olnud, see paistis välja nii nende riietest kui ka välimusest, arvatavasti polnud nad midagi korralikku süüa saanud. Ema ja isa tahtsid kindlasti puhata, nii et ma ei saanud paluda neil jääda.
Nad seisid veel mõne hetke voodi kõrval ja vaatasid mulle kurvalt otsa. Äkitselt paistis emale midagi meenuvat. Ta vaatas palati ukse poole.
„Muide, March on siin. Ta on juba tükk aega ukse taga istunud ja oodanud. Tahad temaga rääkida?” päris ema.
„Muidugi. Juhata ta aga sisse!” kostsin rõõmsalt.
Vanemad kadusid palatist. Kuulsin ukse tagant tasast jutuajamist ja palatisse astus March. Tema nägu oli valge ja silmad punased, nagu oleks ta nutnud. Ma polnud teda kunagi varem sellisena näinud ja ometi tundsin teda juba terve igaviku.
„Kyle …Kas sinuga on kõik korras?” päris ta nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulnudki.
„Jah, mul pole viga midagi. Hoopis sina näed halb välja. Mis juhtus?” küsisin vastu.
„Ma … sa … sa kukkusid ju kokku … Ma olin mures …” sosistas March, ise nutma puhkemise äärel.
„Ja siis? See ei olnud midagi erilist. Olen hullemaidki asju teinud. See, et ma kokku kukkusin, ei anna muretsemiseks mingi põhjust! Ma saan terveks!”
„Ära räägi nii! Sa ei tea, kuidas see juhtus … See oli nii jube … Ühel hetkel oli sinuga kõik korras ja sa läksid klassi ette ja siis … siis kukkusid sa pikali! Alguses ma arvasin, et sa lihtsalt minestasid hirmust, aga … aga siis … sa hakkasid tõmblema … Sa said krambid! Ma kartsin, et sa sured ära!”
Seda öeldes hakkas March valju häälega nutma. See oli hirmutav. March ei nutnud kunagi, eriti teiste ees mitte. Aasta tagasi kukkus ta kehalises kasvatuses nii õnnetult, et murdis jala. See oli kindlasti kohutavalt valus, kuid ta ei nutnud. Ta lihtsalt surus hambad risti ja kannatas, kuni kiirabi kohale jõudis ja ta haiglasse viis. Mina oleksin kohe karjuma ja nutma hakanud, aga March oli tugevam. Sellepärast oligi nii veider teda nutmas näha.
„Ole nüüd, March! See pole mingi põhjus nutmiseks! Minuga on kõik korras!” üritasin teda lohutada.
„See on väga hea põhjus nutmiseks! Ma kartsin sinu pärast! Sa said krambid! Krambid pole naljaasi! See on väga tõsine!” nuuksus March.
Ja mina arvasin, et kõige piinlikum asi, mis minuga kunagi juhtus, oli see, kui ma jõulupeol lavale laulma minnes juhtme otsa komistasin ja kogu kooli ees pikali kukkusin. Nüüd oli klassi ees tõmblemine ja krampide saamine esikohal. Aga ka Marchi segast juttu oli üsna piinlik kuulata.
„Ära nuta, March. Nüüd on kõik korras,” sõnasin lohutavalt.
„Ma näen jah … Tead, ma vist püstitasin saja meetri jooksus uue maailmarekordi, kui arsti tooma tormasin,” lausus March.
Naersime koos, kuigi Marchi hingamine oli ikka veel veidi katkendlik ja tema põsed läikisid pisaratest. Ta vähemalt üritas nutmist lõpetada. Ma ei saanud hästi aru, miks oli viimasel ajal mind nähes kõigil kange tahtmine nutma puhkeda. Nägin ma siis tõesti nii halb välja? Kuidas ma üldse välja nägin? Ma polnud end hommikust saadik peeglist näinud ja praegu oli kell juba … palju. Väljas hämardus. Kas ma olin tõesti nii kaua maganud?
„Kas sinuga on tõesti kõik korras? Sa said ju krambid …” pomises March lõpuks.
„Jah, mul pole tegelikult midagi viga. Küll sa näed: esmaspäeval olen jälle koolis ja elu läheb edasi nagu tavaliselt. Ma luban seda!” teatasin enesekindlalt.
