naljaga. Aga kui see oli tõsi, siis … Ma ei suutnud edasi mõelda.
„Mida? Ma olen suremas? Kuidas? Miks? Miks ma peaksin seda uskuma? Te tulete siia keset ööd ja väidate, et olen suremas?! Kelleks te ennast peate? Mingiks surmaingliks? Te olete hull! Miks ma peaksin teid usaldama?” pärisin vihaselt ja üha valjema häälega.
Naine pani sõrme suule, tegi „Tšš!” ja ütles: „Las ma räägin sulle ühe loo, kullake,” ise lõbusalt naeratades. „Elas kord kena noor tüdruk. Tal olid väga head ja hoolitsevad vanemad, keda ta väga armastas. Ta oli oma vanemate jaoks kõigeks valmis, sest armastas neid nii väga. Ta ei tahtnud, et nad tema pärast kannataksid. Kuid ühel päeval kodus olles tüdruk minestas. Pärast seda esimest korda hakkas ta juba regulaarselt minestama, põhjust teadmata. Tüdruk ei julgenud sellest kellelegi rääkida, sest ei tahtnud, et teised tema pärast muretseksid. Ükskord minestas ta aga ajalootunnis ja sai krambid. Ta viidi haiglasse ning vanemad said teada, et nende tütrega pole kõik korras. Arstid ei osanud alguses midagi öelda ja jätsid tüdruku ööseks haiglasse. Hommikul hakati tüdrukule igasuguseid teste tegema. Ta oli väga tubli ja ei kaevanud üldse, kui arstid tema kallal askeldasid. Kui testide vastused lõpuks kätte saadi, selgus, et tüdrukul oli pahaloomuline ja väga kaugele arenenud ajukasvaja, mida ei saanud enam opereerida. Tüdruk oli surmale määratud. Kui tüdruku vanemad sellest teada said, olid nad meeleheitel. Nad nutsid lohutamatult ja kannatasid kohutavalt, sest teadsid, et nende ainuke laps on suremas. Järgnevatel kuudel üritasid murest murtud vanemad meeleheitlikult tütre eest hoolt kanda ja tema tuju tõsta. Nad naeratasid, kuid alati võltsilt ja nende silmis oli näha kohutavat kurbust. Tüdruk, kes oli masenduses, sest ei suutnud läheneva surmaga leppida, muutus eraklikuks ja tõrjuvaks. Ta tegi haiget nendele, keda ta kõige rohkem armastas. Tahtmatult muutis ta oma vanemate kannatused veel suuremaks. Tüdruku surma järel olid vanemad nii löödud, et hakkasid jooma. Tüdruku ema sooritas natuke aega pärast matuseid enesetapu, kuna ei suutnud ilma lapseta edasi elada. Isa istus aga purjuspäi rooli ja sõitis end surnuks. Mõlemad surid teadmisega, et nende tütar ei armastanud neid.”
Palatis jäi haudvaikseks. Kuulsin vaid omaenda rasket hingamist. Mul läks süda pahaks. Naise jutt … Sain aru, millest ta rääkis, olin ise kogu haiglas viibimise ajal midagi sarnast mõelnud. Kuuldud sõnad panid mind veelgi enam kartma. Tahtsin teda lahkuma sundida, kuid mul polnud selleks jõudu. Järsku oli justkui kogu energia minust välja imetud. Mul oli raske isegi normaalselt hingata.
„Niisiis, Kyle, kas sa oskad arvata, kellest jutt rääkis?” küsis naine lõpuks ja tema näol oli kelmikas naeratus.
Ma ei vastanud midagi, sest ei suutnud. Kui oleksin selle välja öelnud, oleks see … liiga reaalseks muutunud.
„Ma arvan, et said sellest ka ise aru. Sul on ajukasvaja, Kyle. Sa oled suremas ja mitte keegi peale minu ei saa sind aidata. Kui sa minu abi vastu ei võta, juhtub sinuga täpselt nii nagu tüdrukuga minu loost,” sosistas naine tõsiselt.
„Miks … miks ma peaksin seda uskuma?” pärisin nõrgalt.
„Sa ei peagi mind uskuma. Sa tead juba isegi, et see on tõsi. Sa tunned seda. Oled juba ammu aru saanud, et sinu minestamised pole päris normaalsed. Sa tead, et mul on õigus, kuid ei julge seda endale tunnistada,” lausus naine vaikselt.
