Kyle … Ma tahtsin lihtsalt teada, kas … sul oleks aega täna minu juurde tulla …” päris March kohmetult.
Vaatasin talle kulmu kortsutades otsa. Tema silmad olid maas, põsed punased ja ta toksis varbaga hajameelselt põrandat. Mul oli korraga tunne, nagu oleksin sattunud teise dimensiooni, kus Marchist oli saanud siinse Marchi täielik vastand. Midagi oli väga valesti. March polnud isegi siis punastanud, kui ta oli kaheksa-aastasena vandunud oma viieteistaastasele naabripoisile igavest armastust, mille peale too ta välja naeris. Aga kuna mul oli endalgi piisavalt probleeme, otsustasin jätta küsimused esitamata. Oli selge, et March häbenes midagi ning ta poleks niikuinii korralikku vastust andnud. Seetõttu mõtlesin hoopis selle peale, mida vastata. Tavaliselt oleksin hea meelega Marchi juurde läinud. Tal oli ilus maja, väike valge kassipoeg, palju filme ja tema pool oli üleüldse lahe olla, isegi vaatamata sellele, et tal oli vanem vend7, kes pidevalt oma „bändiga” garaažis pille tinistas. Aga ma ei saanud kohe kuidagi minna. Pidin üle vaatama maja, mille aadressi Beatrice oli andnud. Ma ei tahtnud seda edasi lükata. Parem oli ebameeldivate asjadega kiiresti ühele poole saada.
„Vabandust, March, aga täna ma kahjuks ei saa,” hakkasin käigu pealt valesid välja mõeldes seletama. „Meile tulevad töömehed torusid parandama ja kuna vanemad on tööl, pean mina nad sisse laskma ja vaatama, et nad midagi pihta ei paneks. Torumehi ei saa ju usaldada …”
„Oh …! Noh, pole midagi, ma mõistan. Ega ma midagi erilist ei tahtnudki …” pomises March löödult ja jätkas riietumist.
Ikkagi oli see veider. March käitus teisiti kui tavaliselt. Pidin temaga millalgi tõsisemalt rääkima. Aga alles siis, kui minu enda probleemid olid lahendatud. Hetkel ei saanud ega tahtnud ma end teiste jamadesse segada.
Pärast kooli suundusin otsejoones koju riideid vahetama. Beatrice polnud veel välja ilmunud ja see oli väga hea. Ma ei tahtnudki teda näha. Selle asemel et kohe tundmatu maja juurde minna, sõin kõigepealt ja puhkasin veidi. Alles siis panin end riidesse ja lahkusin kodust. Tänavale jõudes torkas mulle pähe, et võiksin ka Marchi juurest korra läbi käia. Lihtsalt selleks, et kontrollida, kas temaga on kõik korras. Võib-olla õnnestuks mul tema veidra käitumise põhjus kindlaks teha … Aga seda alles pärast maja juures käimist!
Pool tundi hiljem seisin vana, kergelt lagunenud hoone ees, mida ümbritses täielikult käest lastud hekk ja roostes metallaed. Teekond oli kestnud kakskümmend kaheksa minutit ja mul olid jalas kontsaga saapad. Mugavamate jalanõudega oleks see palju vähem aega võtnud.
Maja ees seistes heitsin veelkord pilgu aadressile ja jäin siis hoonet silmitsema. Beatrice oli öelnud, et maja näeb vanamoodne välja, aga see ehitis oli iidne. Siit-sealt oli krohv maha varisenud ning seinad olid kaetud ronitaimedega, mis olid uksesise varikatuse täielikult enda alla matnud. Selle all oli nii pime, et ust polnud näha.
Maja ise oli kahekorruseline, metallkatuse ja osaliselt kinnilöödud akendega ehitis. Kes teab, millal see oli ehitatud. Mõnest kohast olid seinad pruunikad, teisalt beežikad ja kolmandast kohast üldse roosakat tooni. Värvid olid aja jooksul tuhmunud ja maha koorunud. Suurem osa akendest oli seestpoolt laudadega kinni naelutatud, ülejäänutel varjasid sissevaadet paksud mustad kardinad. Üksik pooleldi lagunenud korsten turritas katusest välja nagu murtud luu nahast ning mõned poolikud tellised vedelesid katusel ja õuemurul. Viimast polnud keegi ilmselt pikemat aega püganud, sest see oli hirmuäratavalt kõrge ning umbrohtu täis. Üksikud põõsad ja puud aias olid raagus ning nende ümber keerdusid väänkasvud, mis neid lämmatada üritasid. Maja nägi mahajäetud välja ning hakkasin kahtlema, kas seal keegi üleüldse elas. Võib-olla oli Beatrice andnud vale aadressi? Hoones ei paistnud olevat kedagi, kellelt oleks olnud midagi varastada. Miks oleks keegi üleüldse tahtnud selles majas elada? See oli ju kokkuvarisemise äärel.
