ei tahagi. Mind ei huvita, mida te mulle öelda tahate,” pöördusin minekule, kuid naine tõkestas mu tee. Minu kõrval oli ta muljetavaldavalt pikk.
„Usu mind, sulle endale oleks parem, kui mu ära kuulaksid. Ma tahan ainult aidata,” lausus naine ning tema hääl muutus keelitavaks ja pehmeks.
„Mida?”
See näitemäng hakkas mind ära tüütama ja natuke ka hirmutama. Leidsin, et parem on naine ära kuulata. Pärast seda kavatsesin koduteed jätkata. Loodetavasti ei kavatsenud naine väga kaua lobiseda. Tahtsin juba kiiremini koju!
„Sa oled end viimasel ajal haigena tundnud, kas pole? Ja mitu korda minestanud? Sa pole endaga rahul. Tahaksid olla targem, tugevam nii füüsiliselt kui ka vaimselt …” rääkis naine aeglaselt. Tema jutt kõlas nagu „Teleturu” reklaam, päheõpitult ja õõnsalt …
Aga kuidas ta neid asju teadis? Saan aru, et igaühe kohta on võimalik öelda, et ta pole endaga täiesti rahul. Vähesed on. Alati on midagi, mida saab paremaks teha. Aga kuidas ta teadis, et olin minestanud? Ja korduvalt? Kas ta oli koolis olnud? Ma polnud teda märganud … Kuidas ta siis teadis?
„Sa oled end viimasel ajal üldse halvasti tundnud. Täna polnud sul esimene kord minestada. Seda on ka kodus ette tulnud. Siis oled olnud üksi ja ärganud enne, kui keegi jõudis sind teadvusetuna näha,” jätkas naine rahulikult.
See jutt muutis mind veel närvilisemaks. Kuidas ta seda teada sai? Olin tõepoolest ka kodus minestanud. Viimasel ajal oli seda ette tulnud murettekitavalt tihti, kuid ma polnud kellelegi rääkinud. Ma ei tahtnud kedagi muretsema panna. Isegi mu sõbrannad ei teadnud sellest midagi.
„Kuidas te teate? Mida te tahate?” küsisin lõpuks.
Olin ärritunud ja hirmul. Mingi suvaline võõras tänaval rääkis asju, mida ainult mina sain teada! Ta väitis, et tahab mind aidata. Kuidas ta seda veel teha kavatses?
„Nagu ütlesin, tahan sind vaid aidata. Võin kõik su mured kaotada. Sa poleks enam haige ja keegi ei peaks sinu pärast muretsema. Võiksin aidata sul saada selliseks, nagu sa oled alati tahtnud olla. Saaksid targemaks, tugevamaks, vastupidavamaks ja … ilusamaks ka. Elu muutuks kohe paremaks ja lihtsamaks ning sa ei peaks ise midagi tegema,” teatas naine mesimagusal häälel.
„Nii et te olete mingi haldjast ristiema. Vabandust, aga ma ei usu enam sellistesse asjadesse.”
Tõepoolest! Kelleks ta mind pidas? Ma polnud mõni kergeusklik lollike, kes oleks sellist jama uskuma jäänud. Olin ammu õppinud, et elu ei olnud nii lihtne. Keegi teine ei saanud minu elu hetkega täiuslikuks muuta nagu mõnes muinasjutus.
Naine ainult naeris lõbustatult ja võttis jakitaskust välja tibatillukese pudelikese, milles oli kahtlane tume vedelik.
„Mis see on?” küsisin ettevaatlikult.
„See on lahendus kõigile sinu probleemidele,” teatas naine tasasel häälel, pudelit pikkade sõrmede vahel hoides.
Silmitsesin pudelit. See oli väike läbipaistvast kristallist graveeringutega kaunistatud anum, milles ei saanud olla rohkem kui mõni tilk vedelikku. Mis iganes seal oli, pidi see olema kas väga kange, et nii väikeses koguses mõjuda, või siis lihtsalt pettus ja jama. Mis oligi tõenäolisem.
„Ma olen põhimõtteliselt igasuguste narkootikumide ja steroidide vastane. Need on kahjulikud ja tekitavad sõltuvust, nii et kahjuks pean pakkumisest loobuma,” sõnasin jahedalt.
Ma ei kavatsenud võhivõõralt mingit kahtlast ainet vastu võtta! See oleks hullumeelsus, mida oleksid teinud vaid täielikud idioodid!
