hüüdis härra Riley valjult.
Oleksin peaaegu oksele hakanud. Tõusin vastu tahtmist toolilt ja võtsin täiskritseldatud paberilehe kätte. Mu põlved olid nii nõrgad, et kartsin kõndides ninali kukkuda. Teekond klassi ette tundus palju lühem kui tavaliselt. Pinkide ette jõudes ja härra Riley kõrval seisatades oli mul nii halb olla, et kaalusin tõesti arsti juurde jooksmist. Uskumatu, et üksainus ettekanne võis mind niimoodi endast välja viia! Heitsin pilgu kaasõpilaste poole, kes vaatasid mulle suhteliselt ükskõikselt otsa. Härra Riley seisis tükk maad eemal, toetudes kergelt aknalauale. Kõik ootasid, et alustaksin.
Mu pilk liikus aeglaselt käte vahel värisevale lehele. Sealt vaatas vastu täielik sodiladu. Avasin suu, et alustada … Ja siis juhtus midagi, mida keegi ei oodanud.
Esimese asjana libises paberileht mu näppude vahelt välja, kuigi ma polnud sellest lahti lasknud, ja lendles aegluubis põranda poole. Vaatasin seda lummatult, aga kaotasin lehekese silmist, sest äkitselt lõi maapind mulle vastu nägu. Vähemalt tundus nii. Kulus hetk, kuni taipasin, et olin ise pikali kukkunud. Klassis kõlas ehmunud hüüatus, mis oli vist venitatud ja aeglane, ning siis hakkasid toolid ja õpilaste jalad liikuma. Märkasin veel, kuidas ettekanne ühe laua alla libises ja keegi sellele peale astus. Tore, see oli niikuinii saast … Ja siis ei näinud ma enam midagi.
Noh, klassi ees kokku kukkuda oli üks moodus ebameeldivast ülesandest kõrvale hiilimiseks. Olin piinlikumaidki asju üle elanud.
Kõik järgnev möödus kiiresti ja segaselt. Ärkasin korraks, jäin uuesti magama ja vist sügavamalt kui enne. Sain kuidagi ähmaselt aru, et minu ümber toimus midagi, kuid mu mõistus lülitas end peagi välja ning varsti ei tajunud ma enam midagi. Isegi unenägusid mitte. Ärgates olin juba haiglas ja aknast paistvate längus ja kahvatute päikesekiirte järgi oli õhtu. Vedelesin liikumatult haiglavoodil ja vahtisin lakke. Mõne hetke pärast tajusin, et minu küljes on igasuguseid juhtmeid ja voolikuid, mille nimesid ja ülesandeid ma ei teadnud, kuid mis mind hirmutasid. Veel hullem oli äratundmine, et mu nägu pitsitas hapnikumask. Ma ei saa aru praegu ega taibanud ka siis, miks seda nimetatakse hapnikumaskiks, sest pigem hingasin sellest sisse süsihappegaasi. Tunne oli võrreldav teki all hingamisega, kus õhk läheb kogu aeg tulisemaks ja kleepuvamaks, ainult et lisaks kõigele soonis mask mu nägu. Lühidalt öeldes oli mul ebamugav, aga veel rohkem ma kartsin.
Olin alguses enda tunnetega nii ametis, et ei pannud tähelegi, et ma pole palatis üksi. Natukese aja pärast kuulsin aga riiete kahinat ja järgmisel hetkel kummardus mu kohale äärmiselt tuttav isik – ema. Tema tedretähniline nägu tundus tavalisest kahvatum ning tumepruunide juuste taustal nägi see haiglaselt hall välja. Järgmisel hetkel ilmus tema kõrvale ka isa nägu. Tema hallid silmad olid murelikud ning nägu tuhkjas.
„Kyle, kullake, oled sa ärkvel?” küsis ema vaikselt ja leebelt. Tema hääl värises.
„Olen küll, nagu juuresolevalt pildilt näha,” vastasin aeglaselt, et mitte lämbuda hapnikumaski sisse. See poleks just kõige õilsam surm … Tundsin, kuidas see neetud asjandus summutas mu häält ja soonis nägu. See ärritas mind niivõrd, et unustasin hirmu ja kiskusin maski ära. Mõnus oli jälle normaalselt hingata. Palati õhk lõhnas värskelt pestud ja triigitud linade, arstirohtude ja elektri järele, aga ikkagi oli see parem kui maski kleepuv lämbus.
„Oh, kullake! Kuidas sa ennast tunned? Me kuulsime, et sa kukkusid koolis kokku … ja sind viidi haiglasse … ja siis … Oeh, ma olin nii mures!” seletas ema nutuselt.
