suu ja jäin ootama. Naine kallutas pudelikest väga aeglaselt. Mul hakkas vaikselt juba igav. Ta kallutas pudelikest veel ja ühel hetkel tundsin, kuidas märg tilk langes keelele. Sulgesin suu. Kas ainet oli tõesti vaja nii vähe? Ma ei tundnud selle maitsetki. Seda nagu polnudki. Neelatasin ja üritasin mõelda, mis edasi saab.
Äkitselt tegi võõras naine midagi veidrat. Ta lülitas välja masina, mis mu südametööd jälgis, ning pani siis käe mu suule. Tahtsin protesteerida ja rabelema hakata, kuid mu tähelepanu juhiti kõrvale.
Kõik algas süütult. Tundsin üle terve keha veidrat kuumust ja kihelust. Jäin oodates vaikseks. Järgmisel hetkel läbis mu keha kohutav valusööst, nii et hakkasin tõmblema. Tahtsin karjuda, kuid naise käsi oli mu suul ja suutsin vaid summutatult mõmiseda. Valu möödus kiiresti ning langesin väsinult tagasi voodile, kuid kõik ei olnud veel läbi. Mu keha läbis veel teinegi valusööst, seekord tugevam. Väänasin ennast ja üritasin voodist välja saada. Tahtsin põgeneda kaugele oma kehast ja valust, kuid ma ei suutnud end korralikult liigutadagi. Mul oli liiga valus.
Enne, kui kuidagi puhata jõudsin, läbis mu keha veel üks valusööst ja siis veel üks ja siis veel üks. Need raputasid mu keha nagu elektrilöögid. Mul oli palav ja valus. Valu liikus järjest ülespoole, koondudes pähe, mis oli valmis iga hetk plahvatama. See oli otsekui tuld täis. Mu silmanägemine läks järjest halvemaks ning oleksin valu pärast peaaegu teadvuse kaotanud. Tundus, nagu põleksin seestpoolt, nagu oleks minu sees leek, mis kõrvetas kõik siseorganid, eriti aju, tuhaks. Valu oli nii väljakannatamatu, et soovisin surma.
Ja äkitselt see lõppes. Langesin tagasi voodile higise ja väsinuna. Naine eemaldas käe minu suult, ja ma hakkasin hingeldama. Tundsin, kuidas süda tagus kohutaval kiirusel vastu ribisid ja mõistsin äkitselt, miks naine oli minu külge ühendatud masina välja lülitanud. Kui see oleks vahepeal mu südame tööd registreerinud, oleks häire sisse lülitunud ning ruum oleks täitunud õdedega, esitamas mulle ja sellele veidrale naisele ebameeldivaid küsimusi.
Kui olin lõpuks rahunenud, lülitas naine masina jälle tööle. Oleksin tahtnud talle midagi väga vastikut öelda, kuid selle asemel teatasin ainult:
„Sa ei öelnud mulle, et see valus on!”
„Jah, kahjuks unustasin. Ma pole ju seda asja ise kunagi joonud, nii et ma ei tea, mis tunne see on,” ühmas naine.
„Valetad! Sa lülitasid masina välja ja panid mulle käe suu peale, sest sa teadsid väga hästi, kui valus see on,” pomisesin vaikselt, aga tigedalt. Olin naist sinatama hakanud.
„See oli lihtsalt intuitsioon,” teatas naine õlgu kehitades.
„Ja-jah …”
Naine ainult naeratas ja sasis jälle mu juukseid. Oleksin vastu hakanud, kuid olin liiga jõetu.
„Millal ma pean siis sulle appi tulema?” ei pidanud ma vastu ja pärisin.
„Ära sellepärast küll muretse. Praegu on sul võimalus oma uut elu nautida. Küll ma ütlen, kui vaja … Ah jaa, äkki ütled mulle oma nime. Tulevikus peame veidi koostööd tegema. Siis oleks kena, kui ma teaksin su nime,” seletas naine.
„Aga sa tead mu nime. Kutsusid mind enne Kyle’iks,” olin hämmingus.
„Nojah, aga mulle meeldiks, kui end ise tutvustaksid. Nii oleks õigem.”
Milline veidrik! Tänapäeval liigub ikka igasuguseid!
„Olgu siis,” laususin ohates, „Mu nimi on Cordelia Kyle Misk, aga kõik kutsuvad mind Kyle’iks. Peale õpetajate, aga nemad ei loe. Ja sina? Ma arvan, et pärast tänast oleks mul õigus teada ka sinu nime?”
