ÜKK
Ma arvan, et kõik algas ühel täiesti tavalisel teisipäeval koolis viienda tunni ajal. Ma arvan, aga ma pole kindel. Kogu lugu võis alata ka veidi hiljem või veidi varem. Kuid olen peaaegu kindel, et sellest hetkest, kui mul teisipäeval viienda tunni ajal halb hakkas, veeres kõik allamäge. Vähemalt oli mul selline tunne, et muutused algasid just siis … Istusin üksinda tühjas koolikoridoris ja ümisesin vaikselt. Mu silmad olid kinni ja vahetevahel ma kõikusin natuke. Vähemalt oli mul tunne, nagu kõiguksin. Asi on nimelt selles, et mul oli matemaatikatunni ajal halb hakanud. Tõeliselt halb. Päriselt ka. Ma ei teeselnud mitte midagi. Õpetaja lubas mul välja, tualetti minna – vaatamata sellele, et enamasti käitub ta vastiku nõiana.
Turgutasin end külma veega ja esialgu tundus kõik korras olevat. Otsustasin tagasi minna, kuid koridoris muutus kõik kohutavaks. Olin vaid mõne sammu astunud, kui pea hakkas kohutavalt ringi käima. Jalad värisesid, süda läks pahaks ja ma ei saanud teha muud kui seina vastu toetuda ja istukile libiseda.
Seal ma siis olingi: üksi ja minestamise äärel. Ma ei saanud minna ei edasi ega tagasi, sest ma ei suutnud ennast enam isegi püsti ajada. Niipea, kui end veidikenegi liigutasin, tekkis tunne, et kukun kohe ümber. Mul oli raske isegi istukil püsida. Enesetunne oli nii kohutav, et olin valmis auto alla hüppama, et piin lõpetada. Kuid ma ei saanud kuhugi hüpata, mul oleks olnud raskusi isegi roomamisega.
Niisiis istusin kinniste silmadega põrandal ja ümisesin. Lootsin, et ümisemine parandab enesetunnet või tuju või vähemalt aitab mul iseennast unustada, kuid see ei läinud õnneks. Mul oli ikka kohutavalt halb olla. Lootsin meeleheitlikult, et keegi tuleks ja mu piinad lõpetaks. Kus oli meie vanaldane kooliarst, kui teda vaja läks? Ja medõde kippus ka kaduma just siis, kui midagi juhtus.
Eemalt kostsid lähenevad sammud. Lõpetasin ümisemise ja avasin silmad. Vau! Ma polnud kunagi varem näinud, et mõni põrand niimoodi lainetaks. See oleks muidu päris vapustav vaatepilt olnud, kuid antud olukorras ajas südame läikima. Kaugemal nägin kellegi jalgu. Pükste järgi lähenes meesterahvas, kuid ma ei saanud selles täiesti kindel olla, sest koolis oli väga palju mehelikke naisõpetajaid.
Sammud tulid järjest lähemale ja peatusid siis. Keegi seisis minu kõrval ja kohal, kuid ma ei suutnud pilku tõsta. Kui üritasin seda teha, hakkas pea ringi käima ning oleksin peaaegu teadvuse kaotanud.
„Kas teiega on kõik korras, preili Misk?” kõlas sügav, mehelik hääl minu kohalt.
Hääle omanik kummardus natuke, et mind paremini näha. Nüüd suutsin talle lõpuks otsa vaadata. Nagu olingi arvanud, oli see härra Riley, mu ajalooõpetaja. Ta oli pikk, tugeva kehaehitusega mees, kes oli alles hiljuti ülikooli lõpetanud ja kohe kooli tulnud. Kuigi kahekümnendates eluaastates, käitus ta nagu viiekümneaastane vangivalvur. Ühesõnaga: vastikult. Ja karmilt. Vihkasin tema tunde, sest ta oli alati nii range. Mitte keegi ei julgenud ajalootunnis rääkida ega midagi muud teha. Härra Riley oli aasta alguses meile selgeks teinud, et reeglite rikkujaid ootab karm karistus. Nimelt pidid nad ilmatu aeg pärast tunde istuma ning kodus raskeid ülesandeid lahendama ja kirjandeid kirjutama. Nagu sellest oleks veel vähe, hindas härra Riley õpilasi väga rangelt. Kord sooritasin veatu töö, sain aga ikkagi palli võrra halvema hinde, sest mu „käekiri oli loetamatu”. See on ju täielik lollus! Kõik õpetajad saavad mu käekirjast aru, seetõttu ei saa see ju loetamatu olla! Pealegi oli see ajaloo kontrolltöö, mitte mingi kirjatehnika võistlus! Uskumatu, et keegi nii noor sai nii vastik olla! Ma jälestasin härra Rileyt.
Paljud tüdrukud seevastu väitsid, et ta näeb hea välja, kuid mina ei oleks sellega kuidagi nõustunud. Kui vihkad kedagi nii väga, pole välimusel enam tähtsust. Öeldakse, et armastus on pime, kuid seesama kehtib ka viha kohta. Vähemalt minu puhul.
