et kõik aru saaksid, andis alati terve laadungi kodutöid ja kritiseeris meid vahetpidamata, kui me millestki aru ei saanud. Õieti sõimas ta meid lollideks ja imbetsillideks.
Tund oli alles alanud, kui õpetaja käskis paaril õpilasel tahvli ette koduseid ülesandeid kontrollima tulla. Kui need oli tehtud, käskis ta meil lahendada ülesande, mis tema sõnul oli „kõige targemate ja tublimate” jaoks. Ülesanne puudutas teemat, mida mina polnud õppinud, sest olin sel ajal haiglas olnud. Arvake, keda küsiti.
„Noh, preili Misk, vaatame, kas teil oli meeles oma väikese puhkuse ajal matemaatikat õppida,” sõnas proua Held mind tahvli ette kutsudes.
Puhkuse? Muidugi! Minu unelmate puhkus kujutabki endast öösiti unetult ringivähkremist ja pidevaid nõelatorkeid! Proua Heldil polnud aimugi, kui „tore” oli päev otsa arstide silme all mööda igasuguseid masinaid käia, kus mind pidevalt kiiritati ja surgiti. See oli tõepoolest lahe „puhkus”!
Kui tahvli ette läksin, naeratas proua Held külmalt, nii et olin valmis ta joonlauaga surnuks pussitama, kuid suutsin end siiski tagasi hoida. Pöörasin pilgu tahvlile ja keskendusin ülesandele. Matemaatika polnud mu lemmikaine mitte ainult õpetaja pärast, vaid ka põhjusel, et ma polnud selles kõige tugevam. Suutsin kerge vaevaga lahendada lihtsamaid ülesandeid, kuid raskematega ei ole ma kunagi hakkama saanud. Keerulisemad ülesanded käisid mul üle jõu – eriti, kui need puudutasid teemat, mida me polnud õppinud.
Aga seekord juhtus midagi šokeerivat. Olin just tahvli ette jõudnud ja ülesande läbi lugenud, kui kõik sai selgeks. Paari sekundiga olid mul lahenduskäik ja vastus olemas. Nüüd pidin selle vaid tahvlile kirjutama. Naljakas. Tavaliselt pidin tükk aega mõtlema, enne kui vastuse leidsin. Nüüd piisas vaid ühest pilgust ja juba teadsin, mida oli vaja teha … Oli tunne, nagu oleks keegi lahenduskäigu ja vastuse juba ette ära kirjutanud. Suutsin isegi peast arvutada. Tavaliselt läks mul vaja arvutit isegi selleks, et kuut ruutu tõsta.
Minutiga olin juba teinud ülesande, mille lahendamiseks oleks tavaliselt kulunud üle viie minuti, ning sain oma kohale tagasi istuda. Õpetaja vaatas lahenduskäiku, kulm kortsus. Pärast pikka vaikust avastas ta, et kõik oli õigesti tehtud ja otsustas vigade otsimisest loobuda.
„Tubli. Tundub, et te ei raisanudki oma puhkuseaega lõbutsemise peale,” märkis proua Held kuivalt ja läks uue osa juurde.
Muidugi – ohverdasin tunde õilsale matemaatikajumalale, kes valvab arvudemaailma müstilisi saladusi. Matemaatikajumal oli verest ja higist koosneva ohvrianniga rahul ning tänu sellele oskasin seda ülesannet nii kergesti ja kiiresti lahendada.
„Sa oled haiglas geeniuseks muutunud. Mida sulle seal õige tehti?” päris March, kui olin jälle maha istunud.
„Mu aju vahetati arvuti vastu välja. Nüüd olen kohutavalt tark, aga pidevalt ilmuvad silme ette nõmedad reklaamid,” pomisesin vastuseks.
Ma ei saanud ise ka päris hästi aru, kuidas ma sain äkki nii tark olla. Kas oli võimalik, et masinad, mille alla mind haiglas pandi, kiiritasid ja stimuleerisid mu ajurakke nii, et olin nüüd varasemast targem. Ebatõenäoline, aga kuidas veel seletada mu äkilist tarkust? Samas …
Korraga meenus mulle Beatrice ja öine kohtumine haiglas. Olin tõesti pidanud seda unenäoks, aga nüüd hakkas tunduma, et see oli siiski tõsi. Ta oli öelnud midagi selle vedeliku kohta … Midagi sellist, et see teeb mu targemaks ja tugevamaks. Kas imerohi võiski olla see miski, mis oli mind targemaks teinud? Hullumeelne mõte, kuid see oleks seletanud, miks mul äkitselt läks koolis nii hästi ja miks kõik oli nii lihtne.
