ja ääretult kasulikku, nii et oleks ainult õiglane, kui ma midagi vastu ka saan. Kas sa ei arva nii? Asjad lähevad sinu jaoks ainult paremaks ja sa peaksid selle eest tänulik olema,” rääkis Beatrice aeglaselt minu ümber tiirutades.
Olgu, võib-olla oli tõesti tema kahtlane aine mind terveks teinud ja olukorda ka muus mõttes parandanud. Olin valmis selle variandiga leppima. Ja ma mäletasin hästi, et selle aine eest olin talle lubanud vastuteene osutada. Aga miks ta pidi sellest rääkima nii, nagu ootaks mind ees midagi erakordselt jubedat? See tegi mu rahutuks, mistõttu küsisin võimalikult otse:
„Olgu, olen nõus leppima faktiga, et sain tänu sinule terveks ja pean sulle nüüd tasuma. Mida sa tahad?”
„Nii et sa oled nõus maksma? Tubli!” nentis Beatrice õnnelikult.
„Ma saan nõus olla ikka alles siis, kui sa ütled, mida ma tegema pean,” teatasin karmilt.
Beatrice naeratas. Kas ta kavatses mulle ka öelda, mida ta tahab, või pidin selle ise välja nuputama? Ise ta ju tahtis asjaga ühele poole saada. Miks ta siis äkitselt vaikis?
„Tegelikult ei taha ma väga palju. Lihtsalt üht väikest teenet ja ongi kõik,” sõnas Beatrice leebelt. Nähes aga minu skeptilist pilku, lisas ta kohe: „Sa ei pea midagi kaelamurdvat ega jälki tegema, nii et võid rahuneda.”
„Ütle juba, mida sa tahad!” hakkasin kannatust kaotama.
„Olgu siis. Vaata, on üks teatud … ese, mida ma ei vaja ega isegi ei taha endale, aga asi on selles, et ma ei taha, et see ese oleks ka kellegi teise käes. Oletame, et ühel neutraalsel riigil, näiteks Šveitsil, ei ole ega ta ka ei taha tuumarelva, kuid üks terroristlik rühmitus, nimesid nimetamata, mis tahab Šveitsi hävitada – kuigi ma ei saa aru, miks peaks keegi seda tahtma –, saab endale tuumarelva. Kas poleks kõige parem, kui keegi selle tuumarelva varastaks ja terroristide haardeulatusest eemale viiks?”
„Sa tahad, et ma varastaksin tuumarelva, et terroristid ei saaks Šveitsi pommitada?” pakkusin täielikus hämmingus. Beatrice’i jutt oli minu jaoks nii arusaamatu ja segane, et mul polnud õrna aimugi, mida ta tahtis. Ma ei kavatsenud hakata mingit tuumarelva varastama! Isegi Šveitsi päästmiseks mitte. See oleks liiga ohtlik! Oot, aga mitte ükski rühmitus ei ähvarda ju praegu Šveitsi … Ma ei olnudki tähele pannud, kuidas Beatrice’i nägu oli muigele veninud.
„Ei, ma tõin lihtsalt näite, et sa asja tõsidusest aru saaksid,” seletas ta lõbustatult. „Ese, millest rääkisin, on väga tähtis ja valedes kätes väga ohtlik. Ja praegu on see väga valedes kätes. Ma eemaldaksin selle nendest kätest ise, aga … see oleks minu jaoks liiga keeruliste tagajärgedega ja pealegi lubasin kunagi ühele väga kallile isikule, et käitun siin olles diplomaatiliselt. Niisiis vajan sinu abi, et olukorda veidi parandada ja see ese kindlamasse kohta toimetada,” seletas Beatrice.
„Mida sa siis täpselt tahad?”
„Ma tahan, et sa varastaksid ühe vana laeka ühele teatud Wolfgang Hassele kuuluvast majast,” teatas Beatrice õnnelikult.
„Mida?!”
Sain aru küll, mida ta tahtis, nii et see küsimus oli mõttetu, kuid olin lihtsalt šokeeritud. Ta tahtis, et ma midagi varastaksin! Ma ei kavatsenud teha mitte midagi ebaseaduslikku! Mul oli ükskõik, mida ma pidin varastama – ma ei kavatsenudki seda teha. Ma polnud varas! Ta ei saanud mind sundida varastama. Lihtsalt ei saanud!
„Kuulsid küll. Ma tahan, et sa ühe laeka varastaksid,” kordas Beatrice.
„Ma … Kuidas sa võid midagi sellist paluda?! Ma ei kavatse seda teha! Ma pole mingi kurjategija ega kavatse selleks saada! Ma ei tee seda! Ma ei varasta sinu heaks mitte midagi!” hüüdsin vihaselt ja solvunult.
