oli rahutu ja segane. Nägin uduseid katkeid eelmistest päevadest. Nägin kooli ja matemaatikaõpetajat, tegemata kodust tööd ja minestamist ajalootunnis. See stseen kippus korduma ja iga kord järjest aeglasemalt. Siis unenägu muutus, olin matustel. Seisin avatud kirstu ees ja vaatasin iseenda elutut keha, mis lebas rahulikult valgel taustal. Kuulsin selja taga nuttu ja sõnu: „Kui kahju, ta oli alles nii noor …” Seepeale ärkasin kergelt võpatades. Mu nahk oli kaetud külma higiga ja ma hingeldasin.
Ma ei tea, kui kaua ma magasin. Võib-olla tund aega, võib-olla kaks, kuid sama hästi võisin olla uinunud ka vaid kümneks-viieteistkümneks minutiks. Sain kohe aru, et midagi on valesti. Asi võis olla praokil palatiukses või külmas õhupahvakus, mis tabas mu nägu, kuid kõige tähtsam oli, et keegi istus mu voodil.
Alguses ei saanud ma aru, kes, sest oli liiga pime. Seetõttu ma ei teadnudki, kas hakata karjuma või jääda rahulikuks. Äkki oli juba hommik? Äkki see oli mu ema? Või mõni arstidest? Lebasin liikumatult voodil ja juurdlesin. Kõik oli vaikne ja pime. Hommik ei saanud veel olla. Voodil istuv isik ei liigutanud end ega öelnud midagi. Kas ta üldse hingas? Oli ta ikka päriselt olemas? Olin ma ikka tõesti ärkvel? Ta istus hiirvaikselt, kuid temast õhkus mingit tõelisust, kohalolu. Ta täitis ruumi. Sain lõplikult aru, et see ei olnud uni, kui tundsin lisaks jahedale õhuvoole ka magusa lõhnaõli hõngu.
Nii et minu voodil istuv isik on naine … või transvestiit … või mees, kes on just tulnud armukese juurest … või … noh, võimalusi oli veel (lõhnapoe töötaja jne), aga kõige tõenäolisem tundus, et tegemist on naisega.
Ta istus tükk aega paigal. Ma ei suutnud tema siluetti pimeduses korralikult eristada. Tegelikult võis istuja olla ükskõik kes. Arst, õde, mõni teine patsient. Isegi mu ema – kuigi tal vist ei olnud sellist lõhnaõli. Aga võib-olla oli ta minu pärast muretsedes tagasi kiirustanud ja kuna ta mind äratada ei tahtnud, oli ta nii vaikne kui võimalik? Samas võis see olla ka kodust jalga lasknud March. Kuid miks oleks ta pidanud seda tegema öösel?
„Nii tore, et sa lõpuks ometi üles ärkasid,” kõlas pimedusest äkitselt võõras hääl.
Võpatasin. Hääl ei kuulunud kellelegi, keda tundsin. See pani mind kergelt muretsema, kuid endast välja minemiseks polnud veel põhjust. Hääl võis kuuluda mõnele haiglatöötajale. Oli küll arusaamatu, miks üks neist pidi keset ööd istuma minu voodil, kuid see oli võimalik. Tõenäolisem siiski, et tegu oli mõne teise patsiendiga, kuid see fakt iseenesest ei vastanud veel ühelegi küsimusele. Mida see naine tahtis? Miks ta oli minu juures?
Võõras nõjatus lähemale ja ma suutsin pimedusest hoolimata ähmaselt eristada tema näojooni. Lühikesed juuksed, mandlikujulised silmad, mis mõjusid heledalt isegi pimedas … Naine tundus kuidagi tuttav, kuid mulle ei tulnud kohe meelde, kus olin ma teda varem näinud. Äkitselt meenus mulle teisipäeva pärastlõuna – läksin jala koolist koju, kui mind kõnetas üks väga veider naine, seesama naine, kes istus nüüd mu voodiserval! Täpselt! Kuidas see mulle küll varem meelde ei tulnud? Nojah, tegelikult polnud ma teadnud, et oleksin pidanud teda meeles pidama. Olin arvanud, et see oli vaid ühekordne kohtumine. Mida see naine siit nüüd otsis? Miks oli ta minu palatis? Ega ta ometi tahtnud jälle oma väikest pudelikest müüma hakata? Ei, seda ei suutnud ma küll uskuda. Keegi poleks nii hull, et tungida tühise pudelikese müümiseks öösel haiglasse. Keegi poleks viitsinud selle nimel nii palju vaeva näha.