„Kas sinuga on kõik korras?” päris isa tasaselt, kui ema jutt arusaamatuteks nuukseteks muutus.
„Jah, ma … tunnen ennast täitsa hästi … Miks ma haiglas olen?”
Küsimus oli antud hetkel täiesti õigustatud. Muidugi teadsin, miks ma haiglas olin. Olin koolis kokku kukkunud. Kuid ma ei teadnud, miks ma haiglas olin. Mis mul viga oli? Kui juba siin olin, võisid arstid selle ju välja uurida.
Vanemad vaatasid teineteisele otsa. Nende näod olid väsinud ja murelikud. Korraks tundus, nagu ei kavatseks nad vastata. Ma poleks seda neile pahaks pannud. Nad ei olnud parasjagu just kõige paremas vormis.
„Me … me ei tea veel, mis sul viga on. Arstid tahavad veel mingeid proove võtta … Sa … sa said koolis krambid …” seletas ema ja hakkas vaikselt nuuksuma. Isa võttis tal õlgade ümbert kinni.
Just seda olingi tahtnud vältida. Ma ei tahtnud, et vanemad minu pärast muretseksid ja nutaksid. Nüüd olid nad mõlemad endast väljas, ja kõik sellepärast, et olin koolis krambid saanud. Seda oli valus vaadata. Oleksin tahtnud nutta, kuid see oleks nad veel rohkem endast välja viinud. Selle asemel sirutasin juhtmeid ja voolikuid täis käe ema poole ja võtsin tal sõrmede ümbert kinni.
„Ära nuta, emps! Minuga saab kõik korda,” ütlesin vaikselt ja mitte just väga veenvalt.
Ema lõpetas nuuksumise, pühkis pisaraid ja haaras mul tugevasti käest. Ta naeratas kurvalt ja üritas rõõmsam välja näha.
„Ma tean, kullake, ma tean. Nädalavahetuseks oled sa ilmselt juba väljas. Siis läheme koos sinu lemmiksöögikohta ja kaubamajja. Võibolla on mõni uus film välja tulnud, mida sa osta tahaksid,” sõnas ema naeratades.
Ta üritas mind lohutada ja julgustada, kuid rääkides värises ta hääl ning ta nägi välja, nagu ei usuks ta ka ise oma juttu. Oli kohe aru saada, et ta kartis. Nad mõlemad kartsid. Isa oli tunnete varjamises alati väga halb olnud, seetõttu ei julgenud ta ilmselt midagi öelda, kartes samuti nutma hakata.
„Kuule, emps …” alustasin aeglaselt.
„Mis on, kullake?”
„Kui ma nädalavahetuseks koju saan … kas ma pean siis ikkagi kodus koristama?”
Ema naeris. Esimest korda palatis veedetud aja jooksul naeris ta tõeliselt, mitte selleks, et mind julgustada. Seda oli hea kuulda.
„Ei, kullake, sa ei pea koristama. Ma arvan, et saan sel nädalavahetusel üksi hakkama,” kostis ta naeratades.
Ka isa naeratas. Mul oli õnnestunud neid veenda selles, et mul on hea olla. Vanemate tuju oli ometi veidi paranenud. Kahjuks mitte kauaks. Üsna varsti muutus ema nägu jälle tõsisemaks ning ta küsis leebelt:
„Kyle, kui sa ennast halvasti tundsid, oleksid võinud ju rääkida. Me poleks sundinud sind kooli minema. Me oleksime saanud aidata.”
„Ma tean, aga ma ei tahtnud teid muretsema panna. Ma ei uskunud, et see on midagi väga tõsist …” pomisesin mina.
„Oh, mu väike inglike!” ohkas ema ja haaras mind oma embusesse.
Isa võttis temalt minu käe hoidmise ülesande üle, samal ajal kui ema mind hellusega lämmatada üritas. Mul oli ebamugav, kuid ma vaikisin. Ma ei tahtnud, et ta minust lahti laseks. Tundsin end palju paremini, kui ta mind hoidis, vaatamata sellele, et niimoodi oli mul raskem hingata. Kahjuks pidi ema mind mõne aja pärast ikkagi lahti laskma. Ta nägi küll välja parem kui alguses, kuid oli näha, et ta oli kohutavalt murelik.
„Kyle, arstid ütlesid, et peame varsti minema. Kell on juba palju ja külastusaeg on läbi. Ma luban, et tuleme niipea kui võimalik tagasi,” sõnas isa vaikselt.
„Ma ei taha minna …” ohkas ema kurvalt.
„Te võite minna. Ausalt! Mis kasu sellest on, kui te siin pidevalt tukkuma jääte ja nälja pärast vingute? Minge koju ja puhake end välja. Olen homme ju ka