Jah, olin tõesti aru saanud, et terved inimesed ei minestanud nii tihti kui mina, kuid … see ei saanud ju ometi nii tõsine olla! Isegi kui naine seda ütles, isegi siis, kui ma seda kahtlustasin, ei tähendanud see ju, et kõik olekski tõsi. Ajukasvaja … Ma ei tahtnud seda uskuda. Oleks täiesti hullumeelne olnud selle naise sõnu uskuda. Kuid … millegipärast ma tegin seda. Ma mitte ainult ei uskunud, et tal oli õigus, ma teadsin seda. Ja see oli hirmutav …
„Kuidas …” alustasin, kuid mu kurk oli nii kuiv, et mul oli raskusi jätkamisega. „Kuidas te mind aidata saate?”
Naine naeratas õnnelikult ja tõi jakitaskust välja sellesama tillukese pudelikese, mida ta oli mulle meie esimesel kohtumisel näidanud.
„Tilgake seda vedelikku ja sa ei pea enam millegi pärast muretsema,” teatas naine õnnelikult.
„Ja mida see teeb?” pärisin kahtlustavalt.
„See teeb su terveks. Ausalt! Saan aru, et oled skeptiline, aga see vedelik suudab kõik sinu terviseprobleemid kaotada,” lausus naine rahulikult.
„Mis see siis on?”
„Ah, seda ei saa ma kahjuks öelda. Võin vaid lubada, et see pole mürgine ega organismile kahjulik.”
Väga kena! Kahtlane naine pakkus mulle tundmatut vedelikku, mille kohta ta midagi öelda ei saanud peale tõestamatu väite, nagu tervendavat see mind. Ma ei saanud kuidagi kindel olla, et ta tõtt rääkis. Olin teda äsja kohanud ning ei teadnud temast mitte kui midagi. Pudelis võis olla sama hästi bensiin, mingi narkootikum või torupuhasti. Ma ei saanud seda naist usaldada, kuid millegipärast uskusin teda. Iga hetkega üha enam ja enam.
Mõtlesin oma valikuvariantidele. Ühest küljest võisin naise pakkumise vastu võtta. Võisin proovida tema imerohtu ja loota, et see teeb mu terveks. Eeldusel, et tegu polnud tõesti torupuhastiga, ei saanud vedelik mu olukorda hullemaks teha – sõltumata sellest, kas mul oli ajukasvaja või mitte. Teisest küljest võisin pakkumisest loobuda, kuid siis pidin lootma, et mul ei ole midagi tõsist viga ja mingi sisetunne ütles, et see ei vasta tõele. Mõtlesin taas oma vanematele ning tundsin pitsitust südames.
Sirutasin käe välja, valmis pisikest anumat vastu võtma. Olin oma otsuse teinud. Ma ei saanud naist usaldada, aga mul polnud teist valikut. Õigemini, mul ei olnud midagi kaotada. Kui olin tõesti suremas, ei saanud vedeliku joomisel hullemaid tagajärgi olla.
„Oota, oota, kullake! Ega sa ometi arvanud, et annan terve pudeli sinu kätte? Ega ma hull pole. Sa neelaksid ju kõik alla, kuigi piisab vaid ühest väikesest tilgakesest. Annan sulle ise,” sõnas naine naeratades.
Seda öelnud, tõusis ta voodilt ja astus mulle lähemale. Jõudnud minu kõrvale, eemaldas ta pudelilt korgi.
„Oota!” hüüatasin järsult.
Naine peatus ja vaatas mulle küsivalt otsa. Pidin enne aine joomist teada saama, palju see mulle maksma võis minna.
„Palju see asi üldse maksab?” pärisin kahtlustavalt.
„Maksab? Oh, ära sina sellepärast muretse, Kyle. Luban sulle, et ei taha selle eest raha. Ainus, mida ma palun, on see, et kui mul abi vaja läheb, osutad sa mulle vastuteene. Nõus?”
„Sõltub. Millisest abist me räägime. Ma ei kavatse kedagi tapma hakata,” teatasin kuivalt.
Naine naeris lõbustatult.
„Usu mind, kullake, ma ei paluks sul kedagi tappa. Ma tean, et sa pole külmavereline mõrtsukas ja ma ei kavatse seda sinust teha. Ma luban!” sõnas naine rahulikult.
„No olgu siis. Tehke mind siis terveks …” pomisesin vaikselt.
„Tee suu lahti,” käskis naine leebelt.
Ma ei tea miks, aga just sel hetkel kerkis mu silme ette üks pilt. Kui olin laps, sirvisin kord vanavanemate juures lastepiiblit. Meil kodus midagi sellist ei olnud ja mulle meeldis vaadata selle kauneid ja eredavärvilisi pilte. Ühel kujutati stseeni, kus madu pakub Eevale õuna, mis viis inimeste väljaviskamiseni paradiisist. Millegipärast tundsin end Eevana, kes võtab pahaaimamatult vastu millegi, mis viib lõpuks hukatusse, ainult et õuna asemel oli mu ees pudelike tundmatu vedelikuga. Ühtlasi mõtlesin, kui mina olen Eeva ja pudelike