Viimane tund oli bioloogia. Selle aine õpetaja preili Pitts oli mu vihanimekirjas teisel kohal. Ta oli peaaegu sama hull kui proua Held, aga ei küündinud siiski samale tasemele. See naine oli taktitundetu, vastik ja ka paks. Parasjagu juurdlesid kõik õpilased, kas preili Pitts oli rase või lihtsalt paks. Tema puhul oli raske vahet teha. Pärast bioloogiat läks päev lihtsamaks ning peagi olin koduteel. Koju jõudnud, hakkasin koduseid töid tegema ja vähem kui kümne minutiga oli kõik valmis. Mul läks kõikide koduste tööde lõpetamiseks vaid viisteist minutit! Ja ma tegin kõik ülesanded põhjalikult ja lõpuni. Tavaliselt jätsin ikka midagi tegemata, sest ei viitsinud vaeva näha, kuid nüüd oli lugu teine. Kõik ülesanded tundusid nii lihtsad, et ma ei pidanud nende peale eriti mõtlemagi.
Umbes poole tunni pärast tundsin piinavat janu, nii et lahkusin oma kaitsvast urust ja läksin alla jooma. Trepist üles tulles taipasin kohe, et midagi on teisiti. Sisetunne ütles, et midagi on korrast ära, kuid ma ei saanud kohe aru, mis täpselt. Muutusin ettevaatlikuks ning liikusin aeglaselt oma toa ukse poole. Tundsin, nagu oleks keegi võõras seal sees, kuigi mingit tõendit mul selle kohta ei olnud.
Toa suletud ukseni jõudnud, seisatasin viivuks ja tõmbasin selle siis aeglaselt lahti. Kõik oli täpselt nii, nagu varem. Asjad olid omal kohal, mitte midagi polnud liigutatud ja mitte miski polnud kadunud. Ainult üks asi oli muutunud. Nimelt vedeles minu voodil võõras naine. Noh, mitte täiesti võõras, teadsin ju tema nime. Beatrice oli kuidagi tuppa pääsenud. Ja nüüd vedeles ta kõhuli voodil ning naeratas mulle.
5. PEATÜKK
Beatrice’i nähes ma võpatasin ja taganesin sammu võrra. Mõne hetke jooksul olin liiga ehmunud, et loogiliselt mõelda. Beatrice oli minu tuttav ja ma ei pidanud teda kartma, kuid sellegipoolest oleksin teda nähes peaaegu minema jooksnud. Ma lihtsalt ei olnud teda oodanud. Oleks ta uksele koputanud või enda tulekust muudmoodi teada andnud, poleks lugu olnud pooltki nii hull, kuid ta oli … Kuidas ta oli üldse minu tuppa saanud? Ma polnud ei ust ega akent lahti jätnud. Oli ta kuidagi sisse hiilinud? Ja miks ta polnud enne voodisse ronimist saapaid ära võtnud? Olin alles eelmisel õhtul pannud uued voodiriided ja nüüd olid need rikutud! Beatrice muutus mulle iga hetkega järjest vastumeelsemaks.
„Hei, nukuke! Kuidas läheb?” küsis ta reipalt naeratades.
„Sina! Mida sina siin teed?!” nõudsin ärritunult, kui olin esimesest šokist üle saanud.
Hea, et vanemad polnud kodus. Nad oleksid mu häält kuulnud ja taibanud, et midagi on korrast ära. Mul oli Beatrice’ist vabanemiseks veidi üle tunni, enne kui nad koju peaksid jõudma. Kahjuks ei näinud külaline nii välja, nagu tahaks ta kohe minema hakata ja minu vaenulikkus ei paistnud teda üllatavat. Ta näis seda lausa ootavat.
„Mida ma siin teen? On see alles rumal küsimus?! Ise näed, et vedelen sinu voodi peal. Aga kui sa täpsemalt teada tahad, siis ma tulin oma väikesele sõbrale külla, et vaadata, kuidas tal läheb ja rääkida sellest, kuidas ta mulle tasuma hakkab,” teatas Beatrice lõbusalt.
„Maksma? Mille eest?”
Ei, ma polnud lolliks läinud ega mälu kaotanud, aga ma ei teadnud tol hetkel kuigi kindlalt, et mind oli aidanud just pudelikesse pandud vedelik. See võis olla lihtsalt tavaline vesi ja Beatrice võis olla tavaline šarlatan. Ma ei teadnud temast mitte kui midagi.
„Ah, ära mängi lolli, nukuke, tead ju küll, mille eest. Kas ma siis ei rääkinud sulle tõtt? Ütlesin ju, et kõik su mured kaovad ja kadusidki. Sa oled nüüd terve, tunned end paremini ja koolis läheb ka hästi. Natuke aega veel ja hakkad teisigi muutusi märkama. Ja need on ainult head muutused! Nii et lõpeta nüüd lolli mängimine ja saame sellega juba ühele poole,” seletas Beatrice ja vaatamata naeratusele, mis tema näol ikka veel püsis, muutus ta külmemaks ja hirmutavamaks.
„Kuidas sa tead, et mul koolis paremini läheb? Ja kuidas mina tean, et just sinu imerohi mind aitas?” pärisin kahtlustavalt.
Beatrice ainult naeratas laialt ja tõusis siis püsti. Õnneks ei astunud ta oma saabastega teki peale.