Silmitsesin hoonet läbi metallaia pikkade roostes võrede. Üksik vares maandus katusele, kuid muud elumärki ei paistnud. Märkasin kitsast keldriakent, mille äär oli üle umbrohu ja muru vaevu näha, kuid mis oli poolenisti avatud. Kui asi, mille pidin varastama, asus tõesti selles majas, oleks ilmselt kõige õigem viis siseneda keldriakna kaudu, sest nii õnnestuks mul vältida kära tekitamist. Eesuksest sisenemine oleks lollus.
Mõtlesin selle üle järele, kui äkitselt läbistas vaikust uksehingede kääksumine ja iidse maja uks avanes. Võpatasin ja hiilisin heki varjus vaikselt pisikesse kõrvaltänavasse, kust sain toimuvat rahulikumalt jälgida. Kuigi ma ei kavatsenud kohe vargile minna, tundsin end juba kurjategijana, kes peab end varjama.
Viivu pärast avanes roostes aiavärav ning tänavale astus majast väljunud pikk kiilakas mees, kes kandis maani ulatuvat musta mantlit. Õnnekombel suundus ta just sinnapoole, kus mind ei olnud, nii et ma ei pidanud kartma. Ta liikus pikkade kiirete sammudega edasi ning keeras üsna pea nurga taha ja kadus silmist.
Nii et majas ikka elas keegi. Veider, et mees, kes kandis pealtnäha korralikke riideid, veetis aega säärases vanas lobudikus. Vähemalt teadsin nüüd kindlalt, et olen õige maja juures. Kui mees oli kadunud, astusin jälle tänavale. Ma ei saanud ju igaveseks nurga taha piiluma jääda, sest oleksin möödujatele paistnud väga kahtlane.
Heitsin pilgu kõrvaltänavasse ning märkasin midagi, mis oli justkui minu jaoks sinna pandud. See oli prügikast. Prügikast, mis seisis otse aia vastas. Selle abil võiksin ilusti üle aia ronida, kuid samas – kuidas ma tagasi saan? Kontrollisin igaks juhuks, kas keegi on tänaval, sörkisin prügikastini ja ronisin selle otsa. Nägin hoolitsemata ja võssakasvanud aeda, umbrohtu ja kõrget rohtu. Ja siis märkasin lagunenud tellistest konstruktsiooni päris aia ääres. Ilmselt oli see kunagi olnud kas ahi või grillimisalus, kuid nüüd oli alles vaid ebamäärase kujuga kivihunnik.
Seisin veidi aega hirmunult prügikasti otsas ning otsustasin proovida, kas tellistest konstruktsioon peab minu raskusele vastu. Pidin ju välja mõtlema mooduse, kuidas aeda sisse ja sealt välja saada. Asetasin jala metallaiale, võtsin hoogu ja hüppasin üle. Maandusin kerge potsatusega niiskes rohus. Sellele ei järgnenud mitte midagi, kõik jäi nii majas kui ka selle ümbruses vaikseks ja muutmatuks. Ilmselt polnud keegi minu olemasolu veel märganud. Hiilisin telliskivikuhila juurde ja ronisin ettevaatlikult selle otsa, avastades, et hunnik pidas mu raskusele piisavalt hästi vastu ega lagunenud laiali. Vinnasin end taas üle aia ja maandusin tänaval.
Tore! Esimene ülesanne oli lõpetatud. Teadsin nüüd, kuidas märkamatult aeda siseneda ja sealt välja saada. See ei olnud küll midagi erilist, kuid vähemalt ei pidanud ma sellepärast enam muretsema. Nüüd oli vaja vaid teada, mille ma õigupoolest pean varastama, ja siis tuleb see ära teha.
Jalutasin tänavale tagasi ja otsustasin Marchi poole minna. Heitsin eemaldudes veel viimase pilgu majale, kust pidin üsna pea midagi varastama. Mõte sellest oli hirmutav, kuid mul polnud valikut.
„Kyle?” küsis äkitselt õrn hääleke mu selja tagant.
Pöörasin end ümber ja avastasin, et minu kõnetajaks oli March! Mida tema siin tegi? Ta elas ju mitme kvartali kaugusel.
„Mida sa siin teed, Kyle?” päris March üllatunult.
„Mina? Oh, ema tuli varem koju ja ma mõtlesin, et läheks äkki kinno. Ei viitsi täna kodus istuda, tahaks midagi teha … Aga mis sa ise siin teed? Sa elad siit ju nii kaugel.”
March kohmetus. Tema nägu värvus tulipunaseks ja ta üritas minu pilku vältida.
„Ma … noh, ma … mõtlesin, et … lähen poodi,” pomises March punastades.
„Poodi? Aga sul on kodu lähedal ju küllalt poode. Miks sa nii kaugele tulid?” küsisin kahtlustavalt.
„Ee … jah, aga
Üks ilgelt kole elukas. Raske uskuda, et tema ja March olid sugulased. March nägi päris vastuvõetav välja, kuid tema pikk, kidura keha, kahvatu naha ja vinnilise näoga vend, kes kogu aeg musta kandis, oli täielik looduskatastroof.