Kelleks ta mind pidas? Ma polnud varas. Lisaks oli mul südametunnistus täiesti olemas ja peale selle olid vanemad mind piisavalt hästi kasvatanud ja ma teadsin, mis on õige ja mis vale. Ja varastamine kuulus viimasesse gruppi.
„See on heal eesmärgil! Kui ese, mille sa varastama pead, jääb praegusesse asukohta, võib varsti juhtuda midagi väga halba. Pealegi ei saaks keegi kunagi teada, mida sa tegid, sest ma kahtlen tõsiselt, et eseme praegune omanik politseisse pöördub. Ole nüüd! See on ainult üks väike vargus. Ei midagi kaelamurdvat!” lausus Beatrice lohutavalt.
„Väike vargus?! Sellist asja nagu „väike vargus” ei ole olemas! Vargus on vargus! See on ebaseaduslik ja ma ei kavatse seda teha!”
„Ah, ma näen, et oled veidras tujus ja ma ei süüdista sind. Alguses on seda tõesti veidi raske seedida, kuid ma kinnitan, et see on heal eesmärgil.”
„Mind ei huvita! Ma ei hakka vargaks ja kõik! Sa ei saa mind selleks sundida!”
„Tegelikult saan küll, aga … ma olen otsustanud olla vastutulelik. Asjaga pole kiiret, nii et sul on piisavalt aega järele mõelda. Teeme nii, et ma lähen praegu ära ja tulen homme tagasi ning küsin uuesti. Selleks ajaks oled saanud korralikult järele mõelda,” pani Beatrice ette.
„Sa võid lasta mul ka aastaid oodata, aga mu vastus jääb samaks. Ma ei hakka vargaks!” teatasin vihaselt.
„Kuidas arvad. Küll sa oma meelt muudad. Aga praeguseks hüvasti. Homme näeme!”
Nende sõnadega kõndis Beatrice toast välja. Ta tegi seda nii rahulikult ja muretult, nagu poleks meie jutuajamine aset leidnudki.
Seisin veel tükk aega liikumatult paigal. Kelleks ta end õige peab? Ta murrab sisse mu majja, palub midagi varastada ja lahkub siis nii, nagu oleks tema maja omanik. Mida ta endast mõtleb? Kuidas ta võis? Ta muutus mulle järjest vastumeelsemaks. Tal polnud mingit õigust siseneda loata minu majja ja teha selliseid ettepanekuid! Ma polnud varas!
Vaatamata sellele, et Beatrice oli läinud, tundsin end ikka halvasti. Olin talle võlgu – isegi kui ma ei tahtnud seda tunnistada – ja see tähendas, et pidin millalgi oma võla ära maksma. Teadsin nüüd, mida Beatrice nõudis. Mul oli kahtlane tunne, et ta ei kavatsenud asja sinnapaika jätta ja mingit muud maksevõimalust välja mõelda. Ta tahtis, et varastaksin ühe asja ega kavatsenud ilmselt lõpetada enne, kui selle tõesti ära teen. Beatrice üritas näida sõbralik ja meeldiv, kuid selles asi oligi. Ta üritas, ta ei olnud. Mul oli tunne, et tegelikkuses on see naine ohtlikum, kui ta välja näitab.
Mõte Beatrice’ist kummitas mind terve õhtu ja öö, sain vaid mõni tund magada. Ärkasin vähemalt kolm korda, teadmata, miks. Alles kella nelja paiku jäin korralikult magama, kuid pidin juba paari tunni pärast ärkama ja kooli minema. Hämmastaval kombel polnud ma siiski eriti väsinud.
Tunnid möödusid taaskord väga kiiresti. Ilmselt sellepärast, et kartsin kohtumist, mis pidi vaid mõne tunni pärast minu kodus aset leidma. Beatrice oli lubanud, et tuleb täna jälle ja ma kartsin kuulda, mida ta öelda kavatseb. Teadsin, et ta ei jäta mind niisama rahule, aga ma kartsin, mida ta kavatseb järjekordse eitava vastuse korral teha.
Mõtlesin selle peale kõikide tundide ajal ja varsti märkas ka March, et minuga pole kõik korras. Matemaatikatunnis küsis ta sosinal:
„Mis sul viga on?”
Võpatasin üllatunult, sest olin tema olemasolu unustanud. Mul kulus veidi aega, enne kui aru sain, mida ta oli küsinud.
„Minul? Ah, ei midagi …” pomisesin vaikselt vastuseks.
„Ära valeta! Ma ju näen, et midagi on. Tunned sa ennast ikka hästi?”