„Mul on palju nimesid,” alustas naine tõsiselt, kuid hakkas siis itsitama. „Tegelikult ma valetan. Mul on ainult üks nimi. Beatrice.”
„Beatrice?” küsisin kulmu kergitades.
„Jah, Beatrice,” kinnitas naine.
„Ja perekonnanimi?”
„Mulle meeldib mõelda, et mul ei olegi perekonnanime. Kui oleks, siis … noh, siis oleks mul väga palju perekonnanimesid. Kergem on ilma,” teatas naine naeratades.
„Ah nii … Aga mis perekonnanimi su sünnitunnistusel seisab?” pärisin edasi.
Beatrice naeratas.
„Sina ei pea seda teadma, kullake. Piisab sellest, kui tead mu eesnime. Aga nüüd ma pean sind küll kahjuks üksi jätma. Ma ei saa terve öö siin passida. Ela hästi, Kyle. Nägemiseni!”
Nende sõnadega jalutas Beatrice palatist välja. Lesisin veel tükk aega voodis ja põrnitsesin ust. Tundsin end äkitselt väga lollina. Olin midagi kahtlast sisse võtnud ja pidin nüüd mingil määramatul hetkel Beatrice’ile „teene” osutama. See oli hullumeelne, kuid enam ei saanud ma midagi muuta. Ja isegi kui oleksin saanud, ei oleks ma seda teinud. Miks? Sest sisimas ma uskusin Beatrice’i sõnu. See oli terve mõistuse vastane, kuid see oli nii.
4. PEATÜKK
Vastu hommikut õnnestus mul lõpuks ometi magama jääda. Kui ärkasin, oli päike juba tõusnud ning mulle toodi kandikutäis maitsetut toitu, millest suutsin vaid poole ära süüa. Haiglatoit on mulle alati vastik ja maitsetu tundunud. Midagi polnud haigla juures muutunud sellest ajast, kui viimati seal viibisin. Varsti pärast hommikusööki tuli ema. Ta oli end töölt vabaks võtnud. Isa polnud vaba päeva saanud, kuid lubas, et tuleb nii kiiresti kui võimalik.
Mul oli sel hommikul väga raske keskenduda. Mõtlesin kogu aeg eelmisele ööle ja Beatrice’ile. Päevavalges tundus kõik vaid unenägu. Mul oli raske uskuda, et midagi nii imelikku oli aset leidnud.
„Kyle? Kas sinuga on kõik korras?” päris ema murelikult mu kätt hoides.
Viimasel ajal küsiti seda minult tihti. Liiga tihti. See hakkas juba ära tüütama.
„Jah, ma jäin lihtsalt veidi mõttesse,” vastasin ja mõtlesin seda esimest korda viimaste päevade jooksul täiesti siiralt.
Ema vaatas mind imelikult, ei öelnud aga midagi. Ka mina vaikisin. Mõne aja pärast tulid arstid, kes viisid mu teste tegema. Nad torkisid mind nõeltega, tegid röntgenipilte, toppisid erinevatesse arusaamatu otstarbega masinatesse ja mõõtsid midagi, mida mulle ei suvatsetud arusaadavalt lahti seletada. Hakkasin kartma, et päeva lõpuks kukuvad mul pidevast kiiritamisest juuksed välja.
Aeg möödus ja märkamatult jõudis kätte õhtu. Isa ilmus umbes nelja paiku. Ta oli väsinud ja murelik, ilmselt polnud ta korralikult magada saanud. Mulle tehti ikka veel erinevaid teste ja kui see lõpuks läbi sai, pidime ootama. Vanemad jäid kogu ajaks minu juurde. Nad ei tahtnud mind üksi jätta.
Lõpuks tuli arst, kes ütles, et nad ei leidnud midagi, kuid tahtsid mind veel mõneks ajaks haiglasse jätta ja edasi uurida. Mu vanematele see ei meeldinud, kuid nad olid nüüd natuke rahulikumad, sest mul ei paistnud midagi erilist viga olevat. Kell üheksa jätsid nad minuga hüvasti ja lahkusid.
Järgmised kaks päeva üritasid arstid välja uurida, miks ma olin koolis kokku kukkunud, kuid ei leidnud mitte midagi. Kõik testid näitasid, et olen terve. Lõpuks arstid nentisid, et asi peab olema närvides, ja ütlesid, et liigne stress, närvilisus ja vähene söömine olid mu organismile halvasti mõjunud ja olin seetõttu kokku kukkunud. Krampide osas kehitasid nad nõutult õlgu. March käis mind iga
