuses, üksik puu, lind, vihmast sädelev tee, mille taha kaob lootuste, armastuse, palvete, julmuse, ka korvamatute kaotustega maailm.
Jäädvustan selle filmilindile. Nii sünnib sild, psühholoogiline suhe rääkija ja vanade arhiivimaterjalide vahele, autentne ja terviklik jutustus tänapäeva ja mineviku vahele. Helmi saab poole sajandi pikkuse vaikimise järel uue rolli, ta on millegi tunnistaja, mis on seotud tema elu, pooleldi unustusse jäänud ajaga. Jutustus kujuneb fragmentidest, kuid loob kaosest süsteemi, mis on ehk palju selgemgi kui siis, kui oldi selles ajas ega teatud täpselt, mis ootab ees.
TEINE PEATÜKK
2006. aasta alguses, pärast mu dokumentaalfilmi „Tõrjutud mälestused” üht esitlust ja vaatajatega kohtumist Helsingi kinos Orion, tulid mu juurde kaks naist Soome Syväranta lotta-muuseumist, Maria Andresin ja Missu Saloheimo. Nad pärisid, kas ma tean, et Soome ja Eesti naised tegid enne sõda teiste Nõukogude Venemaa piiririikides elavate ja Skandinaavia naisorganisatsioonidega tihedat koostööd, et hoida ära sõjalisi kriise ja konflikte. Nad rääkisid ajaloolase dotsent Tiina Kinnuneni uurimusest ja muuseumi ideest koostada rahvusvaheliselt ringi rändav näitus, mis selle kadunud loo inimeste mälus taastaks. Mind kutsusid nad näituse jaoks 10–15-minutilist videoprogrammi koostama.
Soome lotta’de lugu ei olnud mulle seni huvi pakkunud, mulle näis see lugu liiga steriilne või politiseeritud, sellega oli midagi lahti ja mulle tundus, et see on soomlaste siseprobleem, mis on seotud külma sõja ja finlandiseerumisega. Kuid nüüd tekitas lottamuuseumi naiste jutt minus siirast huvi ja ma pidin endalt provokatiivselt küsima: missugusest Euroopast räägiksime me täna, kui riigid oleksid enne sõda suutnud naiste kombel võrgustiku luua? Võib-olla saame selle loo meeldetuletamisega süvendada ühtekuuluvustunnet, ligimesearmastust (väljend, mis kõlab tänases kontekstis ehk vanaaegsena, kuid usun, et keset rassistlikke ja etnilisi vaenuilminguid ning egotsentrismi õhutavat turumajanduse väärtussüsteemi, kus tõde on see, mis mulle nüüd ja kohe kasu toob, on see väljend igati ajakohane). Selle näituseprojekti kaudu algas minu tutvus Helmi ja paljude teiste eesti ja soome naistega, kes mäletasid sõjaeelset aega ja seda, kuidas tegutseti koos.
Piiririikide naiste võrgustik turvatunde loomiseks
Süvenen kadunud ajaloo piltmõistatusse, et panna kokku sobivad killud. Istun arhiivides ja uurin möödunud aega nagu läbi tagurpidi pööratud pikksilma. Selle loo detailid on selged, kuid hajali ja lõpuks kujuneb neist suurem tervik, kadunud mälujälg.
Mind huvitab, kuidas suhtusid Soome ja Eesti rahvuslikult meelestatud organisatsioonide naised nn teistesse ehk vähemustesse. 1930-ndatel tõstis pead rassism ja vaenulik suhtumine teistesse rahvustesse, seda sellistes suurriikides nagu Natsi-Saksamaal ja Nõukogude Liidus. Natside „üliinimese” ja sovettide „uue inimese” arendamise protsess oli täies hoos ja üht- või teistpidi mürgitasid need ka naabermaid. Tapminegi oli puhta aaria tõu ja uue nõukogude inimese nimel lubatud! Olen saanud professor Peeter Tulvistelt kingituseks 1939. aastast pärit raamatu, mis annab Eesti Naiskodukaitse tegevusest põhjaliku ülevaate. See on haruldane teos. Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal 1940–1941 hävitati Eestis üle 30 miljoni teose, taoti kirvega puruks ja kasutati maanteede parandamiseks või küttematerjaliks. Kõik, mis oli seotud Eesti iseseisvusega, oli Nõukogude korrale ja „uue nõukogude inimese” loomisele ohtlik.
FOTO: SOOME SÕJAARHIIV
Sest Nõukogude riigis pidid kõigi mõtlemine ja arusaamad olema ühesugused, seal polnud kohta mälestustel ega mälul sellest, mis oli kord olnud. Iseseisva Eesti ajalugu ja ühiskonda puudutav kirjandus oli ainult raamatukogude eriosakondades ja valitud inimeste jaoks. Naiskodukaitse organisatsiooni oli Nõukogde Liit kuulutanud fašistlikuks, natsimeelseks, Hitleri-meelseks. Keegi ei hakanud sellele „tõele” vastu, vastupanu oleks viinud mahalaskmisele, surma- või vangilaagrisse.
Nüüd loen sellest vanast haruldasest raamatust, et Naiskodukaitse väärtusteks olid emantsipatsioon, demokraatlikkus. Väärtused, mis on ajakohased tänagi.
Raamatu koostaja kirjutab: „Demokraatiat tahaksin nimetada võimsaks NKK organisatsiooni aluseks – külg külje kõrval täidavad NKK organisatsioonis samu ülesandeid kõrgema ja algharidusega naine, tööline ja taluperenaine. Teine positiivne väärtus, mille organisatsioon annab oma liikmeskonnale, on naise emantsipatsioon. Kolmandaks väärtuseks