Tegelikult polnud ma selles sugugi nii kindel. Ilmselt oli Marchil õigus ja krambid polnud tõesti naljaasi. Aga ma tahtsin Marchi enesetunnet parandada, teda julgustada, mitte hirmutada. See aga tähendas, et ma ei saanud oma tegelikku arvamust välja öelda. Kuid minu arvamus polnudki nii tähtis. Ma polnud arst ega teadnud sellistest asjadest midagi. Võisin arvata, et minuga pole kõik korras ja et hakkan võib-olla surema, aga ma ei saanud selles kindel olla. Pidin testide tulemused ära ootama …
„Ma pean nüüd koju minema. Muide, andsin su kooliasjad su vanemate kätte. Koos sinu ettekandega. Ma ei raatsinud seda ajalooklassi põrandale jätta, sest härra Riley oleks võinud selle üles korjata ja hinnata ja … noh, sul oli juba küllalt probleeme. Mõtlesin sind veidi abistada,” teatas March.
„Sa oled elupäästja, March! Jään sulle võlgu!” ütlesin õnnelikult.
„Ma nüüd lähen. Ole siis tubli ja tule esmaspäeval kooli tagasi. Kui sa seda ei tee, siis ma alles näitan, mis juhtub, kui mulle valetatakse!” sõnas March ähvardavalt ja naeratas siis.
Jätsin Marchiga hüvasti ning ta lahkus. Kui ta oli läinud, pistsid mu vanemad jälle pead sisse ja libisesid vaikselt palatisse. Nad tulid otse mu voodi kõrvale ning vaatasid mind hoolitseva pilguga.
„Me peame ka kahjuks minema. Tuleme homme hommikul kohe tagasi,” sõnas ema murelikult.
„Olgu, saan üksi hakkama,” kostsin reipalt.
„Ole siis tubli, väikseke! Homme näeme!” lausus isa.
Nad jätsid minuga hüvasti ning uks sulgus nende taga tuntava vastumeelsusega. Palat jäi äkitselt väga vaikseks ja tühjaks. Ja siis olingi üksi … Lõpuks ometi sain oma tunnetele voli anda ja vaikselt nutta. Tundsin, et mu elu on saast! Mul on midagi tõsist viga ja kõik lähedased inimesed pidid sellepärast kannatama. Sain täie selgusega aru, et minu võimuses ei olnud midagi teha. Võisin vaid palvetada ja loota, et mu haigus on ravitav. Aga kas on?
3. PEATÜKK
Öö oli palav ja lämbe. Ma ei suutnud kuidagi uinuda. Vähkresin tunde ebamugaval haiglavoodil. Voodi oli kõva ja ebamugav, palat umbne ja iga kord, kui sulgesin silmad ja üritasin magama jääda, hakkasin mõtlema igasugustele ebameeldivatele asjadele, mis mind üleval hoidsid. Tundsin end üksildase ja mahajäetuna. Kui keegi oleks minu juures olnud, oleks olnud palju kergem. Vanemad kavatsesid tulla alles järgmisel hommikul …
Ma vihkasin haiglaid: steriilset valget keskkonda, kõikjal heljuvat ja igaveseks riietesse imbuvat ravimite lõhna ja muidugi ka seda, et ma ei suutnud kohe kuidagi magama jääda. Kui hetkeks õnnestuski uinuda, siis ärkasin ometi kohe jälle üles.
Vaikus ja tegevusetus andsid mulle liiga palju aega järelemõtlemiseks, mis ei olnud aga sugugi hea. Ainus asi mõtetes oli mu haigus. Põhjus, mis mind haiglasse viis. Ma olin haige. See oli ainuke asi, mida kindlalt teadsin. Need pidevad minestamised ei olnud normaalsed. Mis mul viga oli? Kui haige ma tegelikult olin? Kas võisin veel paraneda või …? Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda hullemini hakkasin end tundma. Mul oli midagi viga, kuid ma ei teadnud, mis see oli või kui tõsine see oli.
Väljas oli tõusnud tuul, mis vahetevahel lennutas kuivanud puulehti vastu palati akent. Kostsid tuhmid põntsud, kui need klaasi tabasid. Väljas läks iga päevaga järjest külmemaks. Suvi oli juba ammu läbi ja sügis käes. Palatis oli pime ja vaikne, pimeda aastaaja saabumine oli kuidagi eriti käegakatsutavalt lähedal. Aeg-ajalt liikus keegi vaikselt palati ukse taga edasi-tagasi. Ilmselt mõni arst või õde. Muid helisid ei olnud ukse tagant kosta. Isegi minu külge ühendatud masinad ei teinud erilist häält peale väga vaikse sumina. Palati uks oli kinni, mis oli hea, sest lahtise uksega oli mul ebamugav magada – aastatepikkuse õudusfilmide vaatamise tulemus.
Vahetevahel tundus, et hakkan juba uinuma, kuid siis suutis mind äratada mingi väike hääleke, mida tekitas salapärane