„Kuidas on, kullake? Oled rahulik? Lased sa endaga ikka rääkida?” küsis naine leebelt.
Noogutasin süütult, kuid ei öelnud midagi.
„Lubad, et ei hakka karjuma ega kedagi kutsuma?” uuris naine edasi.
Noogutasin taas. Tegelikult polnud ma algusest peale kavatsenud seda teha, aga nüüd, kus ta mulle idee andis …
„Tore! Ma tahan sinuga lõppude lõpuks ainult rääkida.”
Olin ikka veel vait, hakates end üha ebamugavamalt tundma. Olukord oli liiga ebareaalne.
„Mida te tahate?” pärisin nii vaikselt kui võimalik.
Naine naeratas meeldivalt, nii et tema valged hambad pimeduses välkusid. Ta nägi kena välja, kuid miski temas oli korrast ära. Ma lihtsalt ei suutnud teda usaldada. Muidugi on väga keeruline usaldada võõrast, kes hiilib keset ööd sinu haiglapalatisse. Normaalsed inimesed nii ei tee. Aga see ei olnud ainult see. Midagi, millele ma nime ei osanud anda, oli veel …
„Ma tahan seda, mida varemgi: sind aidata,” teatas naine rahulikult.
Ei olnud võimalik! See oli naeruväärne! Pööritasin silmi ja vaatasin naisele väsinult otsa.
„Oh, ega ometi jälle? Ma juba ütlesin, et ma pole mingi narkomaan!” sõnasin tüdinult, saates oma sõnu laisa käeviipega.
Olukord muutus tüütavaks. Naine pidi hull olema, et hiilida keset ööd selle pudelikese pärast haiglasse! Siiski imetlesin tema järjepidevust.
„Ma ometi ütlesin, et see, mida ma pakun, pole narkootikum, vaid on täiesti kahjutu aine, millest on võimatu sõltuvusse jääda … kui sa just võimuahne fanaatik pole … Aga sa ju ei ole. Sa oled lihtsalt hea tüdruk, kes tahab oma vanemaid rõõmustada. Kas pole nii?”
Jäin selle koha pealt vait. Ma ei kavatsenudki hakata võhivõõrale endast midagi rääkima, ükskõik kui väike ja tähtsusetu see ka poleks. Minu suhe vanematega polnud tema asi.
„Miks te just minule seda … asja pakute? Miks just mina?” pärisin pärast lühikest vaikust.
„Sellepärast, et sa vajad seda,” vastas naine.
„Mina? Miks mul peaks seda vaja minema?”
Naine muutus iga sekundiga järjest veidramaks. Kust ta võttis, nagu läheks mul vaja mingit kahtlast vedelikku? Miks?
„Sa oled hea tüdruk, Kyle,” alustas naine rahulikult.
Ta teadis mu nime? Järjest hullemaks läks. Naine teadis, kust mind leida ja ta teadis ka mu nime. Ta teadis liiga palju …
„Ma tean, et armastad oma vanemaid. Nad on sinu jaoks kõige kallimad inimesed maailmas. Sa ei taha, et nad kannataksid, eriti mitte sinu pärast. Sa vihkad ennast, kui oled neid muretsema pannud või kurvastanud. Nad on sinu jaoks nii tähtsad …” jätkas naine, ilmselgelt teeseldud nukrusega hääletoonis.
Ohkasin tüdinult. Kas ta kavatses asja juurde ka minna? Teadsin isegi, et armastan oma vanemaid. Milleks mulle seda rääkida?
„Sellepärast sa minu abi vajadki,” lõpetas naine ootamatult.
Kas mul jäi midagi vahele? Millest ta rääkis? Ainult minust ja mu suhetest vanematega. See polnud mingi vastus esitatud küsimusele.
„Ma vajan teie abi, sest … armastan oma vanemaid?” küsisin kulmu kergitades.
„Täpselt!” sõnas naine naeratades.
„Ma ei teadnudki, et vanemate armastamine on asi, mille vastu rohtu on vaja,” pomisesin.
Naine naeris vaikselt ja sasis mu juukseid, nagu oleksin väike laps. See ärritas mind veidi. Olin juba seitseteist! See, et olin temast noorem, ei tähendanud, et ta võis mind kohelda nagu last.
„Oh, Kyle. Sa oled ikka naljatilk! Sa vajad minu abi sellepärast, et oled suremas,” teatas naine laia naeratusega.
Mida?