„See ei ole narkootikum ega ka steroid mitte,” lausus naine, ise mulle võluvalt otsa vaadates,. „See on täiesti kahjutu aine, mis võib su elu ühe silmapilguga paremaks muuta. Pead lihtsalt alla neelama ja kõik su terviseprobleemid kaovad.”
„Muidugi. Nagu ma usuks. Ma ei hakka iga suvalise käest mingit kahtlast ainet vastu võtma. Head päeva!” nende sõnadega astusin naisest mööda ja jätkasin kodu poole sammumist.
„Ise tead!” hüüdis naine mulle järele, kuid ma ei vaadanud tagasi.
Tänapäeval liigub ringi igasuguseid hulle! Naine oli arvatavasti narkodiiler või siis usuhull. Tulla tänaval võõra inimese juurde ja talle kahtlast ainet pakkuda?! Oli alles julgust! Või jultumust. Igatahes oli temas midagi … peale täiusliku välimuse ja veidra pudelikese. Mul on kahtlane tunne, et hakkan jälle teemast kõrvale kalduma.
Vaatamata sellele, et naine oli ilmselgelt hullumeelne, olin veidi murelik. Ta teadis minust liiga palju. Ma ei olnud seda naist kunagi varem näinud, kuid ometi teadis ta asju, millest polnud kellelgi teisel õrna aimugi. See oleks pidanud olema võimatu. Loogilist seletust igatahes polnud. Naine oli kas selgeltnägija või hullumeelne jälitaja. Teine variant oli loogilisem, kuid kellelgi ei olnud põhjust mind jälitada. Olin täiesti normaalne teismeline täiesti tavaliste vanematega. Minus polnud midagi erilist (kui pidev minestamine välja arvata). Kui see naine oli tõepoolest jälitaja, olin mina küll viimane, keda ta oleks tahtnud jälitada.
Koju jõudnud, tegin endale süüa, sõin ja läksin siis ülemisele korrusele oma tuppa. Istusin voodile ja hakkasin telekat vaatama, kuid ma ei suutnud korralikult keskenduda, sest mõtlesin kogu aeg sellele naisele. Ma ei teadnud siis veel, et kõik, mida mõtlesin, oli vale.
Tihti küsin endalt, kas oleksin teinud kõike samamoodi, kui oleksin teadnud, mida tulevik toob. Vastus on – ei. See on ainuke õige vastus sellele küsimusele. Need, kes ütlevad, et nad oleks kõike samamoodi teinud, valetavad. Meie kõigi elus on olnud juhtumeid, mida tahaksime vältida või muuta. Kui oleksin teadnud, mida tulevik toob, oleksin pudelikese võõra naise käest kohe vastu võtnud. See oleks teinud kõik palju lihtsamaks.
2. PEATÜKK
Kolmapäeva hommikul läksin taas kooli. Loomulikult ei rääkinud ma oma vanematele minestamisest. Tundsin end teisipäeva õhtul palju paremini ja pealegi nägin terve välja. Seega polnud mingit põhjust vanemaid ilmaasjata hirmutada.
Olin hommikul just kooli ette jõudnud ja hakkasin sisenema, kui uksel kellegagi peaaegu kokku põrkasin. Pilku tõstes nägin, et see oli härra Riley. Oleksin pidanud kiiremini kõndima. Siis oleksin võibolla suutnud ta ümber tõugata ja selle õnnetuseks lavastada … Kuid härra Riley seisis kindlalt kui kalju ja vaatas mind külma pilguga. Mis tal täna jälle viga oli?
„Ma näen, et olete juba koolis, preili Misk. Kas see tähendab, et teie tervisega on kõik korras?” küsis härra Riley ükskõikselt.
Mis see tema asi oli? See oli minu tervis, seega ainult minu asi. Miks huvitas teda minu tervis?
„Ee … Jah, minuga on kõik korras. Ma olin lihtsalt … ee … vähe söönud, sellepärast kokku kukkusingi. Tänan küsimast!”
„Tore. Oleks väga ebameeldiv, kui te tunni ajal kokku kukuksite. Head päeva!” sõnas härra Riley külmalt ja möödus minust.
Kas asi on minus või oli see lause tõepoolest veidi õel? Ta ei öelnud otseselt midagi ebaviisakat, kuid tema toon oli väga ebameeldiv. Saate nüüd aru, miks ma teda vihkasin? Isegi täna ei saanud ma temast rahu!
Ignoreerisin juhtunut nii hästi kui sain ja läksin uksest sisse. Õnneks oli veel aega. Esimene tund oli kirjandus. Mulle meeldis kirjandus. Aine oli üpris kerge ja õpetaja talutav. Härra Edwardson oli