„Kas teiega on ikka kõik korras?” küsis härra Riley uuesti.
Õigus jah, olin unustanud vastata. Hingasin sügavalt sisse ja üritasin tervem välja paista. Mulle ei meeldi vaenlase ees nõrk välja näha. Proovisin vaevaliselt naeratada. See ei tulnud eriti hästi välja. Lõpuks võtsin end kokku ja ütlesin ebakindlal, kuid võimalikult rõõmsal toonil:
„Muidugi, kõik on korras!”
Ma ei uskunud ennast ise ka. Ja loomulikult ei uskunud mind ka härra Riley. Ma ei saa teda selles süüdistada, sest oli päris ilmne, et minuga polnud kõik korras. Istusin ju täiesti üksi keset tundi koridoris ning mu hääl värises veidralt. Lisaks sellele nägin ilmselt ka surnukahvatu välja.
Ja kui härra Riley varem aru ei saanud, et minuga pole kõik korras, siis hiljemalt lause lõpetamise järel küll. Sulgesin nimelt silmad ja kukkusin. Ma minestasin. See tuli mulle endalegi üllatusena. Nii palju siis võimest nõrkust varjata.
Kas teid on kunagi nuuskpiiritusega äratatud? Võin öelda, et see pole eriti meeldiv. Olen alati nuuskpiiritust vihanud ja nüüd topiti seda mulle lausa vägisi ninasõõrmetesse, selle asemel et vatitupsu nina all hoida. Polnud kahtlustki, et minu äratajaks oli saamatu medõde. Nagu teisipäeviti tavaks, polnud kooliarsti kohal ja see kobakäpp pidi üksi hakkama saama. Teisipäev polnud haigestumiseks hea päev.
Ärkasin võpatades ja langesin tagasi voodile. Nagu olin arvanud, seisis minu kõrval hiirpruunide juuste ja tedretähnilise näoga tüse kooli medõde preili Lievers. Ta oli näost kahvatu ja nägi murelik välja. Ilmselt nägi esimest korda elus teadvuse kaotanud inimest. Kooli medõde ei tegelenud kunagi tõsiselt haigete õpilastega. Kui ta seda oleks teinud, oleks linna surmajuhtude arv hüppeliselt kasvanud. Tegime sõpradega tihti tema saamatuse üle nalja. Teadsin lasteaialapsi, kellel olid tugevamad närvid kui preili Lieversil.
Teadmine, et minu elu oli selle närvilise naise kätes, mõjus masendavalt. Kord oli preili Lievers hüsteeriliselt karjunud, nähes ninaverejooksuga õpilast, ning ükskord minestas ta süstimise ajal. Ma ei saa senini aru, miks tahtis ta saada medõeks, kui kartis verd ja haigeid inimesi.
„K-kas teiega on k-kõik k-korras, Cordelia?” küsis preili Lievers kokutades.
Preili Lievers kokutas kogu aeg. Ta polnud vist ühtki lauset suutnud lõpetada kokutamata. Mõned tegid tema kokutamise üle nalja, kuid see oli õel. Pidev kokutamine polnud tema viga. Ta ei teinud seda meelega.
Ah jaa, Cordelia, see olen mina. See on mu eesnimi, kuid keegi peale õpetajate ja medõe ei kutsu mind nii. Ka mu vanemad mitte. Kõik teised kasutavad mu keskmist nime – Kyle. Poisilik nimi, aga lühike ja lihtne. Olen sellega harjunud. Kõigi jaoks olen ma Kyle. Vanemad kasutavad mu esimest eesnime vaid siis, kui olen millegi halvaga hakkama saanud. Muide, mu vanaisa nimi oli Kyle, temalt oma nime saingi.
„C-Cordelia …?” alustas preili Lievers uuesti.
„Jah, kõik on korras. Mul on juba parem olla,” vastasin ja ka mõtlesin seda tõsiselt.
„Viimane kord, kui ta seda ütles, kaotas ta teadvuse. Nii et ärge võtke teda tõsiselt, preili Lievers,” ütles kellegi hääl tagantpoolt.
Ahah, ka härra Riley oli roomanud arstikabinetti ja pritsis nüüd mürki. Mind üllatas, et preili Lievers veel elus oli. Härra Riley vihkas üliemotsionaalseid ja saamatuid inimesi. Kooli kohmakas medõde oli aga mõlemat. Riley mürgine suhtumine oleks pidanud selle vaese naise juba ammu maa pealt pühkima.
„T-teie vererõhk oli l-liiga m-madal. S-sellepärast t-te minestasitegi. K-kas ma p-peaksin k-kiirabi k-kutsuma?” pudistas preili Lievers närviliselt.
„Ei, minuga on kõik korras. Ausalt! Pean lihtsalt veidi puhkama …”
„A-aga k-keegi peab teid k-koju v-viima,” protesteeris preili Lievers.
„Ma võin oma vanematele helistada. Nad võivad mulle järele tulla,” pakkusin agaralt.
„O-olete k-kindel?”
„Muidugi.
